Oleksin tahtnud selles loos rääkida kirjanikest ja kirjandusest ning panna sellele hoopis teistsuguse pealkirja „Parim kirjanik on surnud kirjanik“ – paralleeltsitaadina sellest, mida Ameerika kolonistid arvasid ammustel aegadel indiaanlastest. Seda, et surnud kirjanik on parim, näis kinnitavat sotside viimatine valimiskampaania riigikogu valimistel, kui mõjuvat osa etendasid juba ammu elust lahkunud klassikud, ent nende elusad kaaslased suurt tähelepanu ei pälvinud. See ei tähenda, et elavate kirjanike teosed oleksid halvad, vaid uue aja inimene lihtsalt ei tunne ega väärtusta neid. Praegustest kirjanikest ilmselt ka ei saa kunagi klassikuid, see privileeg on jäänud igandina möödunud sajandeisse.

Võib rääkida postmodernismi ajastu relativismist, kus üks väärtus pole teisest parem ja puuduvad autoriteedid, kuid sama hästi võib muutused mõttelaadis taandada puhtfüüsilisele informatsiooni paljusele, mille tõttu tekib nii suurel hulgal valikuid, et ükski neist ei kaalu teist üles. Nii on ka tänapäeva kirjandus otsekui ära lahustunud tohutusse infotulva, kus üks valik pole parem kui teine.

Google’i juhatuse esimees Eric Schmidt osutas mõned aastad tagasi, et kahe päevaga loob inimkond sama palju informatsiooni, s.o umbes viis eksabaiti, kui kogu tsivilisatsiooni senise ajaloo jooksul kokku. Seda tema väitel aastast 2003, mida võib seega pidada tänapäeva infoühiskonna murdepunktiks. Ilmselt pidas ta silmas kogu loodavat, mitte ainult võrgus levivat informatsiooni, kuid iga päev võrgus või elektrooniliselt muul viisil loodava info hulk ületab kindlalt selle, mida suudetakse trükkida, olgugi et ka trükitud väljaannete arv aina kasvab ja üritatakse elektroonilisel meedial justkui meeleheitlikult kannul püsida. Google’i arvutuste kohaselt, kui rääkida ainult raamatutest, oli neid maailmas 2010. aastaks trükitud ligi 130 miljonit nimetust, mida ei suuda haarata ega nende hulgas valikut teha ka kõige säravam inimvaim.

Omaette teema on e-raamatud, mida võib käsitleda ka vanade ja uute suundumuste kompromissina, otsimaks seda tarbijat, kes veel loeb raamatuid, kuid eelistab teha seda elektroonilises keskkonnas. Hinnanguliselt moodustavad e-raamatud juba rohkem kui 12% maailma raamatuturust. Amazoni käibest moodustasid USAs e-raamatud 2013. aastal koguni 30%. Seega on lahing raamatulugejate tähelepanu pärast kandunud samuti võrku ja nutiseadmetesse. Seegi tundub olevat juba ette kaotatud lahing või ka lugemisharjumuse üks hääbuvaid mutatsioone, vähemasti süvakultuuri tarbimise mõttes, kuivõrd suurema osa moodustavad sellest toodangust fiction, crime and mystery või ka eneseabi- ja kokaraamatud.

Seega võiks 2003. aastaga senisele kultuurile teatud mõttes joone alla tõmmata: on inimkonna kultuur enne ja pärast seda. See kultuur, mis oli enne, on jõudnud muuseumidesse ja raamatukogudesse, see on talletatud paberile, lõuendile, millelegi materiaalsele. See, mis tuleb pärast, on virtuaalne numbrite jada, mille arvuti, nutiseade või luger muudavad tähtedeks, piltideks ja helideks, mis jätavad küll mõneks ajaks jälje nende seadmete mällu ja internetiavarustesse, kuid vajuvad siis, kui keegi nende vastu enam huvi ei tunne, andmepankade põhjatusse sügavusse või pole uutele andmetöötlusprogrammidele enam kättesaadavad. See infotulv on niisama haaramatu kui Andromeeda udukogu, mis asub meist 2,9 miljoni valgusaasta kaugusel ja millest jõuab meieni vaid hägune kuma. Sellest ei jää ühtegi selget märki meie teadvusse ega sünni uusi kultuuritähised. See on vaid hajuv virvarr, infoudu.

Kui Fukuyama rääkis ajaloo lõpust ja viimasest inimesest, siis nüüd tuleb rääkida kultuuri lõpust, viimastest kultuuriloojatest ja kultuuritarbijate väljasuremisest, kultuuri lõpust selle senises tähenduses. Tänase kultuuri puhul me ei tea, mis jääb. Kas sellest tekib säilikuid? Kas selle kirjeldamiseks peab olemas olema mingi hulk teistest eristuvaid kultuuriloojaid koos oma loominguga, nii nagu me toome neid välja eelmistest sajanditest? XVIII sajandist võtsime Bachi ja Mozarti, XIX sajandist Byroni ja XX sajandist Dalí. Aga kes võetakse XXI sajandist? Kas kultuur säilitab sajandi lõpuks oma sellise tähenduse, et mingid nimed ja märgid jäävad maha? Kes on see viimane inimene, kultuurilooja? Kas Pärt jääb või on ka tema 2100. aastaks lahustunud megabaitide ühtlases udukogus? Kas on veel neid kultuuri tarbivad inimesi, kellele looming selle tänasel kujul korda läheb?

