30. aprillil peeti kunstnike liidu suurkogu. Tunti natuke muret, kas kvoorum saab ikka kokku, et kõik oleks legitiimne ning uued juhid saaksid valitud. Eelmistel – president Vano Allsalul ja asepresident Elin Kardil – sai kaks ametiaega täis ning põhikirja muudatuse järgi kolmandaks ametiajaks neid valida ei saanud. Et muid kandidaate ei olnud, valiti Allsalu ja Kard tagasi vaid kohti vahetades.

„See on orjatöö,“ ütles Heinz Valk teda portreteerivas telesaates aastaid tagasi, kuigi neid sõnu saatvatel fotodel oli naerusuisel Valgul ikka šampanja­klaas käes. Fotod fotodeks, aga esinduskohustused on vaid jäämäe tipp. Ongi orjatöö, üsna tänamatugi, sest kunstnike liidu põhikirjaliste eesmärkide saavutamine tähendab igapäevast järjekindlat tööd. Iseäranis olukorras, kui kunstnike liit on küll suuromanik, kuid omand on vana ja nõuab mitte ainult korrastamist, vaid kapitaalseid ehitustöid. Viimase kuue aasta jooksul on nii mõndagi toimunud, Ars on ellu ärganud, sealsed üritused ei hõlma mitte ainult majalisi, vaid ka huvilisi väljast. Kunstilinnak Arsini on siiski veel väga pikk tee käia. Ka Tallinna Kunstihoone, Hobusepea 2 ning Muhu kunstitalu nõuavad vahendeid ja investeeringuid.

Kuigi visioonis on sõnastatud endiselt üllad eesmärgid – kunsti ja kultuuri jätkusuutlikule arengule kaasarääkimine ning eelkõige arvamusliidri ja ekspertorganisatsiooni positsioon ja staatus –, on tegelikkuses kunstnike loomeliidust saanud ametiühingu ja äriettevõtte kummaline sümbioos. Eks seepärast kubisesid ka kõned ja sõnavõtud arvudest ning räägiti eelkõige rahast. Kunstnike liidu liikmete huvide eest seismine, olgu siis kutsehuvide ja loomevabaduse kaitsmine või sotsiaalse kaitse tagamine, on praegu tähtsam kui paarikümne aasta eest ja ilmselt läheb veel priskelt aega, et kunst ja kunstnike sotsiaalne staatus ning tugisüsteemid jõuaksid meil samale tasemele nagu on Lääne-Euroopas. Et praegusel, uue valitsuse tööle asumise ajal ei võetud vastu ühtegi ühisavaldust, tuleb süüdistada vaid iseennast, sest loomeliit ei ole lasteaed, kus juhatus kõik kandikul kätte toob. Nüüd saab ja tulebki seda teha volikogu tasandil. Aga et ka passiivsed liikmed vajavad asjalikku ja mis peaasi, positiivselt meelestatud hoiakut, tõestas tõsiasi, et Mihkel Ilus kogus voli­kogusse valimisel kõige suurema hulga hääli. Tema sõnum puudutas eelkõige liikmete eneseüleste probleemide lahendamist.

Ameti- ja äriühingu sümbioos on ajastu, roosa (või kes teab, mis värvi see meil on) kapitalismi märk. Loomeliidu liikmena tahaksin, et volikogus ja ka juhatuses toimuv jõuaks iga liikmeni, nii nagu saab lugeda riigikogu stenogrammi. Minu delegaat peab minu ees vastutama. Äriühingu loogika järgi aga on paljuski tegemist ärisaladusega ja see on konfidentsiaalne. Olen aga veendunud, kui kunstnike liidu SA Kunsti­taristule kuuluva kunstikogu tööde müügi ideed oleks varem volikoguga jagatud (ja volikogu liikmed omakorda oma valijatega jaganud), sest müük oli juriidiliselt korrektne ja sõlmitud lepingute järgi ka igati mõistlik, poleks kellelgi olnud põhjust tekitada kahtlustavat olukorda. 967 liikmega kooslus on liiga suur, et igast suurepärasest ideest igaühele eraldi kõnelda. Seda pole vajagi. Aga mida rohkem inimesi, kunstitöötajaid tunneb ennast kaasatuna, olgu või volikogu kaudu, seda rohkem nad tunnevad, et tegemist nende oma ühinguga, kus neid vajatakse ja kuulatakse. Siis ei ole neil oma kõrgemal organil – suurkogul – vaid osalemiskohustus, vaid nad tunnevad vajadust rääkida seal ka sellest, mis on neile tähtis, millest omavahel räägitakse. Eks ikka kunstist, selle tähendusest, positsioonist.