Veelgi rohkem on rahvaarvu kahandanud välisränne, kuid rahvaloenduse põhjal pole veel praegu võimalik täpseid arve öelda. Kõigi loendusevaheliste aastate jooksul on registreeritud välisrände saldo olnud negatiivne, kusjuures selle summaarne suurus on ca 22 000 inimest. See protsess pole siiski olnud ühepoolne. Lahkunute koguarv on sellest arvust küll ca 60% võrra suurem, kuid arvestatav hulk on olnud ka sisserändajaid. Nende seast ligi pool on kodumaale naasnud Eesti kodanikud. Registreeritud rände saldo oli negatiivseim 2005. ja 2006. aastal, kui Eesti kaotas välisrände tõttu aastas üle 3000 elaniku. Aastail 2007 – 2009 püsis registreeritud välisrände saldo 700 piires. Väljaränne kasvas taas aastal 2010, viimasel kahel aastal on registreeritud välisrände saldo olnud ca 2500 inimest. See pole aga kogu välisränne, sest arvestatav osa Eestist lahkunutest ei ole oma lahkumist ametlikult (rahvastikuregistris) registreerinud. Registreerimata sisseränne on seevastu tõenäoliselt märksa väiksem. Hinnanguliselt on registreerimata rände saldo sama suurusjärku registreeritud rände saldoga.
Välisränne mõjutab rahvastikku kaheti. Ühest küljest on riigi avatus kindlasti positiivne ning suurendab inimeste elukvaliteeti töö- ja haridusvõimaluste kaudu. Teisest küljest on see väikesele rahvastikule ohtlik, sest põhjustab rahvastikukao. Kui rääkida miljonist kui rahvaarvu mõttelisest piirist, mis tagab (mandril paikneva) rahvusriigi funktsioneerimise, siis jõuaks see piir sama kahanemiskiiruse korral meile kätte 50-60 aasta pärast. Ometi pole niisugune ennustus kuigi tõepärane, sest vaevalt on rahvastikuprotsessid, sh rändeprotsessid, nii pikka aega ühesugused.
Rahvaloenduse kõige mõtlemapanevamad tulemused seostuvad aga rahvastiku paiknemisega. Teatavasti on Eesti oma pindala väiksusest hoolimata võrdlemisi hõredalt asustatud. Enamikus maavaldades elab ruutkilomeetril kümmekond inimest. Kui asetada end meie vaarisade rolli ja mõttemaailma, tähendaks see ligemale sadat hektarit maad iga inimese kohta. Kui võtta maha sood ja metsad, teed ja muud rajatised, jääks ikkagi iga maal elava pere kohta sadakond hektarit maad – saja aasta eest, kui maa oli peamine varandus ja tootmisvahend, olnuks see tõeline rikkus. Tänapäev on aga midagi muud: enamasti ei tee maatükk omanikku ei rikkaks ega õnnelikuks. Maa kui tootmisvahendi väärtus on madalseisus, traditsioonilise põllumajandusega on hõivatud vaid mõni protsent elanikkonnast (põhjuseks eeskätt suurenenud tootmisvõimsused, aga ka traditsioonide, oskuste ja hoiakute katkemine nõukogude ajal).
Maaelu säilitamise ja elavdamise põhiliseks hoovaks on töökohtade loomine maal. Kes seda peaks tegema? Riigi ja omavalitsuse pakutavad töökohad kipuvad optimeerimise käigus väikestest maa-omavalitsustest pigem kaduma. Ettevõtjaid (sealhulgas ka talupidajaid) on Eesti kõigist hõivatutest (s.t töötavatest inimestest) vaid napilt 4%, maa-asulates vaid pisut rohkem – 4,4%. Nendestki üle poole on palgatöötajateta üksikettevõtjad, kes pakuvad tööd vaid iseenesele. See statistika näitab selgelt, miks inimesed maalt lahkuvad. See pole siiski ainus põhjus.
Tänapäeva inimene ei ela (ega elanud varemgi) ainult leivast. Inimestele on tarvis peale elektri, interneti ja puhta vee ka poodi, kust saab lisaks leivale osta ka muud eluks vajalikku, arsti ja apteeki, postkontorit ja pangaautomaati, kino ja raamatukogu, võimalust suhelda – mitte ainult kirikus ja kõrtsis, nagu paarisaja aasta eest, vaid ka rahvamajas ja külaseltsis. On vaja teid, mida mööda saab liikuda igal aastaajal. On vaja busse, mis neil teedel regulaarselt käivad. Ja mis kõige tähtsam: on vaja koole ja lasteaedu, muu hulgas ka võimalusi õppeks ja ümberõppeks eakamatele. Vaja on ka turvatunnet, mille tagavad politsei ja päästeteenistus.
