Saal on täis. Mulle tundub, et õhus on ootusärevust, aga ma olen ju ka eestlane. Kummaline, et Berliini publik ei naera nende absurdikohtade peale, mis eestlased kindlasti vähemalt turtsatama paneksid. „Berlinale” filmifännid on aga tõsised ja jälgivad vaikselt ekraani, justkui oleks tegu sotsiaalteadusliku uurimusega. Nihelemine ja pilkude vahetamine läheb lahti filmi lõpus, kurikuulsate valge hobuse kaadrite ajal. Pärast linastust selgitab Õunpuu küsimuste-vastuste vooru ajal tuusalt, et on, jah, hobused ja ise panin sinna, sest tahtsin. „Vahel on hea olla loll,” teatab ta ja palub sellesse küsimusse mitte pikemalt süüvida.
„Kas teil Eestis on anarhism populaarne?”, uurib hääl tagaridadest. „Ei ole. Me maksame makse ja meil on mõned institutsioonid,“ vastab režissöör. Talle meeldib pigem rääkida hoopis sellest, kuidas ta koos operaator Mart Tanieliga linateose 16mm lindile filmis, sest tema esteetikameelele pole ükski digitaalne kujutis piisavalt ilus, ning et talle on oluline just filmi visuaalne pool, mistõttu dramaturgia võib vahel jääda tagaplaanile.
Publikut ei tundu režissööri esteetilised heietused väga paeluvat. Neid huvitab, mis seal Eestis siis õieti toimub ja kes see Peeter Volkonski selline on. Ilmselgelt jääb mulje, et Euroopa silmis on Eesti ikka veel väike veider endine liiduriik kuskil Venemaa servas.
Õunpuul on seesugusele poeetikale ja ka üldisemalt maailmale olemas oma seletus: „Ma tunnen üldiselt, et me oleme suure sita sees, kuid me peame kuidagi funktsioneerima. Mina näiteks teen filme, mis ei ole väga tulus.” Loodetud homeeriline naer saalist.
„Kas eestlaste puhul on tavaline see, et nad ei vasta korralikult küsimustele?” on üks prantsuse produtsent hilisemal filmipeol natuke segaduses. Laveerin eestlaslikult vastusest kõrvale.
Esikapidu on igati väljapeetud, alates Eestist kaasa toodud ülisümpaatse ja energilise Erko Valgu Tatar & Chilli toitlustuse ning DJ Rain Tolgiga, rääkimata spetsiaalse etiketiga Free Range’i õllest. Peo tipptunnil on Berliini kesklinna galerii inimesi puupüsti täis ning veel mitu päeva hiljemgi tilgub siit-sealt netiavarustest vastukaja meie filmile.
Mainekaim neist on kindlasti arvustus The Hollywood Reporteris, kus leitakse, et tänu oma sardoonilisele toonile (väljend filmist endast, mille kriitikud kohe üles korjasid) ja universaalsele täiskasvanuks saamise teemale võib filmil olla edu ka Ameerikas. Lisaks täheldatakse montaaži värvilistes ja vilkuvates vahekaadrites ning esteetiliselt ebapuhastes lõigetes sarnasusi Jean-Luc Godard’iga ning üldisemalt ka 1960ndate romantiliste maailmaparandajate poeetikaga. Kriitiliselt tuuakse välja seda, et Õunpuu võtab kohati oma enesekeskset peategelast sama tõsiselt kui iseend, kuid õnneks lõpeb film siiski keeruka karakterianalüüsiga, milles on tunda elu kibemagusat maitset.
Prantsuse ajakiri Tess satub aga vaimustusse peategelast Fredi mängiva Lauri Lagle sarmist, leides, et tegemist on eesti versiooniga briti pahelisest rokkarist Pete Dohertyst, kes „mängib kuradi hästi” (varemalt on välja toodud ka Lagle sarnasust ameerika näitleja James Deaniga). Ajakirjanik Pamela Pianezza on hästi kursis ka Õunpuu eelmiste filmidega ning leiab, et režissööri käekiri viitab ilmselgelt tema Balti päritolule. Ta leiab Veiko olevat hurmava „ilmselt tänu nii tema ebatüüpilisele taustale (äri-, kirjanduse- ja semiootikaõpingud) kui ka soovile ennast mitte kunagi korrata”.
