Nimetamise kaudu tähenduse andmine ja selle muutmine võib olla teadlik tähenduse konstrueerimine, aga tähendus(likkus)e konstrueerimine võib toimuda ka otseselt teadvustamata, kogemuse ja tunnetuse piiri ületamisel, alateadlikul metatasandil.

Nimetamine koha identiteedi loojana

Kultuuriteoreetik ja filosoof Slavoj Žižek väidab, et nimetamisega antakse kohale identiteet ja tähendus, luuakse kohast mõtlemise ja eristamise raamistik. Nimeõpetus (onomastika) jagab nimetused kaheks: pärisnimi (objekti tähistamiseks ja eristamiseks), mis individualiseerib, ning üldnimi (tähistab liiki ja selle mis tahes liiget), mis liigitab klassi. Selle käsituse kohaselt on memoriaali pärisnimi ametlik nimetus ja nimetamised need, mida konkreetselt Maarjamäe memoriaali kohta kasutatakse. Selle liiginimetus on memoriaalansambel.

Nimetuste ajas muutumine aitab analüüsida, kuidas on muutunud memoriaali tähendus(likkus). Oma uurimustulemuste kontrollimiseks otsustasin peale meediatekstides esile kerkivate teemade analüüsida ka seda, kuidas nõukogudeaegset memoriaalansamblit on eri aegadel nimetatud. Kasutasin selleks 47 meediateksti kuuel memoriaalile tähenduslikul ajaperioodil: 1966–69 (memoriaali kavandamine), 1974–78 (I järgu ehitamine, sellele vahetult eelnev ja järgnev aeg), 1987–88 (avalikustamine/glasnost, II järgu kavandamine), 1990–98 (iseseisvuse taastamine ja sellele järgnev aeg), 2018. jaanuar – reaktsioonid (osalise) lammutamise vihjele, mille tegi Vikerraadio jutusaates justiitsminister Urmas Reinsalu – ning 2018. august (kommunismiohvrite memoriaali avamine).

Ametliku nimetuse mugandused

Memoriaali ametlik nimi on Nõukogude võimu eest võidelnute ja Eesti NSV silmapaistvate tegelaste memoriaalansambel ja töötajate puhkepargivöönd. See on meedias kasutamiseks selgelt liiga pikk. Pealegi realiseerus kavandatu vaid osaliselt: rajamata jäi Eesti NSV silmapaistvate tegelaste memoriaalansambel ja puhkeala, memoriaalansamblist valmis esimene järk jms. Seega polnud põhjust kogu nimetust välja kirjutada ning on loogiline, et üheski uuritavas meediatekstis ei ole memoriaali nimi täisnimetusena ära toodud. See lühendati, kohandati ja mugandati.

Kõige sagedamini kasutati seda kujul: nõukogude võimu eest võidelnute/langenute memoriaal(ansambel). Kui see uuritud artiklites ei esinenud, siis üldjuhul ei mainitud neis ka memoriaali rajamise eesmärki. Pärisnime mugandused ei olnud meediatekstides siiski kasutusel selgelt eristuva memoriaali nimena, vaid selle loomise eesmärgi selgitusena, põhjusena, miks memoriaal rajati.

Nõukogude perioodi meediatekstides esines nimekuju nõukogude võimu eest võidelnute/langenute memoriaal(ansambel) pea igal ajastul ning sageli ka mitu korda artiklis. Selliste kordustega sooviti justkui suurendada memoriaali kavandamise tähtsust, lisada üldsõnalist paatost ning luua kohaidentiteet memoriaali rajamise kaudu. Taasiseseisvumise perioodist alates kasutatakse memoriaali ametliku nimetuse mugandusi üha vähem ning praegusel ajal ainult üksikutel kordadel.

Juba memoriaali kavandamisaegsetes artiklites (1966–68) kirjutatakse võidelnute kõrval langenutest, ehkki langenuid memoriaalansambli ametlikus nimetuses ei ole. Kui kitsendada memoriaali pühendamine võitlejatele, kes võitluses elu kaotasid, on lihtsam tekitada empaatiat ja kaastunnet. Sõltumata võitluse eesmärgist on surnutega lihtsam lepitust otsida ja rahu teha. Langenutest rääkimine väljendab paremini ka memoriaali leinalist iseloomu.

