Konverents „Inimene algab sõnast. Ene Mihkelson 80“ 18. – 19. oktoobrini Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis. Konverentsi korraldasid Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ene Mihkelsoni Selts. Kirjanike ümarlauas „Kas on vaja?“ osalesid Maarja Kangro, Sveta Grigorjeva, Tõnis Vilu ja Tiit Aleksejev, vestlust juhtis Lilli Luuk.
Eesti Kirjandusmuuseumis Ene Mihkelsoni mälestuseks korraldatud konverents oli sel aastal eriliselt pidulik ja publikurohke, tähistati kirjaniku 80. sünniaastapäeva ja anti lisaks kultuurimõtestaja preemiale (kaks laureaati!) välja lausa kaks mahukat kogumikku. Konverentsi teisel päeval kogunes kirjanike vestlusring, mille teema ajendiks sai Ene Mihkelsoni veel enne lahkumist õhku heidetud küsimus: kas on üldse vaja? Kas on üldse vaja, olevat suur kirjanik lõpus küsinud! Niisugune kirjanik, kelle enda kohta ei ole kellelgi küsimust, kellest keegi ei oskaks isegi sellistes küsimustes mõelda. Meile on teda ennast, tema loomingut nii vältimatult vaja olnud ja tema ise pidi seda ometi väga hästi teadma. Pidi ju? Tema, kes ütles, et „kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu näitleja mäng laval“.1
Kas sellest teadmisest ja sellestsamast võimest siis ei juba piisagi vastuseks? Miks tema pidi veel küsima?
„Sulgu torni“
Täpselt samal ajal, kui kirjandusmuuseumis peeti ettekandeid Mihkelsoni ühe võimsama luulekogu „Torn“ tõlkimisest ja tõlgendamisest, varises Tartu linnas üks teine torn. Turu tänava vana katlamaja korsten, üks tartlaste silmale harjunud maamärk, mille nüüd juba minevikuks saanud eksistentsi hakkavad paljud linnakodanikud selle puudumise kaudu märkama ilmselt alles nüüd, kadus linna siluetist. Kui palju on meid ümbritsevas ruumis seda, mille olemasolu me teadvustame alles siis, kui me seda enam ei kohta, kui see enam meie olevikus ei eksisteeri, on jäädavalt läinud? Kaovad maastikud, hooned, rahvad, keeled … Kirjandus, keel ongi viimane, mis jääb, kui üks rahvas kaob, tõdeti vestlusringis kirjandusmuuseumi saalis. Eesti sõjamuuseumil on õnnestunud tunnuslause „Sõja koht on muuseumis“, kirjanduse kohta saaks see õnneks olla küll vaid üks ebaõnnestunud sõnamäng. Meil on alles nii riik, rahvas kui ka keel. Miks on siis ometi vahel tunne, et me ei näe kõike head, mis meil on, ikka ei oska me sellest väärilisel viisil mõelda ega piisavalt rõõmu tunda. Ja mitte ainult mõelda, vaid ka teha kõike, mida on vaja teha, et see kestaks. Sest tuleb teha, mitte ainult mõelda või rääkida, ja nendes küsimustes vastutab iga põlvkond.
Mulle meeldib väga teiste kirjanikega vestelda, sest nendega saan arutleda kirjutamise. kirjanduse üle, aga eelkõige kõneleda just kirjutamisest kui meie professioonist, kirjaniku tööst. Kirjanik töötab ju enamasti üksi, kuid kirjutamine on meie ühisosa, ühine kogemus. No mis mõttes, kas on vaja!? Kirjutamine on kirjaniku viis olemas olla! Too küsimus sellise kirjaniku suust, oma olemise põhialuste kahtluse alla panek, mis mind esmalt nii šokeeris, ei saa ju mingil moel olla muud kui provokatsioon. Kas meil siin ja täna on tõesti vaja sellele vastata? Kui tema üldse vastust tahtis … kellelt? Kellelt ta vastust ootas: meilt, kirjanikelt, iseendalt, lugejatelt, valijatelt, otsustajatelt? Juba kooliajast on meeles, et „kas“ küsimusele on vastata lihtne: vastus saab olla kas „jah“ või „ei“, „tõene“ või „väär“, on võimalik nõustuda või mitte. Kuid kui mööda paned, siis täiega. Kuid ikka kerkivad siit kohe ka kahtlused, need kirjutava inimese alalised varjud, juba elementaarne intellektuaalne alandlikkus ei luba uskuda midagi näiliselt lihtsat ka tõeliselt nii lihtsaks.
