Riiklike rahastajate suhtumist näitab järgmine juhtum. Aastal 1997 oli kultuuriminister Allik lubanud festivali toetada, kattes välisesinejate majutuskulud 130 000 krooni ulatuses. Kui tuli aeg majutuse eest maksta, kandis ministeerium üle 30 000 krooni. Festival, mis oleks muidu ots otsaga kokku tulnud, jäi 100 000 krooni võlgu. Soovides asjas selgust saada, pöördusin ministri poole, kelle ainsaks reaktsiooniks pärast käsi laiutavat ?Raha pole? oli lõbus ?Noh, kas lähete nüüd võlavanglasse, Kulbok??. Kokkuvõttes võin öelda, et ?Dionysia? suretati välja. See õõvastav kogemus on mind pannud kultuuripoliitika üle mõtlema, kuid see ei olnud minu artikli ajend ega kandev idee.