Neli etendajat tuleb esitusplatsile, esitades a cappella eesti rahvaviisi „Targa rehealune”, nad kõnnivad, jooksevad, peatuvad, on ühes ruumis, aga igaüks omaette. Järgneb muusika ja tants duettides: muusikas Anna flöödil ja Madis džembel, tantsus Eneli ja Jaak. Muusika algab afrolike rütmidega, loo jooksul põimitakse sisse ka „Targa rehealust” – maitsekas ja köitev. Tants on pehme ja jõuline samaaegselt, tantsijad sooritavad liigutusi lähestikku, ent teineteist puudutamata, kasutavad palju madalat tasapinda, toetuvad neljale või kolmele „jalale”, sirutuvad, istuvad, kasutavad toenglamangut, on osavad, nende tegevust on nauditav jälgida. Muusika rütmid haaravad vaataja keha, tantsijate kehades ja koreograafia loogikas on oma rütm ning olek. Tants ja muusika pigem täiendavad teineteist, kui et sõltuvad vastastikku.

Jaak ja Eneli loevad postkaartidelt enda  ja tuttavate blogikatkeid, mis kirjutatud võõral maal elades. Huvitav kuulata, kus nad elanud-olnud: Jaak Saksamaal ja Marokos või hoopis Keenias, Eneli Lõuna-Aafrikas. See on samm nendega tutvumisel, isiklik informatsioon, mida nad jagavad. Ja mulle meeldib, et saan nendega tuttavaks. Jaagu tantsusoolo vaikuses – kaunis ja kõhe. Kotkapilk, käsi, mis otsib üksindust, peidab silmi, Jaagu silmades kuri kotkapilk ning kulmukaar  veidralt kaardus; siis sirutuvad mõlemad käed laiali ning see on nagu linnu tiivasirutus, lai ja vaba, tantsija silmis vilksatab õnnehetk. Läbitunnetatud liikumine, jõuan seda lõiku vaadates läbida mitmeid emotsioone kurbusest üllatuseni. Instrumentaalpala Madise ja Anna esituses. Mõtlik pala kuulamiseks, töötab lavastuse kasuks. Järgneb köhakvartett: esitajad istuvad toolidel  seljaga publiku poole ja hingavad kuuldavalt, võtavad aja maha. Seejärel haigutavad nakatavalt, minagi haigutan. Järgnevad turtsatused, aevastused ning rütmis köhimine.

Tõmban ühisjooni pimeda aja ja nohuse talvega Eestimaal. Edasi kohmakad kohtumised ning tahtlikult poolikud ja kohmetud toetumised üksteisele. Kohmetus, omaette olek, suletus. Minu lemmikstseen: muusikud mängivad pilli, tantsijad tantsivad, valitseb kerge ja mänguline  õhkkond, kõik naudivad silmanähtavalt oma tegevust, kuni jämmimise katkestab kellegi küsimus. Näiteks:

„Eneli, kas mõtlesid seal elades Lõuna-Aafrikasse emigreerumisest?” – „Jah, aga siis sain aru, et mu talla alt ei lähe midagi edasi selle maa sisse.” Vestlust kuulates tundsin, et ka mina võin kaasa rääkida või omalt poolt midagi küsida. Jutu teemaks eestlaste ignorantsus, aafriklaste südamlikkus ja rõõmsameelsus. „Kas hakkas hirm võõrale maale ära kaduda?” – „Ei, hirmus on hoopis siis, kui rõõm mattub igavuse, tigeduse ja tubliduse alla.”

Hirmutantsud. Muusikud ja tantsijad alustavad vaikselt. Eneli tantsib tagaplaanil suuremas valguses, toetudes seinale, liikudes pausist pausi. Jaak, eespool hämaramas valguses, alustab lihtsast käte liikumisest, näiteks mõne töö imiteerimisest. Käte ringikujuliste liikumiste tempo kasvab, läheb  üle aina kiiremaks käte üles-alla heitmiseks. Jaagu liikumine on läbimõeldud, keha tuleb mõtlemisega kaasa või on sellest ees. Muusika ja tants kasvavad koos, viivad su kuskile üles võimsatele lainetele ja jätavadki sinna. Vaata ise, kuidas oma pilve pealt alla saad. Lavaruumis järgneb aga midagi väga asjalikku. Täisvalgus. Sinine katelok päevinäinud tantsupõrandal, sellel keedab Eneli alumiiniumpotis putru. Mainisin põrandat, sest esimest  korda etenduse jooksul pöörasin tähelepanu põrandale. Asjad on sellised, nagu nad on, neid ei ilustata. Tundub, et puder tuli maitsev.