Tähelepanuväärne on, et mõningatel juhtudel täpsustatakse artiklites, et memoriaal on pühendatud neile, kes võitlesid või langesid Eestis. See täpsustus esineb kolmel korral nõukogude perioodi artiklites ning Barbi Pilvre 9. I 2018 artiklis. Pilvre kirjutab: „Memoriaal avati 1975. aastal kui mälestusmärk neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest [—].“ Kusjuures ERRi veebiportaalis avaldatud Pilvre artikli aluseks on olnud pressiteade. Seega on Eesti rõhutamine teadlikult konstrueeritud, mitte kogemata juhtunud. Ilmselt on soovitud muuta memoriaali ideoloogilist tähendusvälja. Nõukogude võimu eest sai võidelda ja langeda kogu Teise maailmasõja jooksul (ja hiljem) nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.

2018. aasta jaanuari meediatekstides esinevad algsest nimetusest tuletatud vabad tõlgendused: vabadusvõitluse ajaloo suurejooneline jäädvustamine alates Mahtra sõjast (Barbi Pilvre 9. I 2018, ERRi veebilehel) ja 1918. a jää­lahingu ohvritele püstitatud memoriaal (Denes Kattago 8. I 2018, Õhtulehe veebilehel). Memoriaali rajamise eesmärki on julgelt laiendatud Mahtra sõja aegsetele sündmustele. See oli tegelikult alles II järgu rajamise eesmärk, ning kas teadlikult või ekslikult isikustatud võitlejatega, kellele memoriaal rajamise ajal pühendati.

Nimetuste ühisosa

Koondasin uuritavates meediatekstides kasutatud nimetused ja rühmitasin need kolme gruppi. Ühe grupi moodustas kirjeldav üldmõiste (nagu maja on ehitis või hoone), teise grupi ideoloogilised tähistajad ning kolmanda neutraalsed tähistajad. Ajastutele omase ühisosa annavad nimetused, mida on esinenud sarnaselt vähemalt kahel uuritaval perioodil. Unikaalseid nimetusi esineb ainult ühel perioodil.

Nimetamise analüüs näitas, et ülekaalukalt kõige enam kasutati ideoloogiliselt neutraalset kohapõhist tähistajat „Maarjamäe“ ning selle järel kasutati kõige rohkem üldmõistet. Kunstiteose liigist lähtuvalt on selleks memoriaalansambel, memoriaalkompleks, memoriaal, kompleks, ansambel jms. See on vastuolulisel kombel ka liiginimest tulenev üldnimi. Otseselt ideoloogiaga seonduvaid või neutraalseid nimetamisi esineb vähe ning need on vähetähenduslikud (tema/ta, see, selle, objekt, teos). Ideoloogiline tähistaja avaldub peamiselt ametliku nime mugandustena ning taasiseseisvumisest alates ühiskonnakorda määratlevas võtmes: nõukogude või punane. Mõlemad neist on pigem neutraalse, nentiva iseloomuga tähistajad.

See, et enim kasutatud ala tähistaja on Maarjamäe, näitab, et memoriaal on olnud piirkonna üks olulisem objekt, kuid Maarjamäed võib pidada ka peitsõnaks ehk eufemismiks, millega ei soovita esile tuua paiga tegelikku tähendust. Päris kindlasti on Maarjamäe sellise peitsõnalise terminina kasutusel alates taasiseseisvumisest, kui pole enam täpselt selge, kuidas ühiskonnakorra muutumisel memoriaali suhtuma peaks.

Liiginimetuse „memoriaalansambel“ muutumise analüüsis on täheldatav, et nüüdsel ajal on ansamblilisus nimetamisel lühenenud ja tähendu(slikku)s pisenenud ning valdavalt kasutatakse mõistet memoriaal. Nii säilib nimest mälestusväärtusega seotud osa. Liiginimi võinuks lüheneda ka ansambliks, mis tähistanuks mälestusala kunstiväärtust. Memoraalile kui monumentaalkunsti teosele viitavad kasutatud nimetused: mälestusmärk, monument, kompleks, ansambel.

