Leidub palju teoreetikuid, kes väidavad, et tegelikult ei ole olemas ühtegi juhtumit, mida saaks kahtlusteta pidada majandusmullist väljumiseks pehme maandumise abil. Tegemist on niisiis akadeemilises mõttes määratlemata mõistega, mida tavaliselt kasutatakse tulevikust kõneldes siis, kui kõneleja saab isegi aru, et endine lend ei saa jätkuda. See on laiatarbemüüt, mis peab aitama ära hoida paanikat majanduslike olude halvenemise olukorras, kuna rõõmsat meelt säilitamata ei ole võimalik langusest toibuda, küll aga saab paanika abil langust edukalt süvendada.
Kumbki käitumisjoonis – leevendamine või süvendamine – võib olla kellelegi kasulik. Vastavalt arendatakse ka jutuotsi. Nii Eesti ettevõtjad kui riiki esindavad arvajad on üksmeelselt võtnud kasutusele pehme maandumise loitsu. Kui uskuda, et pehme maandumine on pigem retooriline kujund kui konkreetse ja mõõdetava olukorra kirjeldus, siis ei ole meil tarvis analüüsida, kui pehme Eesti majanduse praegune maandumine on või kui järsk kasvupidurdus on üldse veel pehme. Pigem on huvitav mõelda selle üle, mida soovitakse selle jutuga saavutada või ära hoida.
Pankadele ja kinnisvarasektorile sobib paanika puudumine. Pangalaenu peavad maksma nii kodulaenu kliendid kui kinnisvara arendajad. Tagatise väärtuse langemine või arendusprojektide müügi märgatav pidurdumine suurendab halbade laenude osakaalu. Jaekaubandusel ei ole samuti midagi võita sellest, kui inimesed hakkavad hullude päevade asemel mustadele päevadele mõtlema.
Teiste sektoritega on asi keerulisem. Negatiivsed ootused oleks enamikule neist just kasulikud. See tooks kaasa palgatõusuootuste kahanemise. Lisaks palgatõusuvastasele vaktsineerimisele saab häälestada riiki ka tööjõuturu avamise suunas. Kasv saab jätkuda, kui leidub neid, kes praeguse tehnoloogilise taseme juures võimalikku palgataset taluvad ning Ida-Euroopa on neid tegelikult täis – heureka, struktuurseid muudatusi saab edasi lükata!
Riik on mõneti sarnases seisus väiksema tehnoloogilise nutiga ettevõtjaga – kiire eelarve kasv on tõenäoliselt võimaldanud kasvada efektiivsust tõstmata. Suur raha juurdevool toob paratamatult kaasa selle absorbeerimisega seotud probleeme. See väide pole mõeldud süüdistusena, vaid nendinguna. Kui aega nupukate lahenduste väljamõtlemiseks on vähe ja raha palju, siis ongi vastav käitumine ratsionaalne ja loomulik. Kuid ka nüüd, mil olukord on muutumas, moodustavad avaliku sektori sõnumite hulgas enamuse need, mis suruvad pigem riske alla ja ootusi üles. Sisemaised lausujad on praegu oluliselt optimistlikumad välisanalüütikutest, sest me keegi pole valmis senise olukorra inventuuriks.
Plaanis ei tundu olevat ametnike arvu ülevaatamist. Plaanis ei tundu olevat sisenõudluse alandamist näiteks ehitussektorisse suunatavate tellimuste vähendamise kaudu. Riigil ei tundu praegu olevat ei maksu-, haridus- ega teaduspoliitilisi, ilmselt ka mitte majanduspoliitilisi, sh energiapoliitilisi plaane, mis realiseerumise korral asendaksid meie edu kulunud alused uutega. Plaan on kuidagi välja vedada, loota veel mõnda aega väliste täiendavate negatiivsete šokkide puudumisele ja seniste edutegurite kestmisele. Meie senisteks eduteguriteks on madalad palgad, meiesuguse väikese siirderiigi kohta odav laenuraha ja kodumaiselt kontrollitava hinnaga suhteliselt odava energia oluline osakaal energiabilansis. Pikemaajalist mõju omab senise edu alustest vaid vaba pääs Euroopa turgudele ning see edutegur on praegu õnneks ka tugevnev – majanduskasv Euroopas kiireneb.
