Eesti Kirjanike Liidu eestseisus valis hiljuti ajakirjale Looming uue peatoimetaja. 1. märtsil hakkab ajakirja juhtima selle senine kriitikatoimetaja Indrek Mesikepp.

Palju õnne uuele ametikohale asumise puhul! Millel on sinu kui peatoimetaja peatähelepanu järgmisel viiel aastal?

Aitäh! Loomingus on see jätkuvalt algupärasel eesti kirjandusel. Kui minu tegevussuundadest rääkida, siis tuleb hoida ajakirja senist taset, aga ka värskust juurde tuua. Paraku tuleb tegeleda ka Loomingu laiema teadvustamisega – nii tellijatele, ostjatele kui ka potentsiaalsetele autoritele.

Kuidas kavatsed värskust juurde tuua? Kas on oodata näiteks uusi rubriike? Kas algupärandite ja väliskirjanduse praegune suhe jääb samaks?

Paar ideed on uute rubriikide osas. Seda saab näha.

Nagu ütlesin, peatähelepanu on algupärasel kirjandusel. Seda eriti arvustuste osas, kuna kõik heal tasemel kirjutatud algupärandid ei leia kahjuks arvustamist. Nii et nende arvel väliskirjanduse retseptsiooni osakaalu tõsta ei oleks õige. Selles vallas on sõsarväljaannetel suurem manööverdamisruum. Muidugi võiks luule- ja proosakülgi elustada suurema arvu väga heade tõlgetega, aga siin tekib praktiline probleem: oleme riigi toetatav väljaanne, honorarifond on limiteeritud ja tõlke puhul tuleb maksta nii autorile kui ka tõlkijale. Seniseid honorare vähendama mina ei hakka. Kui mõni saatkond või fond näeb selleks vajadust ja leiab vahendeid, võime rääkida põnevatest erinumbritest. Seni jätkub nii, et aeg-ajalt ikka avaldame mõned näited tõlkekirjanduse koore­kihist.

Toimetuse koosseis. Kas jätkate sama seltskonnaga?

Sama seltskonnaga ei saa me kohe kuidagi jätkata. Uus, noor ja väga võimekas kriitikatoimetaja on juba andnud nõusoleku meile tööle tulla ja selle üle on mul väga hea meel.

Kahjuks lahkus meie hulgast igaveseks suurepärane keeletoimetaja ja väga hea inimene Hille Lagerspetz, ka tema kohale tuleb leida uus töötaja.

Järelkasvu küsimus, olgu siis autorid või lugejad. Missugune pilt paistab?

Uusi kaasautoreid tuleks leida kahel põhjusel: esiteks võiks autorkond nooreneda, teiseks on praegused noored juba homme keskealised. Kui avaldaksime vaid elavaid klassikuid, siis jääks see ring üha kitsamaks ja kitsamaks, tuleb ka homsetele klassikutele mõelda. Ja olla rahul sellega, et viimases numbris oli meil noore autoriga intervjuu, võib vaid seni, kuni intervjuu on töösse antud. Siis tuleb uuesti ringi vaadata.

Noori autoreid tuleb otsida kõigist võimalikest ja võimatutest kohtadest, näiteks elementaarsed kohad, kuhu kakukaamera üles panna, on teised välja­anded, internet ja kõikvõimalikud kirjandussündmused (luuleõhtud, slämmid, konverentsid jne).

Kui suur on Loomingu tiraaž ja kui külastatav selle koduleht? Kas on kavas astuda samme virtuaalse atraktiivsuse suunas?

Tiraaž on 1350 kandis, tellijate arv viimase seisuga 690, mida on vähe.

Virtuaalse atraktiivsuse peale olen palju mõelnud ja selles asjas on juba arutelusid peetud. Jutt on esialgu kodulehest, aga tulevikus tuleb ka ühismeedia osas asja elustada.

Ennustagem! Missugusest 2020. aastal ilmunud eesti kirjandusteosest räägitakse ka 20 aasta pärast?

Kakskümmend aastat tagasi söandasin sellistele küsimustele enesekindlamalt vastata. Mida aeg edasi, seda kahtlevam ma oma hinnangus olen. Tõsi, päris metsa ma ei pannudki, kui üksnes käsikirjas loetud Grpowski lugude põhjal Harglale suuremat tulevikku ennustasin.

Kristjan Haljaku ja Tõnis Vilu viimased luulekogud joonistuvad selgelt välja. Seda, mida läinud aastast tasuks edaspidigi lugeda, on muidugi palju rohkem, nt Piret Raua, Mudlumi ja Triin Tasuja raamat.

Laenasin meie vestluse pealkirja ühest haritlaste listist. Retoorilise küsimuseni jõuti vestluslõimes, mis algas Loomingu tellimise ning seeläbi eesti keele ja kultuuri toetamise üleskutsest. „William James ütleb, et vaja on UNISTUST. Kui on unistused, siis hakkab kõik liikuma. Kas Looming turundab edasiviivaid unistusi?“ Mida kostad?

Ohoh. Milline sõnastus. Igaks juhuks kontrollin Sõnaveebist (see käib toimetaja töö juurde), mida „turundama“ täpselt tähendab. „Turundusega tegelema (hõlmab toote vms arendamist, kaupade liikumist tootjalt tarbijale, samuti sellega seotud müügi- ja reklaamitööd)“. Nii et kas me arendame unistusi, vahendame neid tarbijale ja promome neid? Ma arvan, et lugeja ei ole üksnes unistuse tarbija ja kirjaniku ajendid võivad olla ka väga erinevad. Mõni võib su unistusi toita, mõni annab mõtetele sellist toitu, mis võtab igasuguse unistamise isu ära. Ses suhtes olen postmodernist, ei arva, et kirjandus võib vaid ühtmoodi hea olla.

Viimaks. Tegutsed peale toimetamise ja luuletamise ka DJna ning juhid R2s postpungisaadet „Floor­show“. Veel on sul ka bänd. Oled just õige inimene, kellelt küsida, mida arvad Tallinna öölinnapea ameti­kohast.

Bänd on küll juba paar aastat varju­surmas ja kui ta peaks taas ellu ärkama, siis kindlasti mõnevõrra teistsugusena, aga see selleks. Kõik muu vastab tõele.

Minu arust väärt mõte. Ma tahaks ka kontserdilt mõne ühissõidukiga koju saada ja probleemid öiste asutuste ning nende lähedal elavate inimeste vahel tuleks ka kuidagi reguleerida. Vähemasti lähtekoht on õige ja küsimused õigustatud.