Lääne-Euroopas omandas inglise keel tähtsa koha juba Teise maailmasõja järel. Briti lingvisti David Crystali sõnul võis 20. sajandi keskel pidada siiski üksnes tõenäoliseks, et inglise keelest võib saada maailmakeel, ent tänapäeval on ta positsioon kõigutamatu ja seda võiks muuta vaid revolutsiooniline murrang, mis annaks sama staatuse näiteks hiina, araabia või tulnukate keelele. Inglise keele teisenditest annab omakorda tooni Ameerika oma – Postimeeski refereeris 2005. aastal The Telegraphi kirjutist teemal „Austraalia kardab oma inglise keele amerikaniseerumist”. Saksa professor Manfred Görlach on näinud tendentsi, et üle ilma kõneldava(te) inglise keel(t)e sõnavara ühtlustub ja samamoodi ühtlustub ka anglitsismide kasutus eri keeltes. Kas pidada sellist tulevikku paratamatuks, ihaldusväärseks või masendavaks, on igaühe enda otsustada. Ida-Euroopa (tähendagu see siinkohal hiljuti vene keele mõjusfääri kuulunud rahvaid) oli inglise mõjutuste ees ajutiselt veidi suletum, kuid oleme vahe seda kiiremini tasa teinud. Kahekümne aastaga on elu ja mõisted nii palju muutunud, et sõnavara uuendamise vajadus on olnud suurem kui stabiilsemalt arenenud lääneriikide keeltes. Iga uue mõiste jaoks ei olegi otstarbekas päris oma sõna leiutada, liiati kui laenatu sobitub eesti keelde üsna kenasti.
Meie töös on igapäevased asjad failid, meilid, faksid ja bartertehingud, kodudes pleierid, taimerid ja tuunerid; infobaidid liiguvad ühest serverist teise, me nihutame kursorit, klikime linke ja vaatame uute hittide videoklippe; saame aru küll, kui kolumnist on seksist või midagi lihtsalt haibib; tabloidist loeme killerite ja narkodiilerite tegudest; vaba aega sisustab mõni surfamise või kikkpoksiga, mõni kuulab räppi või hiphoppi, üks vaatab kinos trillerit, teine lavalt stripparit, kolmas istub pubis; me sõidame liisitud autodega, selga ja jalga tõmbame stringid, bokserid, topid ja fliisid, sööme popkorni, muffineid ja kiivisid, grillime, vokime ning dipime. Kes soovib, saab mitme loetletud sõna asemel siiski ka eestikeelset sünonüümi kasutada. Eriti ohtralt leiab inglise keelt kiirelt muutuvast slängist, sh erialaslängist, mis ei võrdu oskuskeelega. Oluline on teada, et eesti keelt on mitmesugust, ja osata allkeeltel vahet teha. Õpilane võiks tajuda, et kogu sõprade vahel kasutatav sõnavara ei ole omal kohal koolivihikus (ega vastupidi). Samamoodi on üks asi IT-spetsialistide, muusikute, poliitikute või ükskõik mis eriala inimeste omavaheline suhtlus, teine sellesama sisu edasiandmine võhikule, näiteks õpikus või ajalehes. Esmapilgul vähem märgatavad, kuid seda salakavalamad nihked on hakanud toimuma meie võõrsõnavaras. Uuel aastatuhandel on keelde ilmunud hulk varem tundmata võõrsõnu (krutsiaalne, fleksibiilne, kommunikeerima, tolereerima, proaktiivne, allokeerima jpm), millest arusaamiseks tuleks tegelikult osata inglise keelt ja mis ei väljenda sugugi uusi mõisteid. Teiseks on muutumas varem tuntud võõrsõnade tähendus. Rahvusvahelised sõnad (enamasti kreeka või ladina päritolu) on küll sarnase kuju ja kõlaga, ent võivad igas keeles tähendada ise asja. Ometi on paljud neist meilgi saanud sisu, mis on sõnal just nimelt inglise keeles. Simuleerima tähendas veel paarikümne aasta eest „teesklema” ja simulant oli peaaegu sõimusõna, nüüd aga on simuleerimine osa õppe- ja teadustööst, sest inglise simulate tähendab „matkima, imiteerima”. Sõna dekaad (eesti keeles „kümme päeva”) on korduvalt tarvitatud kümneaastase ajavahemiku kohta (vrd decade). Igaüks võib küllaga näiteid juurde mõelda. Teise rahva eeskuju võib muuta mõne sõna stiilivarjundit. Nii valitsebki ebalev ja põlvkonniti erinev suhtumine sõnasse neeger, mis eesti keeles on traditsiooniliselt olnud neutraalne. Päris huvitava elukäiguga on smugeldama, omaaegne naljatlev laen saksa keelest (< schmuggeln). (Õigekeelsus)sõnaraamatusse on see esimest korda jõudnud 1960. aastal kõnekeele märgendiga, tollal veel kujul šmugeldama.
