Pikka aega ei toimunud suviti kirjandus­elus peaaegu mitte midagi. Pärast maikuu festivale algas suur puhkuseaeg: uusi raamatuid ei ilmunud, esitlusi ei korraldatud, kirjanike liidu üritused läksid pausile, suuremad raamatukogud panid ukse kinni. Nii vältas see kuni augusti keskpaigani, mil oli põhjust sõita Peipsi veerde, Võtikvere raamatuküla päevale ja Liivi muuseumi aasta kirjaniku valimisele.

Viimased aastad on toonud rõõmustavaid sõnumeid. Võtikvere raamatuküla sari sai küll punkti, kuid lisandunud on sümpaatseid pisikesi kirjandusfestivale üle Eesti: Saaremaal, Hiiumaal, Pärnus… Viljandis ka, aga see leiab aset märtsis. Muhumaal on saanud oodatud traditsioon Sumari raamatukohviku päevast. Võib küsida nagu „Nukitsamehe“ metsakoll: kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis kas nüüd on kirjandusfestivale üle? Ei, pigem mitte. Kõigil neil festivalidel näib huvilisi jaguvat, sh kohapealseid elanikke, mitte ainult kirjandusturiste. Võimalus autoriga kohtuda läheb kaugema paiga lugejaile vägagi korda. Saaremaa Tagaranna publiku pühendumus on lausa imetlust väärt: paljud südapäeval saabunud külalised kuulasid esinejaid keskendunult veel päikese­loojangulgi.

Puht geograafiliselt on kirjandusfestivaliga katmata Kesk- ja Kirde-Eesti, aga eks sõltu see ennekõike sealsete raamatusõprade initsiatiivist. On ju ka teised kirjandusfestivalid sündinud kodanikualgatusena – tehakse ise teoks see, millest on puudust tuntud.

Heameelt valmistab asjaolu, et Tartu ülikooli raamatukogu ja asenduspindadel tegutseva rahvusraamatukogu uksed on juba mitu aastat pidevalt avatud. Ja tõepoolest käiaksegi seal ka juulikuus. Keskmisest rahvarohkemad, muide, on raamatukogud kuumalainete ajal, sest see on tänuväärselt jahe paik ja sinna ei minda ainult teadustööd tegema, raamatuid laenama või arvutit kasutama, vaid ka normaalset enesetunnet taastama.

Ma ei märganud, millal see juhtus, aga kirjanike liidu Tartu osakonna kirjanduslikud teisipäevad ei sõltu enam aastaajast ning neid saab jälgida veebis.

Progressiivsed muutused, kas pole? Ainult kirjastamises paus kestab. Nii mõnigi autor on viimasel ajal märkinud, et raamat on ammu valmis, kuid kirjastus ei taha head teksti suve peale „ära raisata“. Ühelt poolt mõistan kirjastusi: küllap käib raamatupoodides (ostukeskustes) suvel vähem rahvast ja läbimüük on väiksem, lisaks on turundus pärsitud, sest niigi vähesed kirjandussaated lõpetavad jaanipäeva paiku hooaja ja mitme trükiväljaande kultuurikülgede toimetajad on läinud kollektiivpuhkusele. Eks puhka millalgi ka turundajad ise. Teisalt tasub kaaluda mõne teose esitlemist just nimelt suvel, kirjandusfestivalil, nagu tegi sealsamas Tagarannas kirjastus Tänapäev.

Kõige tähtsam on suvise kirjanduselu juures siiski see, mis pealtnäha kõige tavalisem – inimesed. Mõistagi kiidavad festivalikülalised häid esinejaid, huvitavaid raamatuleide ja kauge paiga ilu, ent kõige tähtsam on siiski seltskond, võimalus kohata tuttavaid, leida uusi, jagada mõtteid. Kirjandussõprust ei ole võimalik ära raisata.