Mis laadi võiksid olla need ideed, mida justkui pole? Kiirema kasvu piirajaks on kahtlemata vähene tootlikkus. Kuid abstraktsena esitatud tootlikkuse kasvatamise soovitus on samasugune manamine kui kõnelemine pehmest maandumisest. Suures võrrandis on kõik ülilihtne: kogu rahvas on juba tööle pandud, puudu on vaid tehnoloogia, mis selle töö ka väärtustada lubaks. Kui püüda niisuguse võrrandi põhjal koostada käitumisjuhis majandusministrile, mis võimaldaks jätkata kiiret kasvu ilma tööjõu sissevooluta, läheb asi keeruliseks. Võiks ju öelda, et las toetab tehnoloogiasektorit ennast ja muidugi tehnoloogiasiiret muudesse sektoritesse. Sellel ideel on jumet, kui saame tõestada, et mõni nutikas äriidee on jäänud pangalaenu puudumise taha. Kuid laenuturg, nagu me teame, on meil rikkalik. Võiks ka öelda, et las majandusminister toetab eksporti. Kuid me asume suurel piiranguteta ühisturul nagunii, 2004. aastal avanenud võimalusi pole kindlasti veel ammendatud.
Ei ole mõtet häbeneda seda, et suurt ideed parajasti ei ole. Võime ausalt välja öelda, et ei ole, ja teha selle asemel asju, mida me oskame – näiteks hoiame riigieelarve ülejäägis. Vajadusel võiks seda teha isegi maksukärpeid ära jättes. Senise edu ja kulukate lubaduste järellainetuses ongi kõige raskem saavutada seda, et me ei kasutaks meile täna vägagi kättesaadavat (laenu)raha rumalasti. Raha on lihtne tarvitada ideede puudumise maskeerimiseks ja eduloo venitamiseks. Pole mõtet lasta eelarvet defitsiiti, et seeläbi nõudlust säilitada, isegi kui on valus mõnest väljaöeldud lubadusest loobuda. Praegu on meil veel täistööhõive ja defitsiidis eelarve lisab jõudu juurde vaid inflatsioonile ja impordile. Neljarealise Tartu maantee asemel saame selleks mõeldud raha eest lõpuks vaid ühesuunalise tee.
Pole mõtet püüda jõuga ettevõtlust arendada avalike eelarvesüstidega mis tahes fondide vahendusel. Turud rahastavad täna ise kõik, mis ei puuduta kulla alkeemilist tootmist ja igiliikuri leiutamist. Need sektorid, kes on vastava turusurve all, s.t eksportijad, tõstavad ka efektiivsust ehk arendavad tehnoloogiat nagunii palkadega võrreldavas tempos – niisiis pole siingi riigi abi vaja (Hansabank Marketsi makromajanduse ülevaade, mai 2007). Pikaajaline probleem tundub asuvat hoopis haridusministri tööpõllul ja sinna raha külvamine tundub olevat vähem buratinolik ettevõtmine. Mis muu saab lahendada olukorra, kus jõukus ja seetõttu ka vajadus teenuste ja toodete järele areneb, kuid iga järgmine aastakäik, mis ülikoolist väljub, suudab neid teenuseid ja tooteid vähem pakkuda ja nelja-viie aasta pärast hakkab kiiresti vähenema ka tööturule sisenejate arv? Kui eksportivas sektoris kasvavad palgad ja tootlikkus täna käsikäes (tihti vähem efektiivsete ettevõtete kadumise hinnaga), aga sissepoole orienteeritud majandusvaldkonnad ei peagi tootlikkust tõstma, sest karm nõudlus veab üles hinnad ja lubab ära tõsta ka palgad, siis on põhjust kahtlustada, et meie hädad, sh inflatsioon, on ikkagi meie endi tekitatud ja ka meie endi lahendada. Kõigi aegade jõukaim eestlane vajab suuremas koguses kodumaist teenust ja toodet. Kes talle seda pakkuma peaks – täna ja 20 aasta pärast?