Unikaalsed nimetused eri ajastutel

Eri ajastutel esineb unikaalseid nimetusi enim ideoloogilise tähistaja ja alles seejärel kirjeldava üldmõiste kaudu. Neutraalseid tähistajaid esineb vähe ning need on jällegi väheolulised: seal, sinna, too, paik, asi.

Kasutatakse kirjeldava üldmõistena liiginimest tulenevaid nimetusi: kompleks, memoriaal, memoriaalkompleks, ansambel, memoriaal, memoriaali osa. 2018. aasta jaanuari tekstides lisanduvad ajalisele või seisukorrale viitav täiend: vana, olemasolev, senine, praegune, varasem, hiljem lisandunud, lagunev, 1975. a valminud/rajatud, lõplikult valmis ehitamata jäänud. Viimast leiab ka 2018. aasta augustis: 1975. a avatud Allan Murdmaa ja Matti Variku kavandatud memoriaal.

Tähenduslik on, et 2018. aasta jaanuarist, kui teadmine lisanduvast kommunismiohvrite memoriaalist oli kuju võtmas, kasutatakse nimetust „mälupark“ ning augustis, uue memoriaali valmimisel, „mälestusala“ kogu ala tähistajana. See näitab selgelt kogu ala tähenduse muutumist üldiseks mälestamise ja mälestusalaks. Mälupark tähistas juba 1990. aastatest alates võimalust leida Maarjamäe alale uus kasutusotstarve. Toona seda terminit siiski Maarjamäe memoriaali kohta ei kasutatud, kuid see kerkis esile juba siis õhus olnud soovist rajada kommunismiohvritele mälestuspaik ühe võimalusena Maarjamäele.

Ideoloogiat tähistab nõukogude perioodi uuritavates meediatekstides peamiselt suurus ja mastaapsus (suured asjad on tähtsad). Avalikustamise/glasnost’i ajal kujutatakse memoriaali vähetähtsa objektina – tarvis on objekti olulisust vähendada, et jätta memoriaali II järk rajamata. Taasiseseisvumise ajal nähakse suurust ja mastaapsust negatiivsena ning memoriaalist hakatakse rääkima kui millestki n-ö punasest.

2018. aastal räägitakse ideoloogiast peamiselt nõukogude perioodile osutavalt või seda rõhutavalt: memoriaal on nõukogude või punane. Kuid „punane“ ei ole tingimata negatiivse tähendusega. See on enamasti nentiv, väljendab keelelist trendi ajastu tähistamiseks või on hoopis irooniline, omamehelik või ettevaatusele kutsuv. Näiteks mainib Tarmo Jüristo 12. I 2018 ERRi veebiportaali arvamusloos: „Kui räägime „punamonumendist“ mängime ise seda [Vene propaganda] mängu kaasa.“

Põnevaid, selgelt ideoloogilist tähenduslikkust nõrgestavaid nimetusi kasutatakse 2018. aasta jaanuaris: uue monumendi Nõukogude ajast pärit paarik, monumentaalne naaber [kommunismiohvrite memoriaalile] ning Murdmaa meistriteos. Esimesed väljendavad vana ja uue memoriaali ruumimõju, nende ruumilist lähedust ning näitavad ka ilmekalt võimalusi liiginimest erineva pärisnime andmiseks. Meistriteoseks nimetamisega pakutakse võimalus siduda memoriaal autori isikuga.

Unikaalsete nimetuste erinevus näitab, et memoriaali ümbermõtestamise võimalusi otsiti aktiivselt. Jaanuarikuu tekstid tõukusid otseselt minister Urmas Reinsalu avalikult öeldud memoriaali (osalise) lammutamise uitmõttest. Nähtub selge soov eristada ala kahte memoriaali: olemasolevat ja rajatavat. Kuna kommunismiohvrite memoriaali ehitustara oli 2018. aasta jaanuaris juba püsti, tekkis vajadus eristada, millisest memoriaalist parasjagu kõneldakse.

Nimekasutus 2018. aasta jaanuari ja augustikuu tekstides näitab soovi konstrueerida memoriaalile tähendus võimalikult hinnangu- ja ideoloogiavabalt ning leida suund, kuidas memoriaalide piirkond mälualana määratleda. See näitab, et memoriaal ei ole 2018. aastal otseselt kultuurilise trauma allikas ning memoriaali tähendus(likkus)t nõrgestatakse või see minetub pidevalt.

