Vormist
Idee näidata suuri muutusi, mis mälestiste välisilmes aset on leidnud, visuaalselt, on oma lihtsuses geniaalne – eks kõnele ju üks pilt rohkem kui sada sõna. Kahjuks on aga raamatusse valitud märkimisväärsel hulgal „kõnedefektiga” pilte. Lisaks suurele hulgale juhuslikele ja mittemidagiütlevatele fotodele leiab sealt ridamisi ka neid, mis ei taha tekstiga selle kõrval eriti kokku minna. Ka on täielikult jäädud alla teemale „enne ja pärast”: „enne” fotod on „pärast” fotodest eristatud mustvalge kujundusega, kuid nii mõnigi kord on „enne” ja „pärast” fotod omavahel vahetusse läinud (nt Karja kalmistu lk 57). On ka variant, kus on tegemist fotodega samast hetkest või tööde käigust, ühel juhul on olukord esitatud vaid lihtsalt n-ö vanandatud variandis mustvalgena (Nõmme kõrts Raplamaal lk 52; Otepää pastoraat, lk 67). Ka on näiteks Ahja mõisa katusetööde juurde pandud hoopis põlengueelne pilt (lk 43). Üsna tavaline on ka foto, kus restaureeritud katusega objekti katust pole pildil üldse näha (Lohusuu õigeusu kalmistu kabel Ida-Virumaal, lk 21; Hellenurme vesiveski Valgamaal, lk 66). See on aga ehk isegi parem olukorrast, kus tekst räägib plekk-katuse paigaldamisest ja piltidelt vaatab vastu kivikatus (Riidaja mõis, lk 67). Samas ei ole asi piltide puudumises: ka kultuurimälestiste registrist tulevad välja märksa kõnekamad ja kvaliteetsemad fotod, kui on esitatud raamatus.
Parem ei ole lugu ka raamatus esitatud kaardiga: kuigi see on väga üldine, on siiski silmale näha, et Mooste Põlvamaal ja Karuse Läänemaal on oma tegelikust asukohast hoopis teise maakonna otsa sattunud. Veelgi traagilisemad on aga lood tekstidega. Ilmselgelt on kasutatud väljavõtteid restaureerimisaruannetest, mis tähendab läbivat ebaühtlust stiilis, sõnakasutuses ja terminoloogias: silma torkavad uskumatu kantseliit, primitiivne kirjaviis ja arvukad kirjavead. Ka olukorra „enne” kirjelduses on üllatusi: sokli puudumine taluaidal ei ole ju probleem (Tammsaare-Lõuna talu meeait Vetepere külas Järvamaal, lk 30), need on alati vaid nurkadega kividele toetunud, et õhk alt läbi käiks. Erilist elevust tekitab väljend „mantelvooder torsost irdunud” (Kuremaa tuuleveski Jõgevamaal, lk 24). Kuigi sisuliselt on võimalik aru saada, mida on mõeldud, ei ole see kindlasti avalikkusele suunatud üllitisse sobiv väljendusviis. Ka „uksesulud” ja „silindrivõlv” (lk 12) peaksid olema vastavalt „uksesulused” ja „silindervõlv”. Sellised vead on üllatuslikud väljaandja puhul, kes peaks erialase terminoloogia arendamise, ühtlustamise ja õige kasutuse eest hea seisma. Näiteid võib tuua veel palju. Selles mõttes on raamatuke muidugi ühtlane, et nii nagu sisu peale pole vaevutud eriti aega ega energiat panustama, ei ole seda reeglit ka kujunduses rikutud: diletantlikele tekstidele ja fotodele sekundeerib samas võtmes kujundus.
On näha, et raamatu koostajal pole olnud vähimatki arusaama tööst, mida ta teeb: silma paistavad nii elementaarsed eksimused arhitektuurija restaureerimisvaldkonna terminoloogias kui ka toimetajakäe puudumine. Miks ei kasutatud ametis töötavaid spetsialiste, jääb siinkohal arusaamatuks. Kokkuhoid sellisel määral kvalifitseerub hoolimatuseks, seda nii inimeste kui ka töö suhtes, mida päevast päeva tehakse, rääkimata muljest, mis jääb ühiskonnale. Kui muinsuskaitseamet ei suuda rahuldaval tasemel välja anda üht lihtsat trükist, siis miks peaksime teda usaldama mõnes põhikirjalises ülesandes – on ju näha, et asutusesisene kommunikatsioon on olematu ja otsused mõnel tasandil selgelt ebakompetentsed. Hoolides vägagi muinsuskaitse mainest ühiskonnas, ei saa siin soovitada muud kui trükise levitamisest loobuda – ei ole vaja oma ebakompetentsust nii laialt välja reklaamida.