Me kutsusime rea suurepäraseid kirjanikke sellele küsimusele vastama, sest nemad peavad ometi oskama selgitada, küll kirjanikud teavad, kes siis veel! Või peaksime küsima rahva käest … juhul, kui Delfi anonüümne kommentaator esindab rahvast, nagu poliitikudki peaksid esindama rahvast: „Eesti lihtsalt on koht, kus kultuuriga tegelemist tööks ei peeta. Kummaline, et samas kõik internetiga seonduv nagu oleks töö. Huvitav, miks? Seal ju ka mingit tootmist ei toimu, kraavi ei kaevata …“2 „Millal sa tööle tagasi lähed?“ Seda on minult ikka mõnikord küsitud. Ja sedagi, kas ma nüüd juba kahetsen, et ma „töölt ära tulin“. Aga ma töötan ju iga päev! Töötunde koguneb kirjanikuna nädalas kindlasti rohkem kui eelmisel, „päris“ töökohal. Üks vestlusringis osalenud kirjanikest Tõnis Vilu kirjeldas, kuidas näiteks kirjanikupalga saamine on võimaldanud tal kirjanikuks olemist huvitujaile paremini seletada: „Kuidas, sa oled kirjanik?“ – „Jah, ma olen kirjanik ja luuletan ja saan kirjanikupalka.“ – „Aa, sa saad selle eest palka.“ Kui sa saad millegi eest palka, järelikult siis on see töö.
Tegelikult meeldikski mulle üle kõige sulguda torni, kirjutada, töötada vaikselt ja kärata omaette, mitte „juhtida“ vestlusringe või kirjutada „arvamusartikleid“, teha seda ainukest asja, mille jaoks ma vabakutseliseks hakkasin, aga … mind kõnetab kõvasti see mõte, mida väljendas hiljutises intervjuus ERRile noor luuletaja Riste Sofie Käär: „Aga kui peaksin ühe kindla eetilise väärtuse sõnastama, siis ma leian, et inimene peab aru saama, et ta sama palju, kui ta vastutab enda heaolu eest, vastutab ta ka kõige teda ümbritseva heaolu eest.“3 Ja „… seda torni pole kunagi olnud ega ole“.4
Nii palusingi ma ringi Sveta Grigorjeva, kelle viimane luulekogu (ja mitte ainult see) on bänger,5 ja mitte ainult ühe arvustaja arvates, kelle iga avalikkuse ees öeldud sõna paneb Delfi kommentaatori kirjutama, kelle süngeim performance andis minu emale taastärganud sõjahirmus lohutust ning kelle tantsulavastusel olen mina tundnud end omakorda taas nagu laps ema soojas süles. Samuti Tõnis Vilu, kellel on kaks (!) Gustav Suitsu luulepreemiat ja kelle luule aitab ravida isegi aastakümnete jooksul sissekasvanud kurbust, nii nagu Maarja Kangro proosa kõige intiimsemat leina – toosama autor, kelle auhindadest sai terve raamatu kokku, aga kes ikka oli nõus tornist alla ronima ja teiste kirjanike eest rabama hakkama (ja seda täitsa ilma irooniata). Ja muidugi palusin ringi rüütli Tiit Aleksejevi, kellel on sellesama töö eest ja (muidugi ka kirjanikutöö eest) kirjutuslaua sahtlis või raamaturiiulil auhindade kõrval ka riiklik teenetemärk ja kes teab ja valdab seda, mida ajalooteadus ei suuda, aga kirjandus suudab (jah, nagu ka Mihkelsoni ja tema loomingu uurimisküsimusedki seda teevad) … Ja niisugustelt autoritelt ma siis lähengi küsima, et kas on vaja! Loomulikult oli see vestlus juba ette läbikukkumisele määratud, langus oli sellesse plaani sisse kirjutatud nagu peatöövõtja töökalendrisse torni varistamine pealtvaatajate silme all Tartu kesklinnas ühel oktoobrikuu ilusal laupäeval.
Kuidas on paras?
Jah, mul on vaja. Kohe vestluse alguses sai see öeldud, et meile on vaja. Miks keegi üldse muidu kirjutama peakski, kirjanikuks olemine ei ole jalutuskäik pargis, mõelgu „millal sa tööle tagasi lähed?“ küsija kuidas tahes. On töö ja on sund ja see sund, mis ei tule kusagilt väljastpoolt, on kõige tugevam, kõige halastamatum sund, millega mingist hetkest alates enam kompromisse teha ei saa. Teise töö kõrvalt kirjutada ei saa, on Mihkelson ise ühes oma intervjuudest öelnud, temast endast sai vabakutseline kirjanik 1979. aastal. Võiksin küll veel kuidagi ääri-veeri pomiseda, ei noh, miks ei saa, kuidagi ikka saab … aga kahel täiskohal töötada siiski tulemuslikult võimalik ei ole. See tähendab: kui on kutse, peab olema ka vabadust. Kuid mida selline vabadus tähendab? Vestluse käigus ilmnes, et ka hoolimata nime poolest vabadusest, vabakutselisusest on pea iga autor siiski mänginud mõttega niisugusest kirjutamise vabadusest, mis kätkeks endas peale loomevabaduse, mõttevabaduse ka täielist ajaliste, see tähendab, rahaliste piirangute puudumist. Raha on aeg! Looming vajab pühendumist, pühendumine vajab aega. Nii nagu Sveta sel vestlusel kirjeldas, oleme kõik vahel kujutlenud, milliseid teoseid oleks võimalik luua, kui poleks survet: survet tegeleda lakkamatult kõige sellega, mis toob sissetulekut. Rahasurve on ajasurve. Nii et kui me räägime rahast, siis me räägime ajast.
