Kui ma suren, kas siis maailm jääb alles? – selline küsimus on vähemalt kord kummitanud igaühe hingesopis. James Lovelock on selle sõnastanud oma uues raamatus „Novatseen. Saabuv üliintellekti ajalugu“1 hoopiski nii: kui inimkond sureb, kas siis mõistus jääb alles, ning ta vastab kindla ja rõõmsa häälega „jah!“.
Gaia hüpoteesiga kuulsaks saanud atmosfäärikeemik, insener ja leiutaja James Lovelock on avaldanud uue raamatu. Ega siin midagi väga imekspandavat polegi peale selle, et raamatus käsitleb ta uut tehisintellektil põhinevat ajastut, no ja muidugi vanahärra vanus – on ta ju sündinud 1919. aastal. Gaia hüpotees on muidugi alternatiiv- ja popkultuuri fenomen, mitte teaduslik hüpotees, aga ei mõjuta selle tähtsust. Lovelock ise kinnitab samuti, et inseneri intuitsioon on teadlase loogilisest mõttetööst igati üle (lk 26-27). Hüpoteesi järgi moodustab Maa koos biosfääriga ühtse isereguleeriva hiidsüsteemi – Gaia. Idee, mille Lovelock esitas 1960. aastatel, on avaldanud suurt mõju Maa süsteemsele käsitlusele. Tänapäeval kiirelt arenev Maa-süsteemi teadus (Earth system science) on oma algimpulsid saanud just Lovelocki Gaia hüpoteesist.
Raamatu kaasautoriks on ajakirjanik Bryan Appleyard, kuid ideed on kahtlemata Lovelocki omad. Kas või nende ebakonformismi ja sõltumatuse poolest, mis on talle nii iseloomulik. Ühelt poolt küll looduse, maakohtade ilu ja eneseregulatsioonivõimega poolmüstilise maajumalanna pooldaja, on ta teisalt jällegi tuumaenergeetika ja geoinseneeria eestkõneleja.
Raamat jaguneb kolme ossa, neist esimeses sätitakse paika dekoratsioonid ja väidetakse, et me oleme kosmilisel laval üksinda. Teises peatükis antakse ülevaade antropotseenist, ajastust, mil inimkonnast on saanud Maad ümberkujundav jõud ning kolmandas peatükis heidetakse pilk tulevikku, kus maailma valitsejateks saavad üliintelligentsed tehisolendid. Kõik see tundub kahtlemata põnev ja vaid sajaleheküljelise raamatu kohta ka veidi ülepaisutatud. Raamat on kirjutatud aforistlikus vormis ning kokkuvõtvalt võib kohe öelda, et isegi kui kõik Lovelocki esitatud argumendid ei kõla veenvalt, on seda raamatut ikkagi inspireeriv lugeda.
Kas me oleme tõesti üksi ja meid ähvardab oht?
Tänapäeval keset pidevalt saabuvaid uudiseid uute planeetide avastamisest teistes tähesüsteemides ja tulnukatest kubisevat popkultuuri on raske vastu võtta väidet, et oleme universumis – või kosmoses, nagu seda nimetab Lovelock –, tõepoolest üksi. Esimeses peatükis kirjutabki autor, et maine elu on kosmoses ainulaadne. Ta toob välja asjaolu, et elu teke on iseenesest väga ebatõenäoline ja universum ei ole nii vana, et see sündmus oleks võinud veel kusagil toimuda. Lovelock: „ …on selge, et nii ürgvana, kui ta ongi, ei ole meie kosmos ikkagi piisavalt vana, et jahmatavalt ebatõenäoline sündmuste ahel, mis on vajalik mõistusega elu tekkeks, võinuks toimuda rohkem kui korra. Meie olemasolu on veidralt ainukordne“ (lk 15-16).