„Tink-tink-tink” laulab Madis, seistes, söögilaud käte vahel, trepiotsal. Hakatakse lauda katma, kõik tegijad haakuvad selle tegevuse ja ka lauluga, millel on hoopis põnevamad sõnad kui ainult „tink-tink-tink-tillerille”. Lauale pannakse tassid, kauss pudruga, teine puuviljadega, mille hulgas loomulikult banaanid,  meil nagu Aafrikaski, ja muidugi kohv. Sõbralik seltskond jätkab laua ümber „bingomänguga”. Madis võtab loosi ning vastavalt numbrile pallil loevad Eike või Eneli või Jaak kaartidelt ette, mis teeb kedagi õnnelikuks. Vastajateks on olnud eri vanuses naised ja mehed. „Mind teeb õnnelikuks, et saan tööga hakkama, et mu abikaasa armastab mind, et suhted on korras, et leidsin ühenduse oma kõrgema minaga, et mulle üldse esitati selline  küsimus.” Taustaks mängib Anna flöödil meloodiat Vikerraadio „Õnnesoovidest”. Nii me elame, sööme putru ja banaani, joome kohvi ning targutame elamise ja olemise üle. Tundub, et autorid avavad oma tööga mõtlemisruumi. „Kogu postmodernistlikus teoorias ei rõhutata mitte lõpetatuse ja teose terviklikkuse ideed, vaid toonitatakse avatust, edasiarendamise ideed, kaasalöömist” (J. Kraavi).

Ka see etendus lõpeb, kuid ei ole lõpetatud, lukku pandud. Lihtsalt on aeg lõpetada. Tahaks veel tegijatega vestlema jääda; see võimalus on muidugi täiesti olemas. Kuidas on saavutatud teose sõbralikkus, siirus, isiklikkus, muhedus, avatus? Avatus ka selles mõttes, et see on avatud ruum, mis jätab ruumi vaataja mõttemõlgutusele. See ei tähenda, et publikul oleks igav etendust jälgida, aga teda ei aeta taga ega tõmmata kogu aeg sündmuste keerisesse. Toimuvaks  antakse aega. Ja ka kuulamiseks, vaatamiseks, mõtlemiseks. Tundub, et aega on olnud ka prooviprotsessi jaoks. Tööle on omane interdistsiplinaarsus, kuigi ei kasutata tänapäevast tehnoloogilist meediat. Kogu kasutatu põhineb inimese kehalisel tegevusel: tants, muusika, sõna, argiaskeldused. Kõigil neil on lavastuses ruumi olla: muusika ei ole lihtsalt tantsu saade või vastupidi – tants pole lihtsalt muusika  seadmine liigutuste keelde. Samuti on sõnal oma roll. Sõna informeerib ja tutvustab, on suhtlemisvahend. Tants ja muusika loovad atmosfääri, rõhuvad vaataja emotsioonidele, üldistavad teemat. Tükile tuleb kindlasti kasuks teatud dokumentaalsus ja isiklikkus, mis leiab väljenduse just sõnalises osas. Kuna tegemist on ühisloominguga, siis lähtutakse loomisel muidugi endast. Tegijate olemusest jõuab midagi  minuni. Eneli oma avala, siira ja rõõmsameelse loomusega mõjub tervitavalt. Jaak on rohkem sissepoole pööratud ning väljendab ennast rohkem liikumise kaudu, temas on teatud komplitseeritust, Eikes ja Madises konkreetsust. Kõiki etendajaid ühendab sõbralikkus. Väike ruum ja väikesed vahendid aitavad kaasa vahetusele.

Siinkohal ma ei eita, et ka ülitehnoloogiline teos võib igati sõbralik olla. Kõige tehnoloogilisem vahend lavastuses on  valguspult teostamaks praegu võimalikku valguskujundust, mis koosneb mitmetest rivvi seatud lambipirnidest ning ühest prožektorist. Kas vaene teater? Selline valguskujundus ei olnud vist taotlus iseenesest, vaid tingitud oludest. Mulle isiklikult sümpatiseerib valguslahenduse otsingulisus: ka nii on võimalik, leitud lahendus lisab teatud tubasust. Trupi eesmärk on kõnelda sellest, kuidas olla inimene. Küllap nad räägivad, on nad ju inimesed, teevad enda võõrsil olemisest juttu ning loevad lõike selle kohta, kuidas keegi õnnelik on. Ja tantsivad ja laulavad ja mängivad pilli igati ilusal inimese kombel.