Äsjased noorterahutused Prantsusmaal näitavad üht tänapäeva maailma külge, millele pole seni küllalt palju tähelepanu pööratud, mis on aga vältimatult seoses sama kapitalismi-jõukuse-demokraatia kompleksiga. Tegu on noorte inimeste rahulolematuse muutumisega vastuhakuks. Siin ei ole olemasolev demokraatlik kapitalistlik ühiskond suutnud paljude rahulolematust kanaliseerida, pakkuda inimestele seda, mida nad tahavad ja ootavad. Siin on selle ühiskonna üks põhiparadokse: ühelt poolt stimuleerib ta rahulolematust, soovi paremini elada, rohkem tarbida, teiselt poolt ei suuda seda soovi enam hästi rahuldada.

Loeme Prantsusmaad, Suurbritanniat ja USAd vanadeks demokraatiateks, neis riikides kinnistusid tõepoolest tänapäeva demokraatia põhiväärtused, mis formuleeriti sellistes dokumentides kui „Magna Charta”, Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon või „The Bill of Rights”. Tuleb aga meeles pidada, et nii nagu antiikses Ateenas, oli ka neis riikides tegu demokraatiaga valitutele, eliidile, kelle heaks, kelle õiguste, jõukuse ja demokraatia heaks pidid töötama hulgad õigusteta orje, proletaarlasi, asumaade elanikke. Nii tuleb meeles pidada, et sellal kui Suurbritannia oli demokraatlik maa, ei olnud Briti impeerium seda mitte: India või Kenya elanikul ei olnud mingit võimalust kaasa rääkida selles, kes teda Londonis valitseb. Madagaskari elanikul polnud midagi öelda selle kohta, mis erakonnad Pariisis valitsuse moodustasid.

Olukord on näiliselt palju muutunud. Kuid vähem, kui arvame. Globaliseeruvas maailmas on võim sama vähe või isegi veel vähem tavalise elaniku kontrolli all kui võim Londonis oli Briti impeeriumi aafriklasest või hongkonglasest alama kontrolli all. Samal ajal on traditsioonilised ühiskonnad, religioonid ja väärtussüsteemid endistes kolooniates muutunud drastilisemalt kui varem.  Asumaid hoidsid eurooplased kontrolli all osalt tänu sõjalisele ülemvõimule, osalt kokkulepetele kohalike võimukandjatega, osalt sellele, et suur osa aafriklastest, indialastest või indoneeslastest leppisid traditsioonilise eluga, pidamata seda mahajäänuks, armetuks ja soovimata selle suuremat muutumist.

XX  sajandi teisel poolel hakkas Lääs vajama “kolmanda maailma” elanikke tööjõuna omaenda tööstuses ning ka oma ületoodangu tarbijatena. Algas võõrtööliste migratsioon Euroopasse ja kolmanda maailma moderniseerumine. Mis tänapäeval on jõudnud selleni, et läänemaailma elulaad on saanud ideaaliks, mille poole püütakse igal pool Celebesist Sierra Leoneni ja Tulemaast Kamtšatkani. Suur osa inimkonnast, eriti noortest, elab kujutlustes ja ootustes, mida on kujundanud Lääne reklaam ja meelelahutustööstus. Ka sääl, kus võimud sellist ideaalide amerikaniseerumist püüavad takistada, nagu Iraanis või Birmas, on ometi pesapallimüts, coke ja McDonald’s saanud ihaldusobjektiks. Suur osa inimkonnast on laenanud oma väärtused ja eesmärgid Ameerikast ja teistest rikastest maadest.

Siin aga põrkavad ideaalid kokku tegelikkusega. Rikas Lääs, õigemini Põhi, on loonud senisest tõhusama majanduse, osalt tootmist automatiseerides, osalt odavamatele maadele paigutades. Võõrtöölisi on vaja vähem. Tulemus on krooniline tööpuudus, sisuliselt osutub suur osa inimesi lihtsalt ülearusteks sääl, kus nad elavad. Eriti käib see võõraste, välismaalaste kohta.

