Kell 19. Osa inimesi, keda on kujutatud suurel fotol, hakkab saali kogunema. Aktiivselt liiguvad-tegutsevad tuntud installatsioonikunstnik Erik Alalooga, Sandra Jõgeva personaalne assistent (Krista) Sokolova ja noor tegevuskunstnik Mai Sööt. Kaks viimast hakkavad pudeleid tühjendama ühte suurde (pesu)anumasse. Alalooga on tassinud saali suuri pudeleid, mille sees loksuvad leivatükid segamini veega.
Kell 19.19. Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd koguneb lavale. Saal on 56 protsendi ulatuses inimestega täidetud. Seltskond koosneb peamiselt (erinevas vanuses ja tähtsusastmes) kunstiinimestest (tuntumatest ja vanematest persoonidest nagu Reiu Tüür, Raivo Kelomees, Al Paldrok, Bie Erenurm, Jaan Klõšeiko). TSKB juhtfiguur Vana Kartul, kelle veen on millegipärast ühendatud kanüüliga, istub aga lava ette maha, sest püünele ronib üks mustade juustega hommikumantlis, suure kapuutsi alla peitunud, hääle järgi nooremapoolne mees Remo Randver. Pärast mõningaid valestarte üritab ta rahvale selgeks teha, et tema ei tee performance’it, vaid lihtsalt peab avakõnet ja rahva eesotsas ei peaks liialt kõrged olema. Selles mõttes on tal õigus. Remo Randver esitab oma teksti aeglaselt, paberilt, kasutades palju sõna- ja mõttekordusi. Ta rõhutab, et Sandra palus tal pidada kõnet ja et tal peaks olema narkomaani ja põhjakäinud inimese imago. Seda ta aga ei tee, sest ta loob endale uut imagot, mis väljenduvat selles, et teda kuulatakse.
Kell 19.30. Remo hakkab TSKB taustal tinistama, tutvustama Artkonteineri personali. Tema ise, kollektiivi luuser, saavat praktiliste asjadega hakkama (selle koha peal Remo puterdab). Tanel Saar kunstiga enam ei tegelevat, selle asemel ehitab pisikesi mudeleid, mille müüb arhitektidele maha. Katrin Pilv, tegevmaalikunstnik, jobu ja luuser, Kunstikonteineri koristaja, kes mingit kasu ei too. Erik Alalooga, teadagi kunstiakadeemias edukalt pesitsev härrasmees, kes üritavat Toomikut välja peksta, IDK osakonda üle võtta (Vana Kartul: „Oot oot, Toomik tuli just praegu”), oskab ehitada mitmeid asju ja puskarit ajada. Ernest Truely, endine New Yorgi juudist ehitustööline, on praegu Non Grata rektor (V. K.: „Aga ikkagi luuser, eksole”). Sandra, konteineri finantsasjadega tegeleja, kunstnik ja prostituut (V. K.: „Tund sada krooni”), kes pakub meestele neid piitsutades rahuldust.
Sandra Jõgeva on samal ajal märkamatult saali ilmunud, seisab lava ees keskel pisut vasakul ja naerab vahetevahel närviliselt.
Kell 19.45. Kunstitegelane ehk Mari Siram Kartau küsib vahele, et millest kultuurihuvi, ja Remo vastab, et ehitustööga, mida teeb Truely, teenib rohkem raha. V. K. täpsustava küsimuse peale küsib Remo retooriliselt, kas keegi on üldse rääkinud kultuurihuvist.
Kell 19.50. Remo tsiteerib TSKB kirjutatud raamatuarvustust, rõhutades hinnangut „Täielik SSAASSST”. Sandra Jõgeva olevat solvunud ja sõimanud TSKBd valimatute sõnadega, hoolimata tohutust promost.
Kell 20.09. Remo esitab huvitava definitsiooni: „Tegevuskunstist rääkiv kirjandus on tegevuskirjandus.” Samuti kartvat Sandra saada sama halvaks kirjanikuks nagu Marko Mäetamm. Remo leiab vastuolu Sandra intervjuudes leiduvas väites, et Sandra ei salli õudusfilme, seksi ja vägivalda, samas meeldib talle veri ja kunst ja „vaiolents”. Tilguti töötab. Remo avaldab, et Sandra on pärit kunstniku perest: vend on graafiline disainer. Villu Jõgeva ja Malle Leis viibivad saalis. Remo räägib juhtumist, kui nad koos Sandraga läksid praeguseks olematusse karaokebaari, kus esines halb karaokebänd, kas Rolling Stones või muu, mille peale Sandra paljastas oma rinnad, torkas suitsuga puruks täispuhutava kitarri. Mille peale Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd esitab laulu: „Sandra”: „Täna tahan teile pihtida, et sado-maso värki mina harrastan, oma naisega orgasmi teesklen ma. Minu pruut on tegelt Sandra Jõgeva, sada krooni tund ta teenindab. Kuid minu keha ta ei puuduta”. Refrään: „Olge hästi tolerantsed: see on demokraatia. Pervert ei ole ma, vaid inimene teie seast”. Teine salm:„Minu pruut on kunstnik Sandra Jõgeva. Kes piitsaga mind iga nädal nüpeldab.Tund aega peksu ja siis ma oh-oh-oh ma lahvatan. Spermat põrandale pritsin ma”. (Seda osa esitab Alanis Morrisetti meenutav naislaulja Maarja – M. K.) Selle koristab siis Sandra Jõgeva. Kolmas salm(retsitatiivne): „Homme saates „Meie” ma oma kalduvusi teile tutvustan. Siis Aunaste ja Sandra Jõgeva üheskoos mu läbi peksavad. Seepeale püksi pritsin ma. Jah, ka see on demokraatia!”.
Kella 21 ja 22 vahel. TSKB esitab seda lugu kolm korda ega saavuta mitte ühtegi käteplaksu. Silmnähtavalt suurem menu on Erik Alalooga ühekordselt destilleeritud 56-kraadisel hägusel alkoholil, mille mõju on ootuspäraselt kiire ja põhjalik.
Kell 23.46. Lavale astub Sandra Jõgeva, tegevuskunstnik, kes seni on peamiselt paigas seistes naeratanud, vahetevahel oma raamatuid signeerinud ja raha topsiga taskusse toppinud, isiklikult. Ta üritab mikrofonisse laulda „No satisfaction, no no no” (nii mitu korda) ja pärast seda: „Värdjad! Ma vihkan bände. Ma ei salli teid! Rohkem te siia ei tule!”.
