Nali naljaks, häbi oli avamise esimesel poolel vist küll kõigil, kuid peamiselt mindi sinna siiski vaatama kontserdi teist poolt, kuidas Michael Nymani orkester esitab muusikat kultusteose „Inimene filmikaameraga” juurde. Selles ei tulnud ilmselt kellelgi pettuda. Seda Vertovi teost olen ma näinud mitmeid kordi ja kui avaneb järgmine võimalus, lähen vaatan veel. Korra olen seda näinud ka elava muusika saatel esitatuna, viis aastat tagasi Sakala keskuses „Jazzkaare” raames. Tookord mängis The Cinematic Orchestra. Pean tunnistama, et seekordne esitus Vene draamateatris oli palju muljetavaldavam kui aastatetagune, millele ka midagi ette heita ei tahaks. Need kaks esitust erinesid üksteisest juba tehnika poolest, viimati nähtud orkester oli elektroonilistest helidest puhas, naturaalne. Ka pillimehed laval pakkusid mõnusat vaatepilti: vaevalt et keegi vaadanuist poleks märganud orkestri teises reas istuvat naisviiuldajat, kes nii elavalt poognaga vehkis, et tekkis hirm tema kõrval istuva tasase tšellisti pärast. Kes pole seda linateost elava muusikasaatega kinolinal näinud, sellel soovitan kindlasti järgmisel võimalusel asi oma silmaga ära vaadata. Nymani dirigeeritud PÖFFi avamise teine pool aga kustutas esimese poole sünnivaevad. Aplaus nii Nymanile kui ka korraldajaile, kes filmimuusika virtuoosi kohale olid kutsunud. Edaspidi pange pikkadele kõnedele vähem rõhku, palun.
Tagasivaatena alafestivalile „Just Film” tahan mainida lastefilmi, mida sattusin vaatama juhuslikult, ajatäiteks. Selleks oli Taani ulmeõudusfilm lastele „Asendusõpetaja”. Kahtlase väärtusega sisututvustus ei kutsunud seda filmi küll mitte vaatama, nagu aga sageli sellisel puhul juhtub, madalaile ootustele vastuseks üllatab film meeldivalt. Tegemist oli hoogsa, lustliku ja võib öelda, et heade eriefektidega korraliku ulmekaga. Stsenaarium keris end lahti päris lahedalt ning üldse ei taha viriseda ühegi näitlejatöö, kunstiliste lahenduste või kaameratöö üle. Väga efektsed on näiteks aja peatamise stseen bussis, kus kõle tuul ulub laste hirmust pärani avatud suudes, asendusõpetaja peenestamine ja muidugi kanad. Ulmesõpradest lastele soovitan seda kindlasti näidata. Parimaks lastefilmiks sellel PÖFFil seda küll ei valitud, kuid väärib vaatamist.
Noortefilmide osas tunnistati parimaks Suurbritannia film „See on Inglismaa”, mis kujutab 1983. aasta Inglismaad. Peategelane, 12aastane poiss, on Falklandi sõjas kaotanud isa ning peab nüüd oma eluga uues kohas kuidagi hakkama saama. Ta pole just klassi kõige populaarsem poiss. Juhuslikult leiab ta endast tunduvalt vanemad skinhead’idest sõbrad. Ta on nende jäljendamisel väga püüdlik ning kibedus isa kaotuse pärast teeb temast vähemalt mõneks ajaks tõsisema skinhead’i kui nii mõnigi tema algselt kohatud eeskuju. Asi lõpeb veretööga. Film ei ole puhas väljamõeldis, tegemist on osalt autobiograafilise filmiga. Peaosaline teeb suurepärase rolli, teda toetab väärikalt kogu ülejäänud grupp. Filmi tonaalsus on ehedalt 1980. aastais. See on tihedalt poliitikaga läbi põimunud täiskasvanuks saamise lugu, kus esikohal on siiski inimeste omavaheline läbisaamine. See ei ole mingi pärastlõuna mõnusa möödasaatmise film, vaid küllalt raskepärane, õnneks suurematesse imalustesse ei lasku, kuigi kohati võiks kunstiliste liialduste üle nuriseda, seda eriti lõpuosas.