See võib ju nii olla. Õigupoolest fakte ei ole, on ainult arutlused. Küsimus saaks poolenisti lahendatud, kui leiaksime kusagilt Päikesesüsteemist maisest erineva elu. Poolenisti seepärast, et mikroorganismidest mõistusega olendini on samuti väga pikk tee. Täiesti võõra eluga võib muidugi juhtuda see, et me ei pruugi seda üldse ära tunda, kuna kogu meie teadmine põhineb ühelainsal olemasoleval näitel. Kõrvale võib tuua ka statistilise väite, mille kohaselt elu ja intelligentne elu on vältimatud. Kui universum on lõpmatu, siis leidub kusagil veel elu, kusagil leidub isegi samasugust elu nagu Maal. Ja kui kosmoloog Max Tegmarkil on õigus, siis ligikaudu (1010)29 meetri kaugusel loeb keegi täpselt samasugune isik, nagu mu armas lugeja siin Maal, sedasama artiklit.2 Nii et elu ainulaadsus on täpselt sama keerukas kui kogu universumi ainulaadsuse probleem.
Peale selle, et Lovelocki arvates on inimene kosmoses ainulaadne, ähvardab teda ka ilmne väljasuremise oht. Miks? Loomulikult on kindel, et inimliik sureb välja, nagu juhtub kõikide organismidega. Seni Maal elanud liikidest on kuni 99,9% välja surnud, keskmiselt kiirusega kümme liiki aastas. Inimliik on eksisteerinud ligikaudu veerand miljonit aastat, umbes kümnendiku liikide keskmisest elueast. Kas me oleme õitsengu tipul ja selle järgneb kiirem või aeglasem allakäik või seisab meil ees arenemine kosmilise ulatusega liigiks, seda ei oska täie kindlusega keegi öelda. Liikide väljasuremisel on mitmesuguseid põhjusi. Tuntumateks võib kindlasti lugeda looduskatastroofe, nt vulkaanipursked ja asteroidide langemine Maale.
Liikide väljasuremist põhjustavad ka vähem katastroofilised elukeskkonna muutused, teiste liikide konkurents, haigused, isendite arvukuse kahanemine jms. Lovelocki arvates on peamiseks probleemiks Maa ülekuumenemine, seda nii inimtegevuse tagajärjel kui ka Päikese heleduse kasvu tõttu. Tõsi küll, see juhtub alles 5–7 miljardi aasta pärast. Maa temperatuuri kontrollib elu. Lovelocki sõnutsi: „Kui elu Maalt täielikult kaoks, oleks võimatu siia elama asuda, sest see muutuks liiga kuumaks“ (lk 21). Tegemist on kogu raamatut läbiva teemaga, mida on põhjalikult lahatud.
Kas me mõtleme valesti?
Kolmas peatükk on pehmelt väljendudes veidi kahtlane. Juba pealkiri on suureline – „Mõtlema õppimine“. Midagi pole parata, ma muutun kohe väga ettevaatlikuks, kui keegi hakkab kirjutama või rääkima sellest, et kogu varasem teadus või üldse mõtlemine on olnud valedel radadel ja alles nüüd seab lugupeetud autor selle õigetele rööbastele. Millegipärast ei meenu mulle, et Albert Einstein või Charles Darwin oleksid midagi sellist kirja pannud. Esmalt tuleb ikka midagi uut välja mõelda ja eks siis paistab, kas see ka mõtlemist muudab või jääb ajalooliseks kurioosumiks. Olemasoleva teaduse, seda kandva mõtteviisi ja kultuuri halvustamine kaasneb tavaliselt küllatki kahvatute saavutustega. Lovelocki kohta ei saa seda muidugi öelda, tema saavutused teaduse ja tehnika vallas on muljetavaldavad.
Lühidalt öeldes, me peame Lovelocki arvates õppima teistmoodi mõtlema. See on muidugi eesmärk, millest on unistanud väga-väga paljud mõtlejad. Millegipärast arvab igaüks neist, et just tema teab täpselt, milline peab olema see õige mõtlemine. Lovelock siunab loogilist, matemaatilist ja keelel põhinevat mõtlemist ning ülistab intuitiivset ja sisemist, enamjaolt alateadlikku mõtlemist (lk 23-24). Võrreldes loogilise mõtlemisega on tema arvates eelistatud intuitiivne, isegi instinktiivne käitumine. Siiski lubatagu mul kahelda, kas instinkt või intuitsioon aitab luua koroonaviiruse vaktsiini, kuigi autorite toodud näite kohaselt võib see tõesti olla hea viis kuristikku kukkumisest hoidumiseks (lk 27). Enamgi veel, instinktiivselt püüame ohu ilmudes ka põgeneda või rünnata ning need käitumisviisid ei ole kuhugi kadunud, iseasi, kas neist mingit kasu on.
