Käesolev kirjutis on otseselt inspireeritud Valle-Sten Maiste arutlusest “Kas raamatukoguhoidja peaks raamatuid lugema?” (vt Sirp 4. VIII lk 3). See pealkirjaks tõstetud küsimus on minu meelest viimaste aastate eestikeelsuses üks paremaid. Sellesse on kätketud midagi tänasele Eestile/maailmale olemuslikku, see on umbes seesama kui küsida – kas hambaarst peaks hambaid nägema? Selles küsimises on midagi hamletlikku – to be or not to be? Iseenesest ju naljakas, ja ometi mingil moel traagilinegi. See on eksistentsiaalne küsimine. Siis lugesin Eesti Päevalehest uudist (26. VIII, lk 3): “Kultuuriministeeriumi tellitud uuringust selgus, et kahekümnendates noored ei loe raamatuid. Tervikuna näitas uuring, et enim piirab inimeste kultuuritarbimist ajapuudus. Teine põhjus oli rahanappus.”
Eriliselt meeldib mulle selles uudises sõna “kultuuritarbimine”. Mulle meeldib ütelda: ma tarbin kultuuri. Mulle meeldib ütelda: ma tarbin piima, ma tarbin sealiha, ma tarbin raamatuid. Aga jah, seejuures on võimatu ütelda: ma tarbin raamatukoguhoidjat. See on samuti naljakas, see võimetus seda ütelda. Ent see selleks. Kultuuriministeeriumi tellitud uurimus fikseerib ühe olulise kultuuriteguri tänases Eesti Vabariigis – (ilukirjanduslike) raamatute lugemise vastase hoiaku, literaturofoobia. Ehk nagu ütleb tänaseks Eestis end jõuliselt kehtestanud edueeldus: lugeda tuleb raha, aga mitte (jutu)raamatuid. Ilmekaks eeskujuks on selles mõttes elavaks legendiks saanud ärimees Jüri Mõis. Tema esindab seda kultuurset tüüpi, kel raamatuid ei ole, ent see-eest on raha (palju). Tegelikult ongi raha otsekui raamat. Kui teil ikka on pangast saadud korralik rahapakk (näiteks sada sajadollarilist), siis te saate seda ju lehitseda (lugeda!) otsekui sajaleheküljelist raamatut, ikka järgmine lehekülg – sada dollarit, järgmine – jälle sada dollarit, ja nii edasi. Nii võiks lugeda lõpmatuseni. Sel kombel rahatähti lugedes tunnete tõeliselt liberaalset lugemisrõõmu.
Ent siirdugem siinkohal humanitaariasse ja teisendagem veidi Maiste küsimist. Küsigem: kas ka filoloog (s.t elukutseline sõnaarmastaja) peaks raamatuid lugema?
Tooksin siinkohal konkreetsema näitena (nagu Maistegi) Tallinna ülikooli – tegemist on ju Tallinna humanitaaria juhtasutusega. Selle õppeasutuse eesti filoloogia osakonnas teostati eelmisel kevadel teatavasti restruktureerimine, mille käigus osakonna kuuest korralisest professorist koondati neli, lisaks kenakene hulk teisi töötajaid. Siinkohal võib küsida: kuidas puudutab see ühe pankrotihaardes osakonna n-ö hädatapmine raamatute lugemist? Mil moel on see seotud kultuuritarbimisega? Seos on järgmine.
Kui veel käesoleva aasta 31. augustil oli eesti filoloogia osakonnas palgal kaks kirjandusprofessorit, siis täna, s.t 1. septembril ei ole enam mitte ühtegi – mõlemad professorid on sellest kuupäevast alates koondatud. Osakonnajuhataja väitel ei olevat neile palgamaksmiseks raha, osakond olevat rahaliselt peaaegu pankrotis. Nii et kui professoreid ei koondata, siis tuleb üliõpilased ära koondada (eksmatrikuleerida?).
Kevadel kuulutati küll välja ühe uue kirjandusprofessori koha konkurss, paraku ei tulnud sellest aga mitte midagi välja. Ühele võimalikule kandideerijale üteldi otse ära, et teda niikuinii ei valita ja seepärast polevat mõtet pabereid sisse andagi. See potentsiaalne kandideerija ei esitanudki oma “pabereid”.
