Ühingute loomine toob endaga alati kaasa teatud kitsendused liikmete vabadusele. Seetõttu tekkis inimõiguste teoorias kollektiivsete õiguste kategooria. Ent eesmärk kaitsta indiviide neist tugevamate nende üle võimu taotlevate kollektiivide eest võib osutuda inimõigusi õõnestavaks, kui võrdväärtuslik ülemuslik staatus omistatakse ka kollektiividele.” Kahjuks läheb praktika oma teed ning kollektiivsed õigused on rahvusvahelises õiguses  tunnistatud võrdväärseteks inimõigustega, hoolimata asjaolust, et inimeste elu sõltub üha enam kollektiivse elu nõuetest.

Inimõigused on kirja pandud arvukates lepingutes, mis on iseloomult regionaalsed või globaalsed, spetsiifilisemad või üldisemat laadi. Õigused nendes lepingutes pole staatilised: Euroopa inimõiguste konventsiooni põhjal on huvitav uurida inimõiguste evolutsiooni  tõlgendamise kaudu. Tõlgendused on mõningatel juhtudel viinud sootuks uute õiguste tekkeni. Näiteks transseksuaalide õigust nende sooidentiteedi tunnustamisele on vaadeldud kaheksanda artikli (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alla kuuluvana, kuigi selletaoline õigus polnud eeldatavasti konventsiooni koostajatel mõtteski. Aeg-ajalt tekivad inimõiguste diskussioonis moesuunad ja arutelude ja tõlgenduste taga on võimalik näha sotsiaalmajanduslikke küsimusi. Näiteks vähemuste lõimimisega seoses keskendutakse tegelikult küsimusele, miks immigrandid ei tööta jms.

Ehkki traditsiooniliselt on inimõiguste puhul (inimõigusi on kutsutud ka esimeseks universaalseks ideoloogiaks) dogmaatiliselt keskendutud just inimesele ning tema õigustele ja vabadustele, kaotab selline suhtumine üha enam oma kesksust. Selle asemel kasutatakse inimõiguste loosungit arvukate poliitiliste ning majanduslike eesmärkide saavutamiseks pigem riigi nimel. Inimõigustele võib läheneda mitmest  perspektiivist. Neis saab näha rünnakut riigi traditsiooniliselt vaadeldud suveräänsusele, globaalset poliitilist agendat, standardit hindamaks kellegi käitumist ning seeläbi poliitilist legitiimsust; inimõigusi võib vaadata eraisikute ja rühmituste liikumisena, mis ületab traditsioonilise poliitika piiri.

Üle maailma esineb tendents viidata kõiksugu probleemidele kui inimõiguste rikkumisele. See võib viia tegeliku inimõiguste idee hääbumiseni. Kindlasti on tore õigus kompensatsioonile, kui ühistransport jääb hiljaks, või õigus viisakale majapidamisele, ent need ei ole ju inimõigused. Kui inimõiguste põhiideed nõrgestatakse ning mõistet kasutatakse ebamääraselt, võib reaalsete õiguste keskne mõte kaduma minna. Demokraatlikes ning arenenud riikides on märgata eelmainitud suundumust omavahel segi ajada inimõigusi ja näiteks kodanike ning ettevõtete õigust tõhusale valitsemisele.

Kultuurirelativism üldiste inimõiguste vastu

Kas inimõigused on tõepoolest universaalsed või pelgalt lääne leiutis? Arutlused sel teemal said alguse paralleelselt kolonialismi hääbumisega. Kuigi õiguste põhimõte on modernne ning läänelik, pole inimõiguste kontseptsiooni väärtused ning teatud äratuntavad õigused üksnes sealt pärit. Põhimõte, et inimene ei peaks kannatamata piinamist või omavolilist kinnipidamist, pole erandlikult lääne inimeste õigus. Kultuurirelativismil, s.t  õiguste rakendamisel iga riigi kultuurilise ja religioosse tundlikkusega arvestamisel, on keeruline olemus. Väidetavalt ei ole võimalik ignoreerida kultuuri, ajalugu ning religiooni. Ent nende mõjurite liigne rõhutamine võib osutuda inimõiguste universaalsuse põhimõttele saatuslikuks. Inimõigusi tuleks hoida oma olemuselt võimalikult neutraalsetena. Vajadustest lähtudes tähendab see, et õigused ei saa olla liialt kontekstispetsiifilised, vaid omaksvõetavad  igasuguses kultuuris.

Õiguselt kultuurilise väliskihi eemaldamine ei tähenda selle õiguse väärtuse kahandamist.

Õigusriik ning seaduste järgimine on osake kultuurist ning seega kultuurist ka mõjutatud. M. Krygieri sõnade kohaselt ei saa ehitada õigusriiki igast üksisikust lähtudes.  Seaduste ja reeglite järgimine on aga suuresti mõjutatud kultuurist. Tugevad institutsioonid järgivad tihtipeale traditsiooni, milles nad loodi. Traditsioonidel ning sarnastel eeldustel on nähtamatu inerts, mis muudab institutsioonid tähenduslikuks. Teiselt poolt saab kultuuri paraku kasutada ettekäändena reaalsete probleemide lahendamise eest hoidumisel.