Kultuuri uuesti sõnastades peame küsima, kas üldse peabki olema mingeid säilikuid, või on kultuur lihtsalt protsess, nii nagu seda rolli on kandnud ajast aega näiteks teater, mis tekib selle tekitamise hetkel ja kohe ka lakkab – sellisel kujul, nagu ta sünnib reaalajas retsipiendi osavõtul ja koosmõjul, pole seda võimalik taasluua ega salvestada. See tähendab, et kultuur on üha rohkem virtuaalne. Kultuur on aina rohkem see, millega me oma arvutis ja nutiseadmeis koos viibime. Veelgi enam, see hõlmab suurema osa meie elust ja meie ajast. Miljonid videoklipid, arvutimängud ja võrgutekstid on kiiresti tekkiv ja kaduv voog nagu näitleja ohe laval.

Arvutimängki on juba omaette kunsti- ja tootmisharu, mille tarbijaskond ja mõju kiiresti kasvavavad. 2014. aastal moodustas maailma videomängude turg 65 miljardit eurot ja 2017. aastaks ületab see arvatavalt juba 80 miljardi euro piiri. Inimestel, kes arenevad sellises keskkonnas, on juba hoopis teistsugused tarbimisharjumused ja kultuuriteadvus, ning tegelikult me tõesti ei tea, millena või millisena kultuur tulevikus manifesteerub ning milline on see inimene, kes seda loob ja tarbib. See tähendab, et ka kultuuri tõlgendus peab sündima selles teistsuguses teadvuses. Tema defineerib selle igal tulevasel ajahetkel uuesti, defineerib sellisena, nagu ta seda mõistab. Või siis kasutab mõnda teist mõistet, mis pole kultuur. Mis lõppkokkuvõttes tähendabki, et kultuur tänapäeva mõistes on selleks hetkeks lakanud.

Praegused kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad on selle konflikti piirjoonel, nad on välja kujunenud ja asuvad teisel pool seda 2003. aastat, tulevane ühiskond sünnib aga üha enam siinpool piirjoont. See on huvitav situatsioon: ühelt poolt püsivad elus veel need väärtused, mis kehtisid enne seda piiri, ja on olemas need inimesed, kes neid kandsid, ning teiselt poolt on tekkimas täiesti uued põlvkonnad, kes saavad kogu (või valdava osa) oma teadmistest virtuaalmaailmast. Keegi ei lappa enam sõnaraamatuid, sest internetileksikon on kiirem ja Vikipeedia alati käepärast. Ka ise pole enam vaja midagi kirjutada ja omi mõtteid arendada, sest kuskil internetis on kõik olemas ja koolitöös aitab copy-paste. Tõsi, algmaterjali tekkimiseks ja kopeerimiseks peab siiski olema mingi kriitiline hulk tarku inimesi, keda kopeerida, kuid ka nemad on juba uute põlvkondade ja uue kultuuri esindajad, kes vaatavad tolle 2003. aasta barjääri taha ehk vaid puht historistlikust huvist.

Tänapäeva inimene reisib palju ja näeb palju, aga oma olemuselt on ta immobiilne. Valdava osa oma suhtlusvajadusest rahuldab ta internetis, sealt saab ta ka suurema osa elamusi. Arvutisuhtlus on mõnes aspektis isegi huvitavam: arvuti võimaldab üles riputada videosid ja nende üle arutleda, tõstatada teemasid ja lugeda, mida teised sellest arvasid või kas nad seda ikka laikisid või šeerisid. Ilmselt on see ka üks sõltuvuse ja pehme narkomaania liike, sest mingi muu jõud ei kinnistaks inimest sellisel viisil. Väike võrgulaks on sellisele narkomaanile sama vajalik kui kofeiinisõltlasele tass kohvi ja suitsetajale sigaret.

Veel kehtivate väärtuste tähenduses oleme piiril ka selles mõttes, et kui osa inimkonnast käsitleb kõike võrguga seotut nagu plastprügi, mis kõike elavat lämmatab, siis teise osa meelest on see „plastprügi“ enamgi kui kultuur, see on elu ise. Elame üha süveneva väärtuste relativismi ajal, kus kultuuri aluspõhi on hajumas ja kõik senised väärtused on vaid väike osa kogu tohutust informatsioonist. Seniste väärtuste kõrvale ja asemele on tekkinud nii palju uusi, et enam ei kehti ükski. Teatud mõttes on see ju ajaloo loomulik kulg, kuid niisugust hüpet, millega loodava informatsiooni hulk ületab iga inimese vastuvõtuvõime sadades miljonite kordades, pole varem olnud.

Mis siis kaob ja mis jääb, kui üks väärtus pole teisest parem? Mis juhtub, kui kõikide väärtuste kehtivuse olukorras pole neid kindlaid, mis inimesi koos hoiavad? Pole kirjanduse ja kunsti kaudu loodud inimhingede suurust? Ilutunnetust? Armastust? Mis saab, kui selle asemel on virtuaalne autism, enesekesksus ja oskamatus suhelda elavate inimestega, stress ja frustratsioon, empaatia puudumine ja pealiskaudsus?

See küsimus jääbki tuleviku vastata. Tänapäeva ühiskond on jõudnud eksperimendi faasi, milles tulemus on ettearvamatu. Seejuures lohutab teadmine, et iga areng on spiraalne ja kui mingi faas ja sellega kaasnevad lastehaigused on läbi põetud, aga võib-olla ka globaalne pohmelus, jõutakse ikka jälle tagasi vanade väärtuste juurde, olgugi teatud nihete ja muutustega. Loodetavasti ka seekord. Inimene vajab teisi inimesi, nendega koos olemiseks vajab ta kooshoidvaid väärtusi: kirjandust, kunsti, muusikat, teatrit – see on õhk, mida ta peab hingama. Vastasel juhul ta lämbub. Väärtused on põhi, mis hoiab inimesi koos. Nende lahustumine tähendab pidepunktide kadumist ja kaost.