2018. aasta augusti meediatekstides on tähelepanuväärne, et seda käsitletakse üheskoos Saksa kangelaskalmistu alaga ja mõlema poole sõdurite esile tõstmisega: Nõukogude ja Saksa sõdurite / armee mälestusmärk / mälestus- ja matmispaik. Memoriaali ideoloogiline tähendus tõmmatakse laiemaks, esile tuuakse ala ajalooline keerukus ja mitmekihilisus. Ideoloogiat nõrgestatakse esteetiliste väärtuste esiletoomisega: kaunis mälestusmärk ja silmailu. Selgelt on märgatav memoriaalile antavate tähenduste muutmine, selle ideoloogilise tähistaja nõrgestamine ning võimaluse pakkumine ühtse tervikliku mälestusala kujundamiseks.

Selge identiteedita koht

Maarjamäe memoriaali nimetuste päris- ja üldnime analüüs näitas, et peale kohapõhise tähistaja (Maarjamäe) nimetatakse memoriaali peamiselt liiginimetuse kaudu (memoriaalansambel, memoriaal, kompleks, ansambel), mis osutab sellele, et paiga identiteeti ei olegi soovitud individualiseerida. Memoriaali rajamise ideeline eesmärk antakse edasi nõrgalt, ametlike nimetuste muganduste ning ajalise ja konteksti määratluse (nõukogudeaegne, punane, 1975. aastal valminud jne) kaudu.

Võrdlus Tõnismäe pronkssõduriga

Kui vaadata paralleelselt ka pronkssõduri diskursuses tõstatatud arutelukohti (Karen Kuldnoka 2008. aasta uurimuse „Suhtumise kujundamine päevalehtede arvamustekstides. Pronkssõduri-diskursuse osalised“ põhjal), siis on märkimisväärne, et Maarjamäe puhul ei esinenud uuritavates meediatekstides otsest vastandumist (nemad-meie) või otseselt halvustavat suhtumist. Pronkssõduri juhtumi analüüs tõi välja sellised hinnangulised sõnad nagu okupatsioon, reliikvia, puuslik ja luud. Selgelt joonistus välja pronkssõduri sümbolväärtus. Maarjamäe puhul selget sümbolväärtust esile ei kerki – memoriaali rajamise ideeline eesmärk jääb sama abstraktseks kui memoriaal ise. Kui üldse, siis mainitakse meediatekstides ideoloogiat nentivas vormis (see on punane ja paatoslik), ilma selgituseta, milles ideoloogiline sõnum (punasus või paatoslikkus) täpsemalt memoriaalis avaldub.

Tõnismäe monumendi ametlik nimi oli Tallinna vabastajate monument, mis muutus (Tõnismäe) Pronkssõduriks, sealt edasi ka Aljošaks. Võib pidada tähenduslikuks, et Maarjamäe memoriaali pärisnimi (kohale omane identiteedi looja ja tähistaja) kannab senini jätkuvalt kohapõhist (Maarjamäe) ja liiginimest tulenevat nimetust (memoriaal) ning sellele ei ole ühiskonnakorra muutumisel antud negatiivse konnotatsiooniga, selgelt ideoloogilise sümbolväärtusega uut pärisnime. Nimetuste uuring kinnitab, et uue kommunismiohvrite memoriaali püstitamisega Maarjamäele on hakatud ala defineerima ja sellele tähendus(likkus)t looma ühise laiema mälestusväljana (mälupark, mälestusala).

Artikkel on järg Sirbis ilmunud lugudele „Tähenduse minetanud memoriaalansambel“ (6. III) ja „Maarjamäe memoriaalansambel kui nurjatu probleem“ (13. III). Artiklid põhinevad autori eelmisel aastal kaitstud Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi magistritööl „Maarjamäe memoriaali tähenduste väljad – Teisest maailmasõjast kommunismiohvrite memoriaali rajamiseni (1940–2018). Meediatekstide ja arhiivimaterjalide sisuanalüüs“ (juhendajad Esta Kaal ja Katrin Aava).