Iga teenindusliigi kadumine on tilk karikasse, mille täitumisel inimene otsustab oma senisest kodukohast lahkuda. Kuigi see otsus parandab ametkondade majandusseisu praegu, hakkab selle otsuse mõttekus murenema, kui pidada silmas kaugemat perspektiivi. Enamasti ei ole see otsus kerge, sest kodust lahkumine pole raske mitte üksnes emotsionaalses vaid ka materiaalses mõttes. Pikka aega tehtud sotsioloogilised uuringud on näidanud, et eestlased ei armasta elada kortermajades, vaid eelistavad elu omaette elamus, hindavad kõrgelt võimalust liikuda looduses ja tegutseda aias.
Rahvaloenduse andmed näitavad, et suures osas Eesti äärealade valdadest – niihästi lõunapiiril kui ka Peipsi ääres, aga ka väiksematel saartel – on viimase tosina aasta jooksul elanikkond kahanenud kuni viiendiku võrra. Lahkunud on peamiselt nooremad inimesed. Lisaks sellele käib nimelt ääremaade valdade elanikest suur osa tööl väljaspool kodumaakonda, sageli isegi välismaal. Kas see on probleem? Tegu on teatavas mõttes loomuliku protsessiga, mis toimub rohkem või vähem intensiivselt kogu arenenud maailmas. Kõikjal väheneb ja vananeb rahvastik ääremaadel, kõikjal koondutakse suuremate keskuste ümbrusesse, kõikjal toimub valglinnastumine – jõukamad ning haritumad lastega pered kolivad linnadest välja linnaümbrusesse maale.
Küsida tuleks ka nii: kas see, mis toimub mujal, on vastuvõetav ka meile või on mõni mujal suhteliselt valutu protsess meile ohtlik, arvestades meie rahva väiksust, aga ka asustuse hõredust? Tuleks kaaluda, kas on õige vaadata läbi sõrmede sellele, kui riigi äärealad (aga mitte ainult – tühjenemise ohus on ka piirkondi Kesk-Eestis) tühjenevad ning külad muutuvad suveküladeks, kusjuures ainus majandustegevus on heinaväljade niitmine (toetuse saamiseks) või metsaraie? Karta on, et seda suundumust hakkab süvendama (esmapilgul mõistlik) haldusreform, kui väikevaldadest kaovad vallaametnikud, pisigümnaasiumidest gümnaasiumiõpetajad.
Ilmselt on alternatiivseid meetmeid suutnud välja mõelda naabrid Soome, Rootsi ja Norra, kus on elu ka riigi kesk- ja isegi põhjapiirkondades, kus peale kauguse toimib elumugavuse vastu ka karm kliima – probleem, mis Eesti ääremaadel on tundmatu. Kuigi tegemist on meist võrratult rikkamate riikidega, pole sealne regionaalpoliitika sündinud üleöö, see on toiminud pikka aega, ka siis, kui riigid polnud kaugeltki nii rikkad kui praegu. Ja on võimalik, et nimelt ettenägelikkus minevikus ongi üks tänase rikkuse allikaid.
Mõistlik optimeerimine ei ole lihtne tänaste tulude-kulude kokkuarvamine ja parima variandi valimine, selle juures on tarvis arvestada riigi suurimate rikkuste, rahvastiku ja maa olukorda. Eesti inimestel on praegu võimalik elada luksuses, mida paljude teiste riikide elanikud endale lubada ei saa: omada aeda, kodulähedast metsa, käia mere või järve ääres, olla soovi korral omaette loodusega. See on meile nii harjumuspärane, et me ei oskagi seda kui väärtust hinnata. Selle, nagu iga luksuse eest tuleb aga maksta. Elu väikeriigis ei ole odav. Seda enam ei ole elu odav hõredalt asustatud, ent kauni puhta loodusega väikeriigis.
Kas meie eesmärk on saavutada rikkuse tase, mis võimaldab (peaaegu) piiranguteta tarbida kõikvõimalikke ostetavaid hüvesid, nagu seda tehakse maailma rikkaimates riikides? Või seome oma eesmärgid Eestimaale iseloomulike väärtustega, millest olulise osa moodustab võimalus elada oma elu ilma naabrite elus (sunnitult) osalemiseta, võimalus viibida koduaias või -metsas, teha näpud mullaseks, selg samblaseks ja jalad märjaks ojas või merekäärus, liikuda mööda Eestimaad ja avastada selle võlusid suvel ja talvel, suuskadel, jalgrattal, autoga või bussiga.