Inimõiguste (eriti uute või täpsustatute) universaalsus on mõningate teadurite, näiteks  McNamara uurimistööde põhjal paljudel juhtudel illusioon. Autor väidab, et hoolimata inimõiguste taga olevate väärtuste universaal­susest pole nendesse puutuvate vaidluste lahenduskäik kindlasti universaalselt kohaldatav. Ta toob hea näite, analüüsides kolme hiljutist vaidlust: ne bis in idem ehk sama teo eest kahekordse karistamise vältimise põhimõtte arengut, samasooliste suhete ning vihkamist väljendavate avalduste küsimust. Ta leiab, et eripära seaduste sisseviimisel on põhjustatud otsustamisprotsesside erinemisest. Rahvusvaheliselt on rõhuasetus olnud normi sõnastusel, vahendid, kuidas eesmärgid saavutada, on jäetud riikide otsustada. Ometi tundub, et menetlusküsimused võivad mängida oodatust olulisemat rolli. ÜRO inimõiguste institutsioonide puhul tuleb aga täheldada, et need tegelevad uuringute ning järelevalvega, kuid saavad üsna piiratud määral menetleda õiguste rikkumist.

Riigi poliitika ebaõnnestumine

Paul Farmer määratleb iga inimõiguste rikkumist kui „võimu sügavaima patoloogia sümptomit”. See väljendub tihti ka inimõiguste kaitse organisatsioonide hoiakutes. Näiteks kutsus Amnesty International maailma liidreid vabandama kuue aastakümne inimõiguste läbikukkumiste eest. Muidugi on jõukatel ja rikastel rohkem võimalusi oma õigusti kaitsta. Mõnikord tundub, et osa sotsiaalsetest gruppidest pole riigivõim „omaks võtnud”, sest nood ei suuda enda eest piisavalt seista, kas siis finantsilistel, poliitilistel või muudel põhjustel. „Meie” ja „teiste” sündroom on selgelt näha näiteks terrorismis kahtlustatavate ja poliitiliselt teisiti mõtlejate puhul. Poolametlik nn multikulti läbikukkumise tunnustamine (Merkel, Sarkozy) ilmestas pingeid rahvusgruppide vahel (roma laste juhtum 2010. aastal Prantsusmaal) ning andis alust ootuseks, et teatud vähemuste inimõiguste rikkumine võib olla aktsepteeritav.

Seejuures on tegemist sügavalt sotsiaal­sete probleemidega, kus riigi suunav käsi ei olegi määrav. Suurenenud on solidaarsus rahvarahutuste puhul, mis on nii mõnigi kord alguse saanud just vähemuse esindaja  õiguste rikkumisest. Aastataguste Londoni tänavarahutuste puhul on tähelepanuväärne, et kaaluti tõsimeeli osalejate ilmajätmist sotsiaalsetest garantiidest (peaaegu lindpriideks kuulutamine?). Kas see tähendaks nende inimõiguste kaitse nõrgendamist? Ka rahumeelsete demonstratsioonide puhul on tihti algpõhjuseks sotsiaalse grupi ärevus nende inimõiguste potentsiaalse rikkumise pärast. Tänapäeval on õiguste kaitseks kasutada internet. Ilmselt ei saa arukaks pidada vaid emotsioonide pinnal kogutud allkirju ja arvamusi, kus pakutakse alternatiivi kohtuvõimu määratud karistustele. Siiski on selline tendents märk, et osa ühiskonnast tunneb end ohustatuna ega ole rahul riigi tegevusega. Tekib küsimus, kas põhiõiguste tõlgendamisel tuleks demokraatlikke mehhanisme rohkem arvesse võtta?

Mida saaks Eesti teha ÜRO inimõiguste nõukogu liikmena? Kas sellel on peale Eesti maailmapoliitikas nähtavamaks muutumise veel üldse mingit tähtsust? Eesti missiooniks võiks olla inimõiguste maine parandamine, nende universaalsuse ja rahvusvahelise määratluse kaitsmine poliitilise kontekstuaalsuse eest. Oluline on tagada inimõiguste kaitse eeldused nii Eestis kui kogu maailmas. Inimõiguste nõukogu president on oma 2012. aasta sõnavõtus märkinud, et inimõiguste sotsiaal­set dimensiooni ei tohi jätta tähelepanuta: „solidaa
rsus”, „dialoog”, „õiglane jaotussüsteem”, „kaasatus” on vaid mõned märksõnad, mis puudutavad ka meie ühiskonnas praegu peetavat diskussiooni. Ka Eesti tegevuses ja initsiatiivis nii kodus kui rahvusvahelisel areenil tuleb alati lähtuda eelkõige inimesekesksusest. Vaid sel juhul on inimõigused inimese jaoks olemas.