Etenduse dirigendi Risto Joosti panus oli klaarilt ja ilmselgelt tajutav nii tudengiorkestri viimistletud mängus kui ka sünkroonsuses Ene Rindesalu ette valmistatud lauluõppurite fraasikujundustes. See, et alles II kursuse tudeng ja tegelikult kogu tegelaskond pani end vaid ühe lavaproovi järel sellisel moel oma musitseerimisega maksma, oli vaimustav!
Mozarti ja Salieri kaasaegne Cimarosa võeti 1792. aastal Salieri asemel Viini õukonna kapellmeistriks ja ta komponeeris sellest tõigast ilmselt väga tõstetud meeleolus samal aastal ka selle ooperi. Eestis on „Salaabielu” lavastatud Vanemuises 1976. aastal (dirigent Endel Nõgene, Ivo Kuuse lavastus, tõlge eesti keelde ja Paolino osatäitmine; teistes osades Evi Vanamölder, Silvia Vestmann, Evald Tordik, Tõnu Bachman, Endel Vunk). Aastatel 1984 (lavastaja A.-E. Kerge, dirigent K. Raudsepp), 1993 (lavastaja A. Mikk, dirigent E. Pehk) ja 2003 (lavastaja T. Noot, dirigent L. Sirp) on etendunud konservatooriumi ooperistuudio tööd, mis pidid leppima keelpillikvarteti ja klaveri (E. Rindesalu) saate ning esinemispaikadena Kirjanike Maja, Tallinna Draamateatri, Matkamaja ja Estonia talveaia akustiliselt sobimatute tingimustega.
Cimarosa helikeel on ladus, lihtne ja selles on elulist värskust. Tõsi, muusika lihtsus on näiline, isegi petlik, eeldades esitajailt elegantsi, filigraanset fraseerimist ja vokaalset üleolekut. On selge, et viimaseni jõuab iga indiviid oma radu pidi: on ju laulmine sügavalt psühholoogiline protsess ja sõltub tuhande üksikasja kõrval siiski peamisest – musikaalsusest, loomulikust intelligentsist, kujutlus- ja mõtlemisvõimest.
Need ajad on ammu möödas, kui dirigendid ja lavastajad leppisid vaid „häälitsemisega” ning andestasid ilusa hääle nimel palju. Ja just sellest aspektist seekordset etendust kuulates-vaadates oli suur rõõm kogeda, kuivõrd tugevalt on end laval hakanud tundma need õppurid, kellest paar aastat tagasi oli jäänud mällu küllaltki ebalev mulje, kas siit ikka kujuneb midagi publikule huvipakkuvat. Rõõm oli kogeda, et mitmele neist on loodus kinkinud ka ühe üliolulise faktori – karisma.
Kahjuks nägin vaid teist etendust ja saan oma muljeid jagada üksnes selle koosseisu kohta. Alustaksin avamängust. Joosti elegantses fraseerimises oli tunda ajastu hõngu, kõiges oli tajutav mozartlik kergus. Eredalt jäi mällu näiteks Carolina, Elisetta ja Fidalma tertsett. Usun, et mõne aasta pärast saame kuulda sellistest lauljatest nagu kandva ja energilise häälega metsosopran Aule Urb (Fidalma) ja sopran Anu-Mari Uuspõld (Elisetta), kelle hääles oli kuulda ülimalt väärtuslik, saali täitev heakõlaline metall. Urbi aaria nr 5 („E vero, che in casa …”) oli lauldud elegantsi ja maitseka karakterikujundusega ning väga ühtlase registrite valdamisega.
Sooviks väga, et Paolino rollis olnud Jie Yin (doktoriõpe, Hiina) saaks endale lubada veel häälekoolitust: praegu ei pääse tema imekaunis tämber saalis sageli maksvusele ega lenda tagumiste ridadeni ning kõrgregister on kahjuks lauljate keeles liiga „valge”. Kaunis on tema fraasisisene mõtlemine, melismide kujundamine (aaria nr 18). Roll kui niisugune oli üldjoontes olemas, vaja oleks lihtsalt enamat intensiivsust, siis tuleb energia kõrgregistri kujundamiseks ja ka rolli mitmekülgsemad värvid.
Kõik teised tegijad ehk Geronimona Toomas Kolk, Carolinana Sigrid Mutso, krahv Robinsonena Tamar Nugis (II kursuse tudengi kohta paljutõotav tulemus!) olid kindlatel rööbastel ja, mis peamine, rolli sisseelamine, lavaline vabadus, ajastukohane hoiak ja graatsia olid nauditavad.
Siinjuures tahangi esile tõsta nii lavastaja kui kunstniku töö. Lavastaja Giorgio Bongiovanni, hariduselt näitleja ja siiani põhiliselt selles vallas ka tegutsenud, on lavastamisel ilmselgelt eelistanud selget, ajastutruud, veidrusteta kontseptsiooni ja andnud sellega noortele väga selgepiirilised ülesanded. Kõik oli loogiline ja – muusikas! Lavapilt oli lakooniline ja toetas atmosfääri, kostüümid hea värvivalikuga.
Lõpuks lisan Anne Prommiku napid repliigid esimese etenduse muljetest: „Oli väga häid hääli, näiteks sopran Marlēna Keine (II kursus, Läti), kel on kindlasti suur tulevik, Pavlo Balakin (Estonia) oli lihtsalt ületamatu … Lauljate itaalia keele hääldus oli ülihea. Eriti hea oli see Hanno Mölderkivil (Paolino) – miks ta veel solist ei ole? Lihtsalt imeilus hääl! Seekordne lavastus oli stiilne ja väljapeetud, kuigi pool jäi mulle veidi staatiliseks. Orkester oli samuti väga tubli.”
Tänu RO Estonia juhtkonnale, et meie kodumaise laulumaailma tuleviku kujundajatele anti võimalus end proovile panna meie ainsas väärilises ooperimajas!