Kritiseerimaks põhjuslikku seletusviisi toob Lovelock väga põneva näite. Teatavasti võttis šoti insener James Watt (1736–1819) 1788. aastal kasutusele aurumasina kiirusregulaatori. Tegemist oli tõesti teravmeelse leiutisega, mis koosnes püstvõllist ja selle külge šarniiridega kinnitatud kahest kuulist. Võlli ajas ringi aurumasin ja mida kiiremini see seda tegi, seda kaugemale nihkusid tsentrifugaaljõu toimel kaks kuuli. Kuulid olid ühendatud klapiga, mis reguleeris aurumasina kolbi siseneva auru hulka. Kui kiirus suurenes, sulgesid kuulid klapi, ja kui kiirus langes liiga madalale, siis avasid need klapi uuesti ja masina kiirus kasvas. Nii sai näiteks auruveduri kiiruse paika panna ja aurumasin hoidis seda automaatselt. Lovelock väidab (lk 25), et selle väliselt lihtsa seadme tööpõhimõtte matemaatiline selgitamine käis üle jõu isegi kuulsale füüsikule James Clerk Maxwellile (1831–1879), keda me ehk teame paremini elektromagnetvälja teooria loojana. Põhjuseks olevat see, et lineaarne loogika ei võimalda selliste ülesannete lahendamist.
On muidugi tõsi, et tsentrifugaalregulaatori dünaamika analüüsimine ei ole sugugi lihtne ülesanne. Kuid Maxwell sai sellega suurepäraselt hakkama, avaldades 1868. aastal kuulsa artikli „Regulaatoritest“ („On governors“), mis kuulub tagasisidestatud süsteeme käsitleva kirjanduse klassikasse.3
Täpselt sama kummalisena kõlab tema väide, et keskaegsete katedraalide ehitajad mõtlesid intuitiivselt, kuna „neil ei olnud ju isegi mitte arvutuslükatit selleks, et arvutada välja kaunite sammaste peen tasakaal ja anda neile tugevus, mis lubaks vastu pidada sajandeid“ (lk 27). Tõesti, arvutuslükateid katedraalide ehitajatel ei olnud, ei saanudki olla, kuna need võeti kasutusele alles 1620. aastal.
Tundub, et autor usub tõemeeli, et keskaegsed kiviraidurid ei tundnud matemaatikat! Ometigi kutsuti keskaegset ehituskunsti geomeetriakunstiks ning ilma matemaatikata ei saadud kohe kuidagi hakkama.4 Kui ehitusmeistrid oleksid tuginenud ainult intuitsioonile, siis kardetavasti ei näeks me ühtegi katedraali.
Lugu sellest, kuidas inimesed Maa kuumaks kütsid
Raamatu teine osa kannab pealkirja „Tule ajastu“ ja tegeldakse praegu maal valitseva ajastu, antropotseeni kirjeldamisega.
Maa ajalugu jaotatakse etappidesse. Geoloogiline ajaarvamine, mida kutsutakse ka geokronoloogiaks, ongi maakoore kihtide tekke järjekorra ja aja kindlaks määramise süsteem. Geokronoloogilise skaala üksused on alates kõige üldisemast järgmised: eoon, aegkond, ajastu ja ajastik. Praegusel ajahetkel elame fanerosoikumi eoonis, kainosoikumi aegkonnas, neogeeni ajastul ja holotseeni ajastikul. Holotseeni ajastik algas pärast viimast jääaega (11 500 raadiosüsiniku aastat tagasi) ning kestab tänini.5 2000. aastal esitas Nobeli auhinna laureaat keemik Paul Crutzen ettepaneku lugeda kõige hilisem periood Maa ajaloos uueks geoloogiliseks ajastuks ning nimetada see antropotseeni ajastikuks.6
Kuigi inimese mõju planeedil Maa on olnud tuntav juba kümneid tuhandeid aastaid, ei tekitanud see uut, globaalses ulatuses märgatavat keskkonnamuutust. Olud on pöördunud alates tööstusrevolutsioonist ning selle tähistamiseks soovitaksegi nimetada uus ajastik antropotseeniks. Uue ajastu mängutoomiseks on vajalik, et see eristuks selgelt geoloogilistes ladestustes. Tuleviku teadlased peaksid maakihte uurides nägema mingeid muutusi üleminekul ühest ajastust teise. Tänapäevaks kujunenud settekihtide geoloogilised, geokeemilised ja biostratigraafilised muutused võimaldavad selgelt sellist eristust.
