Kas Sven Dimberg ja seega ka Tartu ülikool olid esimesed kogu maailmas? Nii oleme siin kandis harjunud arvama. Ingliskeelne maailm seda seisukohta siiski ei jaga. Näiteks väljapaistev teadusloolane ja Newtoni spetsialist Mordechai Feingold California tehnikaülikoolist (Caltech), kes ka Dublini konverentsil osales, on veendunud, et esimene õppejõud, kes oma üliõpilastele Newtoni meetodit tutvustas, oli šotlane David Gregory (šotipäraselt Gregorie) 1688. aastal Edinburghi ülikoolis. Säilinud käsikirjad kinnitavad, et Gregoryl oli tõesti niisugune soov olemas. Mitmed teadusloolased on siiski skeptilised. Väidetavalt ei ole kinnitust, et David Gregory üliõpilased Newtoni meetodist tõepoolest midagi teada said. Samuti ei tea me ju ka seda, mida ja kui palju Sven Dimberg Tartus oma üliõpilastele tol ajal revolutsioonilisest meetodist edasi anda suutis. Dimbergi ainekava annab siiski tunnistust, et tema puhul ei ole tegemist Newtoni „Principia” pimesi järgijaga. Plaanis oli keskenduda esimese raamatu kolmele esimesele osale ja seejärel tegelda kolmandas raamatus esitatud maailmasüsteemiga. „Principia” teist raamatut ei olnud Dimbergil plaanis puudutada. Nagu juba öeldud, on meil hästi teada, mida Dimberg kavatses, kuid realiseerimise tulemuslikkusest paraku jälgi ei ole.

Kas peaksime nüüd võtma seisukoha, et üks ilus prioriteet on Eesti (teatud mõttes ka Rootsi) ja eelkõige Tartu ülikooli jaoks kaduma läinud? Rangelt võttes on vist tõesti nii. Samal ajal on selles huvitavas küsimuses teadusajaloolaste jaoks veel lahtisi otsi. Probleem on eelkõige selles, kas David Gregory tõesti õpetas Newtoni meetodit või ainult teavitas oma üliõpilasi selle olemasolust. Nii või teisiti on Sven Dimbergi tegevus XVII sajandi lõpu Tartu ülikoolis tõsist tähelepanu vääriv rahvusvahelises plaanis. On selge, et teaduse mõttes algas valgustusajastu Tartus juba XVII sajandi lõpus ja sai võimsa jätku enam kui sajand hiljem silmapaistva prantslase Georges Frédéric Parrot’ eestvõttel.