Euroopa, kus võõrastele on pakutud enamvähem samasuguseid soodustusi kui omadele, ei saa nüüd neile sageli pakkuda muud kui tööpuudust ja abirahasid, mis annavad võõrastele küll võimaluse keskmiselt ära elada, kuid võtavad neilt inimväärikuse, muudavad nad iseenda ja lähikondsete silmis kerjusteks. Mis näiteks muslimile, kus mehe põhikohuseid on oma pere eest hoolitseda, on eriti alandav. USAs, kus sotsiaalseid garantiisid on vähem, leiavad võõrad küll tööd, kuid  satuvad ühiskonna kindlustamata, õigusteta põhjakihti. Seni on USAs võõrastel siiski olnud paremad võimalused end teostada ja ühiskonnas positsioone saavutada kui Euroopas, kuid pole kindel, kui kaua selline olukord kesta saab. Kui Ameerika majandust tabab tõsisem kriis, on esimesed ja kõige rängemad kannatajad muidugi hilisemad tulnukad, illegaalsed või poollegaalsed immigrandid, kelle tööd siis enam ei vajata ja kes võivad kaotada kõik, ka minimaalsed toimetulekuvõimalused, mida Euroopa on immigrantidele seni suutnud pakkuda.

Nii on suur osa inimkonnast praegu haaratud globaalsesse tarbimis-ideoloogia võrku, samal ajal kui globaalne majandus ei suuda nende ootusi ja vajadusi rahuldada. On selge, et hiinlased ja indialased ei saa kunagi endale lubada USA elulaadi, autot igale pereliikmele ja viie magamistoaga maja. Seda saavad vaid vähesed, ülemklass, kes orienteerub oma tarbimises Läänele. Nii ei too globaliseerumine kolmandasse maailma oodatud rikkust, vaid ebavõrdsust. Lääneliku eliidi ja vaese enamuse vahel on ületamatu lõhe, mille olemasolu sünnitab meeleheidet ja vastuhakke, äärmuslust ja terrorismi. Seda näeme islami maailmas, kuhu rikkus tänu naftadollaritele jõudis kõige ennem ja kus vastuolu valitseva eliidi ja masside vahel on juba ohtlikult suur. Seda näeme ka Hiinas ja mujal Ida-Aasias, kus masside rahulolematust ohjeldab valitsev diktatuur. Kapitalistlikus maailmasüsteemis on selliste diktatuuririikide olemasolu ilmselt vältimatu, nagu on vältimatu ka heaolupiirkondade nagu Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa kindlustamine siia pääseda üritavate vaesemate maade elanike eest. Tarbimisdemokraatia loob ebavõrdsust ja ebavõrdsus diktatuuri ja vägivalda. Kuivõrd diktatuur ja vägivald jäävad meie silmist kõrvale, “Euroopa kindluse” piiridele ja piiride taha, ei sega see meid eriti teoks tegemast oma euroopalikke või ameerikalikke unistusi. Kuid varem või hiljem ei suuda piirid seda kõike pidada ja jahmunud heaoluühiskonna asukad seisavad silmitsi põlevate autode ja märatsevate noortega, kes ei lepi enam sellega, et nad on osutunud siin maailmas ülearusteks inimesteks. Ei noorte mäss ega võimude püüded olukorda kontrolli all hoida ei saa ülearuste inimeste probleemi lahendada. Selleks oleks vaja kogu maailmasüsteemi radikaalselt muuta, mida aga praegu ei soovi ega oska teha keegi. Nii liigub globaliseeruv maailm vastu aina suurematele vastuoludele ja konfliktidele ning aina jõhkramatele püüetele neid konflikte ja neisse segatud inimesi kontrolli all hoida. Pole aga põhjust arvata, et needki püüded saavad pikemas perspektiivis olla edukad. Pole võimatu, et demokraatia jääb ajutiseks episoodiks inimkonna ajaloos ning kestab mõnda aega vaid osas õnnelikumates maailma riikides.