Millised need märgid võiksid olla? Esiteks kindlasti plastid, mida viimase 50 aastaga on toodetud üle miljardi tonni. Paljud plastmaterjalid on osutunud väga püsivaks. Nii et tänapäeval valmistatud ja prügimägedesse maetud või ookeanipõhja vajunud, võivad need materjalid püsida sellisena kümneid tuhandeid aastaid, andes tuleviku arheoloogidele märku, et inimene oli XX sajandi teisel poolel jõudnud sünteetiliste plastide ajastusse.
Teine mõjur on ilmselt radioaktiivsed ained. Pärast Teist maailmasõda alanud tuumaajastut jäävad settekihtidesse meenutama tehislikud radioaktiivsed elemendid, kuna atmosfääris ajavahemikus 1945–1980 toimunud tuumakatsetustel paiskus õhku märkimisväärsetes kogustes radioaktiivseid aineid.
Ning loomulikult on inimesel suur mõju süsinikuringele ja seekaudu ka planeedi temperatuurile. Inimmõju Maa süsinikuringele on alates XVIII sajandist järjest kasvanud ning praegune süsinikdioksiidi tase atmosfääris võib olla 20 miljoni aasta kõrgeim.7 Põhjapoolkeral on XX sajand olnud kõige soojem kogu viimase 1000 aasta jooksul. Ühtlasi on saanud selgeks, et inimliigi mõju Maa kliimale ei alanud sugugi industrialiseerimisega, nagu arvati varem. Süsinikdioksiidi tase hakkas tõusma juba ligikaudu 8000 aastat tagasi ning umbes 5000 aastat tagasi hakkas kerkima ka teise kasvuhoonegaasi – metaani – hulk atmosfääris. Kasvuhoonegaaside hulga suurenemise kõige tõenäolisemaks põhjuseks on põllumajandus. Isegi kui inimene lõpetaks kohe igasuguse kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise, püsivad need muutused seal veel sajandeid. Arvutused on näidanud, et looduslikud keemilised protsessid suudavad süsinikdioksiidi taseme langetada inimese-eelsele tasemele umbes 100 000 aastaga.8
Peale süsinikuringe mõjutab inimene ka teiste keemiliste ühendite liikumist looduses. Inimtegevuse tagajärjel seotakse ja tehakse seega maismaa ökosüsteemidele kasutatavaks sama palju lämmastikku kui kõikide looduslike protsesside tulemusena kokku. Inimtegevus on peamine vääveloksiidide allikas, fosfori ja mitmete metallide korral ületab inimtegevus nende ainete looduslikud vood. Inimtekkeliste, peamiselt väetistest ja õhusaastest pärit toitainete voog biosfääri ületab looduslikke allikaid ning mõjutab rannikumere ja magevee ökosüsteeme.
Põllumajandus, metsade maharaiumine, urbaniseerumine ja maavarade kaevandamine on ümber kujundanud suure osa maismaast. Seoses põllumajanduse ilmumisega ligikaudu 10 000 aastat tagasi hakati looduslikke kooslusi üha enam asendama kunstlikega. Inimtegevuse, ennekõike põllumajanduse ja kaevandustööde tõttu kuhjatakse ümber kümme korda enam pinnast kui kõikide looduslike protsesside tõttu kokku. Väidetavalt saabus just 2020. aastal see hetk, mil inimtekkeliste materjalide hulk ületas kogu Maal leiduva elusaine biomassi.9
Seega on inimese geoloogilise tegevuse mõju ilmselge. Vaidlusaluseks on jäänud antroptseeni täpsem algusaeg. Viimasel ajal on väidetud, et inimtegevus hakkas geoloogiliselt mõjutama alates 1950. aastatest. Klassikalisem seisukoht seostab seda industriaalajastu algusega. Nii teeb ka Lovelock, kes paigutab antropotseeni alguse 1733. aastasse, kui Griffi külas Inglismaal võeti kasutusele Thomas Newcomeni leiutatud aurumootor, mis aitas kivisöekaevandusest vett välja pumbata (lk 40). Sellega algas fossiilsete kütuste tarvitamise ajastu.