Programm „Foorum” on mõeldud eksperimentaalsetele filmidele, poliitilistele reportaažidele ja veel avastamata talentidele, mistõttu tundub, et programmi põhieesmärk polegi niivõrd kunstilist täiust taga ajada, vaid pigem tutvustada väikesi ja peavoolust kõrval kultuure, vähemuste probleeme ja muud sellist. Programmi kunstiline tase on äärmiselt kõikuv. Suurte ja tuntud filmimaade linateosed on enamasti heal tasemel, arengumaade kinokunsti valimisel on sõel aga kohati olnud ikka väga suurte aukudega: näha sai paljusid selliseid filme, mille kohta tahaks öelda lihtsalt „huvitav”.
Sellesse kategooriasse kuulub kindlasti ka üks minu suuremaid eksootikaelamusi, India kunagisest riiklikust filmistuudiost Prabhat (tegutses aastatel 1929–1949) rääkiv dokumentaalfilm „Teekond Prabhatiga” („Prabhat Pheri”), mille režissöörideks on 25aastane Jessica Sadhana ja 28aastane Samarth Dixit. Mõlemad alustasid kunagi oma õpinguid inglise kirjanduse erialal, kuid otsustasid siis filmi kasuks. Eeskujulikele filmikooli õpilastele kohaselt on üles otsitud kõik veel elus stuudio töötajad ning nad kaamera ette toodud. Tulemuseks on laialivalguv kollaaž arhiivikaadritest ja tänapäevast, mille päästavad siiski üksikud tõeliselt kirkad isiksused, näiteks 95aastane kunagine valgustaja – tõeline elus kinobaba, kes teatab sugestiivse pilguga kaamerasse vaadates, et valgus on kõik, mis saab filmis üldse olla. Termin „valgustus” saab siin üsna mitu tähendusvarjundit juurde.
Dokumentalistika osas leiab „Foorumi” programmist ka tõelisi õnnestumisi, mida vaadates tekib tunne, nagu oleks ise filmis üles astuvate inimestega kohtunud. „Berlinalel” sai teenimatult vähe tähelepanu näiteks prantsuse režissööri Nadège Trébali „Romula” („Casse”): minimalistliku, täpse ja naiselikult emotsionaalse tunnetusega filmitud kunstiline dokumentaalfilm Aafrika meestest, kes töötavad Orleansi lähedal ühes Prantsusmaa suurimas autoromulas. Tegu on tõelise pühendumusega tehtud linateosega, millel ei pidanud algul immigratsiooniga midagi pistmist olema. Režissöör armus lihtsalt romulamaailma, kus kõik on võimalik; kus kõrvuti eksisteerivad nii ilus kui inetu ning kuhu on ühtlasi kätketud väga palju erinevaid emotsioone. Sellest, et Trébalil on kõik viimseni läbi tunnetatud, annavad tunnistust hetked, kus detail oma aafriklasest isale romulasse külla tulnud lapse kingast või kaamerasõit üle metallihunnikute kõnelevad rohkem kui ükski intervjuu.
„Foorumi” programmi taseme taustal paigutub „Free Range” kunstilises plaanis kindlasti parimate hulka. Äärmuseni viidud esteetika poolest võiks seda ehk võrrelda poola tuntud kunstnikupaari Anka ja Wilhelm Sasnali filmiga „Parasiit” („Huba”), mis on samuti üles võetud 16mm filmile ning kus visuaalne pool on mitu korda kõnekam kui sõnad. Dramaturgia on siin muidugi täiesti teisejärguline. Peamine rõhk on kaunitel ja ebatavalistel kaadrikompositsioonidel, mis kohati meenutavad rohkem kunstfotosid kui filmikaadreid. Vannis istuv tumedanahaline mees koos süles magava valge imikuga või aegluubis voolav piim ja laualt alla kukkuvad spagetid on vaid mõned näited. Psühholoogilises plaanis ei jää „Parasiit” aga kauaks hinge närima.
Auhinna saamiseks oodatakse aga vähemalt „Foorumi” programmis peale esteetilise väljapeetuse ka sotsiaalset teravust. Oikumeeniline žürii tunnistas näiteks seekord parimaks linateoseks kreeka režissööri Athanasios Karanikolase immigratsiooniteemalise filmi „Kodus” („Sto spiti”). Lugu räägib Gruusiast pärit koduabilise Nadja elust kreeka perekonnas. Ravikindlustuseta Nadjal avastatakse tõsine haigus ning õnnetuseks laseb perekond, kelle juures ta on üle kümne aasta teeninud, ta samal ajal töölt lahti. Nadja on aga tõeline kangelanna: ta ei kurda oma muret kellelegi ning rühib vankumatult sirge seljaga edasi. Ühtekokku linastus „Foorumi” programmis sel aastal 51 filmi, 64. „Berlinalel” kokku aga ligikaudu 400 filmi.