Keelearutelu – millise turva- ja stabiilsustunde see tekitab! Keeles peitub poliitiline potentsiaal, aga just sellisena kuulub ta võõrandamatult kõigile, ja grammatika voolab nii püsivalt muu maailma all. Keelest räägitakse viisakalt, kabinettides, kampsunites.
Ja siis leitakse, et igaüks ei oskagi oma keelt õigesti kasutada. Et mõni rikub seda vigase käänamise või võõrapärase lauseehitusega. Keel tuleb päästa või vähemalt seada keeleideaalid!
Steven Pinker on arvanud, et õiendada inimeste keelekasutuse üle on sama hea kui arvustada delfiinide vigast ujumistehnikat või väita, et ahvide häälitsused on sajandite vältel alla käinud („The Language Instinct“, 1994). Jaan Kaplinski on aastakümneid kurtnud, et eesti kirjakeel on muutunud koledaks estorantoks, mida valitsevad ametnikud. Häda põhjuseks peab ta seda, et „Eestis pööratakse keelele väga suurt, s.t liiga suurt tähelepanu: keelt õpetatakse palju, tekste toimetatakse ja keeletoimetatakse hoolega“ („Eesti, estoranto ja teised keeled“, 2020). Tõepoolest, meil on mitu keeleinstitutsiooni, on sõnaus, emakeelepäev ja pidulik etteütlus. Keeletoimetajate märkimine tiitlipöördele on omapärane komme.
Eestlaste identiteet on keelega tugevasti seotud, aga kas me oleme keelekesksuse või -tundlikkuse poolest maailma eesotsas? Küllap saaks välja mõelda tinglikke mõõdupuid: näiteks keelealaste artiklite ja ürituste arv aastas 100 000 elaniku kohta. Sellest ei paistaks veel keeleneuroos. Keeleseadusi on mitmel pool, eelkõige väiksemates riikides: Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis (suuresti vähemuskeelte kaitseks) ja mujal. Aga ka prantslastel on aastast 1994 kurikuulus loi Toubon, mis sanktsioneerib prantsuse keele ainuvõimu raadios, televisioonis, reklaamis, avalikes dokumentides jne. Itaalia põhiseadus ei sätesta itaalia keelt riigikeelena, Saksa oma saksa keelt ka mitte. Inglise keelt riiklikul tasandil ei pühitseta, USAs pole riigikeelt. Itaallastel on maailma vanim keeleakadeemia, Accademia della Crusca, prantslastel Académie française. Pinker, kes kuulub American Heritage Dictionary kolleegiumi, rõõmustab, et Inglise Keele Akadeemiat pole: hullumaja juhivad hullud! See ei tähenda, et inglise keele korrektsuse üle pidevalt ei vaieldaks või lohakaid keelekasutajaid, valesti häälitsevaid ahve ei hurjutataks.
Pedandid, kes keelekasutuse kallal lõputult norivad, teevad palju nalja. Samuti ajavad meid itsitama teiste keelevead, mis lõikavad me endastmõistetavasse reaalsusse. Aga kõik ahvid ei häälitsegi ühtemoodi, mõni delfiin ujub jõulisemalt kui teine. „Loomulik keeletaju“ pole samuti kõigil kõnelejail ühesugune, mitte tingimata bioloogilistel põhjustel, vaid pigem vastavalt sellele, palju keegi on keeleteemaga kokku puutunud. Meil kõigil on keelevõime (olgu see „instinkt“ või „programm“), aga arusaamad „loomulikult ilusast“ keelest võivad tublisti erineda. Juhtub, et teksti nimetatakse kaunikeelseks, ja meie leiame, et see on rabe, konstrui või kitš, küllap läks kiitja mingite lihtsate tunnuste (haruldane sõnavara, kõlaefektid) õnge.
Usun, et enamik ei pea ilusaks sõnu nagu „pakkumusmenetlus“, „parendus“, „taatlus“. Või „säilenõtke“, mis jäi Kaplinskile silma. Asi pole kõlas, vaid liiasuses ja pretensioonis. Muidugi, need sõnad lõhnavad ju nagu Graeberi mõttetud töökohad (bullshit jobs)! Samas võetakse need rabavalt kiiresti omaks: inimesed vaatavad üksteisele otsa ja ütlevad „pakkumus“ vähimagi irooniavarjundita. Selge, et kedagi ei tohi halvustada ainult seepärast, et ta ütleb „pliita“ või „pluuse“. Aga bürookeele kõnelejad – eks ole nemadki oma keskkonna ja sotsiolekti ohvrid?
Nii nagu muutub keel, muutub ka keelekorraldus, ja paistab, et pigem avatuse poole. Kohaneb kasutajatega, sest keel pole mõne asutuse või lingvisti meistriteos. Ka palumata lihtsustusi ei maksaks teha, need tekitavad pigem segadust. Aga ehk lõpetavad toimetajad peagi näiteks vastupunnimise „kaasaegse“-sõnaga – kui meil on ammugi Kaasaegse Kunsti Keskus ja kunstnikud end ise nii nimetavad. Ei pööra nad pead, kui hüüda: „Ae, nüüdiskunstnik!“
Keel ei tohi elu segada. Kui see koda olemisele kitsaks jääb, peab ta venima, ja venibki. Küsimus on, kelle maitse järgi. Aga vaidlused keelemaitse üle on lahedad, jätavad mulje, nagu maailm kestaks igavesti.