Mõnusaks pärastlõuna möödasaatmise filmiks sobiks ehk Tšehhi film, ka võistlusprogrammis osalev soe komöödia „Tühjad pudelid”. Režissöör Jan Svĕrák saavutas laiema tuntuse filmiga „Kolja”, mis pälvis 1996. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari. „Tühje pudeleid” nimetab Svĕrák „Kolja” teiseks järjeks. Film on valminud koostöös isa Zdenĕk Svĕrákiga, kes on kirjutanud stsenaariumi ning mängib ka peaosa. Lühidalt sisust: vananev härra, kooliõpetaja, lahkub stressi tekitavalt töölt koolist ning asub poisikeseliku uljusega otsima uut. Ta elab koos abikaasaga külma kooselu, magades kööginurgas diivanil ning unistades kuumadest tibidest. Viimaks leiab ta, et poe taarapunkt on töötamiseks eriti mõnus koht, näeb palju inimesi ja saab suhelda. Muidugi mõista lõpeb asi mehele kurvalt – ta vahetatakse taaramasina vastu välja. Ka abikaasad leiavad viimaks teineteist. Pean tunnistama, et see film ei ole üldse minu maitse, kõik on paigas ja korrektselt vormistatud, ja see on minu jaoks lihtsalt haigutama panevalt igav. Film ei üllata oma korrektsuse juures mitte millegagi, jääb mulje, et seda kõike on juba sada korda nähtud. Väga turvaline ja konservatiivne. Laiale publikule paistab selline turvalisus ja soojus peale minevat, sest film on juba mõnelt festivalilt noppinud publikupreemia.
Prantsuse-Itaalia koostöös valminud filmi „Viimane armuke” läksin ma vaatama puhtalt PÖFFi kataloogi kirjelduse alusel. Loeme sealt: „Rajufeministlik käsitlus femme fatale’i müüdist…” No ma ei tea, kuskohas see rajufeminism seal oli? Täiesti harilik ajalooline draama. Muidugi väga hästi tehtud, suurepärase sellesarnaseid lugusid korratud ja korratud. Feminismi ma sealt aga ei leidnud. Ma ei tea, kas tänapäeval leidub mehi, kes peavad seda filmi feministlikuks üksnes selle pärast, et see näitab naispeategelast seksimaia vambina? On see mingi feministlik uudis, et mõnikord tahavad ka naised seksida? Filmi režissöör Catherine Breillat on jäänud oma liistude juurde: ta on juba aastaid oma filmides lahanud seksuaalsuse teemasid. Siin leiavad intiimsuhted aset XIX sajandi lõpus ning loodud õhustik on lihtne ja krambivaba. Lihtsusele on koguni nii palju rõhku pandud, et filmis puudub peaaegu täielikult muusikaline taust. Me võime küll kuulda pääsukeste piiritamist, hobuste kabjaplaginat, kaminatule praksumist või lainte loksumist, kuid stseene eriliselt muusikaga ei toetata. Väidetavalt on ka selle filmi aluseks teos, mis on autobiograafiline, naturalistlik on see igatahes, samas silma riivamata. Kes kardab seda filmi vaadata, arvates, et tegemist on millegi rajufeministlikuga – unustage ära! Pole seal mingit rajufeminismi, küll aga on parasjagu paljast ihu ja muljetavaldavaid seksistseene, kauneid kostüüme ja vanamoodsaid kombeid. Näitlejad on ka ilusad vaadata, silm lausa puhkab peal.
Hoolimata PÖFFi avamise äpardustest, peab mainima, et festival ise kulgeb sel aastal palju sujuvamalt kui mõnelgi varasemal korral, isegi subtiitrid on õigel ajal valmis saanud. Võib-olla see ongi tegijate kurikaval plaan: avatseremoonial palju käkki keerata, et festival ise korda läheks?!