Nii et kui inimene äkitselt meie planeedilt kaoks, jääksid need meie tekitatud mõjud püsima samuti aastatuhandeteks. Peale inimajaloo oleme enese kirjutanud ka Maa geoloogilisse loosse. Erinevalt paljudest teistest ökoloogiast lähtuvatest mõtlejatest ei pea Lovelock antropotseeni veaks, vastupidi, ta kirjutab uhkusega: „Niisiis on mu viimane sõnum antropotseeni kohta rõõmuhõise: rõõmustan, et see ajastu on kolossaalselt avardanud meie teadmisi maailma ja kosmose kohta“ (lk 69). Kuna antropotseen on Maad asustava elu loomuliku arengu tulemus, siis „… peame loobuma tugeva poliitilise ja psühholoogilise kandepinnaga ideest, et antropotseen on kuritegu looduse vastu“ (lk 66).
Antropotseenist novatseeni … ja tagasi?
Antroptseeni asendab peagi Lovelocki visioonis novatseen, ajastu, mil inimese loodud tehisintellektist saab kõige võimsam jõud Maal ning peagi ka kogu kosmoses. Lovelock kutsub neid mõistusega tehisolendeid küborgideks. Tegemist on tehismõistusega, mis suudab mõelda inimestest vähemalt 10 000 korda kiiremini, iseend programmeerida ja luua uusi masinapõlvkondi. Suhtlevad sellised superajud telepaatilisel teel.
Lovelock asub siin väga pika traditsiooniga teema kallale. Vähemalt antiikmõtlejateni, nagu Aristoteles, Platon, Plotinus ja Proclus, võib tagasi viia looduse redeli või olemise astmestiku idee (scala naturae), mille kohaselt kõik olev paigutub rangelt kindlaksmääratud hierarhiasse. Selle „olemise redeli“ idee arenes edasi keskaja mõtlemises ning saavutas oma täiuslikkuse varauusaja neoplatonismis. Olemise astmestik koosnes eri tasemetest. Kõige all asusid mineraalid, neile järgnesid taimed, loomad, inimesed, kuu, tähed, deemonid, inglid ja jumal. Inimesi on muidugi alati huvitanud see, mis tuleb siis pärast meid. Kes on inimesest järgmisel arengutasemel? Tänapäeval on Jumal vist liiga lihtne vastus. Tyler Volk käsitleb kõrgeima tasemena geopoliitilisi riike. Ta väidab, et järgmine loogiline tase seostub rahvuste sulandumisega, mis tekitab planetaarse inimkonna. See uus süsteem ei teki ühegi olemasoleva valitsuse või valitsuste süsteemi domineerimise tagajärjel, vaid kujuneb täiesti uus süsteem. Ilmselt on tegemist kompleksse, kuid ühtlasi detsentraliseeritud maailmaga.10 Teilhard de Chardin on pakkunud üldise evolutsiooni lõpp-punktiks mingit kollektiivset üliteadvust, mis sulandub lõpuks Jumalasse.11 Operaatorite teoorias nähakse tulevikku inimteadvuse ja masinate sulandumises uueks organismiks, samale protsessile on viidanud ka eesti filosoof Margus Ott.12 Lovelock seob samuti arengu järgmise astme tehisintellektiga. See on muidugi täiesti arusaadav käsitlus, millega astutakse ühte ritta tehnoloogilise singulaarsuse ennustustega.
Erinevalt paljudest teistest futuroloogidest suhtub Lovelock sellisesse perspektiivi siiski optimistlikult. Tema arvates saab meie pääseteeks võimaliku (kas tahtlikult või tahtmatult) inimvaenuliku tehisintellekti käest seesama Gaia hüpotees. Nimelt saavad masinad aru, et orgaanilist elu ja inimesi on vaja selleks, et hoida Maa temperatuur talutavates piirides. Esimest korda lugedes paistis see natuke imelik, aga põhimõtteliselt on ju kõik õige – ühine vaenlane ühendab!