Ehkki ka 2006. aasta ÕSis on sõna märgendatud argikeelseks, esineb see järjepidevalt päevauudistes jm ametlikku stiili nõudvais tekstides, on niisiis üldsuse jaoks saanud neutraalseks kirjakeele sõnaks (nagu inglise smuggle ju on). Pidev võõrkeelsete tekstidega kokkupuutumine võib ähmastada teadmisi emakeele ortograafiast, kirjavahemärkidest, lauseehitusest. Iga keele tarvitajatel on ikkagi omad mängureeglid ja oma tähestik (eurooplastel enamikus oma variant ladina tähestikust). Eesti tähestikus ei ole seniste kokkulepete järgi c-, x- ega y-tähte, täheühend sh ei hääldu nagu štäht; g, b, d ning teises vältes k, p, t kirjutatakse ühekordselt (budism, mitte buddism, neto, mitte netto) jne. Eriti kummastav on aastakümneid vanade laenude tagasiviimine teise keele kirjapildi juurde, mis torkab silma näiteks muusikastiilide ja koeratõugude puhul (ammu kodunenud džässist ja kollist on taas saanud jazz ja collie). Maailm on Ameerika järgi ühtlustanud muidki kirjakombeid. Kui Joosep Toots ehk Kentuki Lõvi käiks koolis tänapäeval, nimetataks teda enam kui tõenäoliselt Joosep „Kentucky Lõvi” Toots. Aastal 1986 ilmunud taani keele uurimuses on muude inglise mõjude hulgas märgitud vanuse esitamist nime järel: kirjanik Clifford Irving, 41. (Eesti ajakirjanduses pannakse vanus nime järel enamasti sulgudesse.) Samas uurimuses on mainitud ka pealkirjadepildiallkirjade alustamist nimisõna(fraasi)ga. Seegi kirjutis võinuks kanda pealkirja „Inglise keel: karta või armastada?” – kas poleks mõnusalt tuttav ülesehitus? Paanikaks pole veel põhjust, kui teismeline telefonis räägib, et käis hängimas, tšillimas, sõbrannaga šoppamas ja sõbra autoga kruisimas. Kui aga kooli lõpetanud inimene kirjutab töömeilis, et andmed on copytud, võib pisut muret tunda küll. Samuti siis, kui mõni ametnik nõuab mingi mõiste väljendamist eesti keeles täpselt sama arvu sõnadega nagu inglise keeles. Ja siis, kui eestikeelset teksti lugedes ei piisa arusaamiseks isegi võõrsõnade leksikonist, vaid appi tuleb võtta inglise keele sõnaraamat. Veel enam annavad mureks alust enesekindlad väited, et ühel või teisel elualal ei saa nagunii kõike eesti keeles väljendada, seda ei ole vajagi, see on tarbetu luksus. Valdkonnakaotus oleks keelele tõepoolest ohtlik.
Lõpuks isiklik vastus pealkirjas esitatud küsimusele. Ükski maailma keel ei ole korda saatnud midagi niisugust, et teda peaks kartma. Iga võõrkeelt, mida osatakse või õpitakse, võib armastada: leida lõputult huvitavaid oma keelest erinevaid väljendusvõimalusi ja kujundeid, õppida keele kaudu tundma teise rahva maailmapilti. Keelt oskamatagi võib nautida ta ilusat või omapärast kõla. Kui aga seejuures hakkab tunduma, et emakeel on hoopis teisejärguline, vaene või millekski kõlbmatu, siis on ilmselt pime armumine mõistuse korraks veidi segi löönud. Toibumise järel on ehk siiski lootust jälle oma peaga mõtelda.