Tingimused on alati võimatud, umbes nii on sõnastanud kirjanik ja Nobeli auhinna laureaat Doris Lessing, lihtsalt tee, mida sa tegema pead. Ja me teemegi! Tänapäeval, kus tekste suudab luua tehisaru, tekstid näivad aina lihtsustuvat, sõnavara kuhtuvat, on kirjaniku roll veel vastutusrikkam kui varasematel aegadel. Kui me räägime ajast, siis jõuame mälu juurde. Kujutagem ette kultuuri, kus tekstide tootmine on antud tehisarule, rahvast, kelle kollektiivne mälu on tehismälu. Et ennast kultuuris mõista, identifitseerida, kas või kirjanikuks saada, peab valdama keelt. Keel on elus, arenev organism. Keel areneb lugedes, tuletas meelde Maarja Kangro, iseenesestmõistetavat kiputakse tihti unustama. Ja nii me kutsumegi pidulikule konverentsile kokku Eesti tippkirjanikud ja räägime … rahast.
„Väike rahvas peab rohkem hoolt kandma loovate isikute eest, suurel rahval kirjanik peab läbi lööma [—]. Väike rahvas peab mõtlema, kuidas on paras,“6 ütles Ene Mihkelson, rääkides oma elutööst, ühe kirjaniku elutööst. Kas täna on paras? Kohatu oleks teha nägu, et meid kirjanikke ei huvita teiste kirjanike, enese, kirjanduse toimetulek, kultuuri toimetulek. Et ma ei tahtnud üldse rahast rääkida. Sisemine sund kirjutada on endiselt kõrvulukustavalt tugev ja rahast mõtlen ma tavaliselt alles nendel hetkedel, kui seda ei ole. Kuid me ei saa lubada mõelda keelest, kultuurist, rahvusest alles siis, kui seda enam ei ole. Konverentsi pealkirjakski sai „Inimene algab sõnast“.
Väikesele Enele jäi terveks eluks meelde lähedase öeldud lihtne õpetus: „Laps, katsu targaks saada, sest lolli rahvast on kerge valitseda …“ Värskelt ilmunud kogumikus „Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat“ on ära toodud Mihkelsoni kirjavahetus kirjandusteadlase Eneken Laanesega, sealt jäid kriipima read: „Kui miski meid päästab, siis kunst kui yldse miski päästab. Kes teab. Lootma peab, tõe poole pyyelda tasub, kannatus avitab …“7 Nälgiv, külmetav kunstnik ei tohiks enam ammu olla romantiline ega adekvaatne ettekujutus sellest, milline loovalal töötava isiku elu peaks olema. Kui tipplooja vireleb, siis häbenegu see, kes vastutab. Kes vastutab meie kultuuri kestmise eest? Kasu, mis sünnib loomingust, ei ole võimalik mõõta rahas ega arvudes, seda, mille mõju avaldub ajas, ei ole kuidagi võimalik täna välja arvutada, ükskõik kui palju majanduseksperdid pingutavad, Excelis ei olegi sellist funktsiooni. Kuid on olemas alternatiivne kahju, mis sünnib tegemata otsustest ja tegudest ja mida kannavad järgmised põlvkonnad.
Ma ei tahtnud üldse sellest rääkida …Kuid kui kirjanikud kokku saades kirjanduse asemel rahast räägivad, on kusagil ikka veel midagi olulist tegemata.
1 Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada. Küsitleja Jürgen Rooste. Rmt: Vaba inimese tunne. Vestlused Ene Mihkelsoniga. Koost Eva ja Mart Velsker. Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 185.
2 Anonüümne internetikommentaator järjekordse kultuuritöötajate palkadest kõneleva artikli juures.
3 Mari Peegel, Riste Sofie Käär: punk pole see, mida tehakse, vaid kuidas tehakse. [Intervjuu.] – ERRi kultuuriportaal 20. X 2024. https://kultuur.err.ee/1609494718/riste-sofie-kaar-punk-pole-see-mida-tehakse-vaid-kuidas-tehakse
4 Ene Mihkelson, Torn. Varrak, 2010, lk 10.
5 Joosep Susi, Fränk on bänger. – Vikerkaar 2024, nr 10, lk 122–143.
6 Elutööst. Küsitleja Aivi Parijõgi. Rmt: Vaba inimese tunne, lk 231.
7 Eneken Laanes, Meilivahetus Ene Mihkelsoniga aastatel 2012–2017. Rmt: Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat. Koost Marju Lauristin ja Sirje Olesk. Tänapäev, 2024, lk 490.