Mulle endale tundub siiski ebausutav, et meie ise oleme järgmise arengutaseme olendite teadlikud loojad. Suure tõenäosusega on need olendid või süsteemid meist intelligentsemad, kuid mida see intelligentsus täpsemalt tähendab, jääb ilmsesti meile arusaamatuks. Järgmine suur hüpe olemise suurel redelil on kindlasti midagi sellist, mida me ei saa lihtsalt olemasolevast ekstrapoleerides. Lovelock, kes põhjab loogilist sammsammulist järeldamist, läheb ise selle lõksu. Tema küborgid on just nimelt loogilised edasiarendused arvutist, millega ma praegu seda artiklit koostan.
Selliste kõrgemate olelusvormide teke ei mahu ilmsesti ka meie praegusesse ajatunnetusse. Meie näeme oma elus toimuvat järjestikuste sündmuste jada, aga universumi mastaabis on sündmused – nii need, mis on olnud, kui ka need, mis veel meie jaoks tulevad – kõik olemas. Seega on need kõrgemad struktuurid juba olemas, ilma et peaksime väga palju pingutama! See ei tähenda, et peaksime tehisintellekti arendamise töö pooleli jätma. See on asi, millega me tegeleme oma maailmas, siin ja praegu. Loota aga, et sellest kasvab välja uus multiversumi arengutase, on tõesti kõige inimliku ülehindamine. Me oleme võimsad, aga siiski mitte kõikvõimsad.
Olen veendunud, et raamatu ideestikus on suur osa autorit ennast. Ehk siis saja-aastast inimest, kes tunnetab oma paratamatu lõpu lähedust, aga suudab siiski elust ja maailmast rõõmu tunda ning näeb ka helget tulevikku. Tulevikku küll mitte enda, vaid hoopiski küborgide jaoks, aga tulevik on ju seegi.
1 Varem on eesti keeles ilmunud tema üks varasem raamat: James Lovelock, Gaia kättemaks. Varrak, Tallinn 2007.
2 Max Tegmark, Paralleelsed universumid. – Akadeemia 2004, 10, lk 2165–2211.
3 James Clerk Maxwell, On governors. – Proceedings of the Royal Society 1868, No.100;
https://doi.org/10.1098/rspl.1867.0055
4 Vt nt: Hugh McCague, A Mathematical Look at a Medieval Cathedral. – Math Horizons Apr. 2003, pp. 11–15, 31; https://www.maa.org/sites/default/files/pdf/news/Horizons-April03-McCague.pdf
5 Geokronoloogia kohta vt: Tõnu Meidla, Skaala pidevas arengus. – Eesti Loodus 2003, 2/3, lk 26–32. Eesti stratigraafia komisjoni veebisait http://www.gi.ee/stratigraphy/
6 Paul J. Crutzen, Eugene Stoermer, The Anthropocene. – IGBP Newsletter 2000, 41, lk 17-18. 2002. aastal avaldas ta samal teemal artikli ajakirjas Nature: Paul J. Crutzen, Geology of Mankind. – Nature 2002, 415, 23.
7 Paul Pearson, Martin Palmer, Atmospheric Carbon Dioxide Concentrations Over the Past 60 Million Years. – Nature 2000, 406, 6797, lk 695–699.
8 Tyler Volk, Sensitivity of Climate and Atmospheric CO2 to Deep-Ocean and Shallow-Ocean Carbonate Burial. – Nature 1989, 337, lk 637–640.
9 Emily Elhacham, Liad Ben-Uri, Jonathan Grozovski, Yinon M. Bar-On, Ron Milo, Global human-made mass exceeds all living biomass. – Nature 2020; https://doi.org/10.1038/s41586-020-3010-5
1 Tyler Volk, Quarks to culture: How we came to be. Columbia University Press, New York 2017.
11 Pierre Teilhard de Chardin, The future of man. Collins, London 1969.
12 Gerard A. J. M. Jagers op Akkerhuis (editor), Evolution and Transitions in Complexity: The Science of Hierarchical Organization in Nature. Cham: Springer 2016; Margus Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015.