Teiselt potentsiaalselt kandideerijalt olevat paberid algul küll vastu võetud, ent konkureerima ei lubatud tedagi. Nii jäigi eesti filoloogia osakond ka oma uuest kirjandusprofessorist ilma, ei olnud isegi mitte ühteainsamat kandidaati. Ärilises plaanis, rahaliselt on see muidugi igati positiivne areng, osakond võib-olla ei lähegi pankrotti ja järgmisel aastal saab ehk juba ka kirjandusdotsendid ära koondada. Siis peaks raha veelgi juurde tulema. Raamatute lugemise ja kirjanduselu plaanis, paraku, on olukord negatiivne. Sest eks ole kirjandusprofessor ju mingis mõttes raamatulugemise sümbol, vapiloom. Meenutagem kas või Gustav Suitsu või siis tänases Eestis legendaarset Karl Muru. Lisagem siinkohal, ei ole saladus, et Tallinna ülikooli eesti filoloogia osakonnas on vaikselt, ent järjekindlalt vähendatud kirjanduskursuste osakaalu. Loomulikult märgistab see tendentsi, et filoloog kui elukutseline sõnaarmastaja ei peaks raamatuid lugema.
Kirjandusuuringute osas on olukord niisama kurb. Illustreerigem seda jällegi konkreetse näitega. Võrdleva kirjandusteaduse koondatud professor Tiina Aunin avaldab teatavasti oma teadustöid reeglina ainult inglise keeles ja rahvusvaheliselt eelretsenseeritavates teadusväljaannetes, tema juhitav õppetool sai rahvusvaheliselt evalveerimiskomisjonilt sügisel 2003 teadustöö hindeks “very good” (eesti keeli – väga hea, s.t numberhindena 4). Ikkagi koondati. Nii et ei aita siin ingliskeelsed publikatsioonid, ei aita isegi rahvusvahelise evalveerimise ingliskeelne “very good”, eesti filoloogide literaturofoobia võidab ikkagi. Võrdleva kirjandusteaduse õppetool likvideeriti. Kahju muidugi, et kurjakuulutav literaturofoobia on nakatanud just eesti filoloogia osakonda, kust peaksid tulema ju peale kõige muu ka kirjandusõpetajad.
Kirjanduse osas on küll olemas ideaalilähedane väljapääs. Nimelt eesti filoloogia osakonna järelejäänud kirjandusõppejõudude liitmine Tallinna ülikooli koosseisu kuuluva Eesti Humanitaarinstituudiga, kuhu on koondunud suur osa eesti humanitaarlaste eliidist. Paraku ei taha eesti filoloogia osakond sellisest võimalusest kuuldagi. See käib osakonna au pihta. Osakonna restruktureerija, kirjandusfoobist keeleprofessor Martin Ehala valis teise tee, järelejäänud kirjandusõppejõudude järkjärgulise üleviimise eesti keele kui võõrkeele õppetooli koosseisu. Nii on alates tänasest, s.o 1. septembrist just selle õppetooli koosseisus n-ö algava õppeaasta uudisena ka täiskoormusega eesti kirjanduse ja kultuuriloo dotsendi ametikoht. Tõenäoliselt lisandub sellesse õppetooli järgmise õppeaasta alguses veel üks-kaks kirjandusõppejõu kohta. Sellest peaks piisama. Rohkem pole neid osakonda vajagi.
Niimoodi ongi eesti kirjanduse uurimisest ja õpetamisest saanud eesti filoloogia osakonnas üsna otseses mõttes hoopis “eesti keel kui võõrkeel”. Raamatuid pole seejuures tõepoolest lugeda vaja, peaasi et filoloog eesti keelt rääkida ja n-ö e-õpetada oskaks. Milleks seejuures veel raamatute lugemine? Küsigem literaturofoobselt: kellele sa seda oma raamatute lugemist müüd? Kes tarbib sinu raamatute lugemist? Seega. Kahtlemata on akadeemiline literaturofoobia progresseeruv tendents. Etteheideteks pole seejuures aga põhjust ning kindlasti leiavad sellesuunalised sammud toetamist ka valitsus tasandil.
Tahaks siiski loota kahte asja. Esiteks – et vähemalt Tartu ülikoolis jääks eesti kirjanduse professuur alles. Võib-olla leidub tulevikus veel mõni, kes raamatuid lugeda tahab, see saaks siis minna Tartu ülikooli oma raamatuid lugema. Teiseks – et vähemalt senine pensioneeruv eesti lugeja raamatule ja kirjandusele natukenegi truuks jääks. Las nad siis seal Tallinna ülikoolis restruktureerivad oma osakondi nii et tapab. Sest raamat sureb niikuinii. Ent las ta sureb oma viimaste lugejate naeratuste saatel, las ta sureb leebelt. Las raamat sureb Tartus.