Eduard Rüga puhul võib kõnelda Pallase kooli eluvõimest, Klee vaimurikkusest, Matisse?i toonide kõlajõust või Braque?i kompositsiooniandest, arvesse võtta Hofmanni või Baumeisteri hilisloomingu värvi ja kujundi sünteesi, ometi vormub sest kõigest tema kirgliku loomuse sulatusahjus suveräänne kunstnikukäekiri ja kasvab tähelepanuväärsemaid värviga suhelnud eesti kunstnikke. Nii enne kui pärast sundpagulust.
Rüga keskendumisvõime on toiminud käsikäes loomingulise kärsitusega. Teedrajav huvi mitmevärvilise kõrgtrükigraafika vastu ärkas juba Pallases õppimise ajal 1930. aastate lõpus ja tipnes kodumaal puulõigete sarjaga ?Lõuna-Eesti inimene ja loodus?. Uued kogemused mängiti läbi Ameerikas 1950. aastail linoollõikes ning maaliti lahti konkreetsusest tinglikku värvikõnesse 1960. aastail, et hiljem siseneda taas tihenenud konkreetsusse. Elemendid on tõmbunud ja tõukunud, huvi on kandunud laineina maalist graafikasse ja vastupidi, teineteise tõsiseid jälgi jättes. Rüga kavandid ja muusikalised variatsioonid värvidele ja kujundeile pakuvad äratundmist maailma esteetiliste võimaluste ulatusest. Teda ei tõmba sellised sotsiaalsed liivakastimängud, ühiskondlikkuse simulatsioon, mis tegelikult ligimesest ei hooli.
Värvide ärkamine
On päris põnev jälgida, kuidas Rüga värvid ärkavad. Kõigepäält erinevate üksiktoonide, peamiselt ruske või rohekaskollase katsetamine ühel ja samal pildil, eesti kõrgtrükigraafika seniste tavade vaimus, lisatuna mustvalgele. Siis veel ühe lähedase tooni siginemine. Äkki juba mitu värvi väikeste rõhutustega, esialgu veel musta pinna valitsemise, viirutamise ja liigendamise tähe all.
Koos mõne teisegi Rüga tollase puulõikega (?Altja neem?, 1938; ?Petseri motiiv?, 1942) kuulub sari ?Lõuna-Eesti inimene ja loodus? (1842-43) ilmselt meie kunsti tipmiste asjade hulka üldse. Värvikasutuse julgus, sügavate toonide koosmõju ja värskus. Erinevad võimalused õrnust akordest rustikaalsete kontrastideni. Must hakkab läbi ja sisse laskma valgust. Figuur taandub otsustavalt puhtmaaliliseks komponendiks. Seda kaasaegne kriitika isegi ei tajunud ega mõistnud täienisti. Rüga uuenduslikkus meie kõrgtrükigraafikas oli nii otsustav.
Rüga värviilma moodustumist on algupäraselt analüüsinud tema loomingu paremaid tundjaid kunstiteadlane Paul H. Reets: ?1930. aastatel Pallase kunstielu lendles kaudselt ligikaudu eelkõige vanade impressionistide ja Bonnard?i külgetõmbejõu orbiidis. Osa Pallase õpilasi käis ise Pariisis, kas või ainult kuuks või paariks, pikema-ajalised olijad saatsid oma töid ja neid vaadati, ning tõesti lahtiste silmadega. Peamiselt vaatasid nendest töödest vastu, kuigi kaudselt, aga siiski impressionistid ja vana Bonnard oma helendavalt särava ja sisemiselt hõõguva värviskaalaga. Mida eesti luules oli kümme aastat tagasi olnud Siuru-aeg, leidis aset maalikunstis Pallase õpilaste värvi valguse rõõmus. Kuid oli ka erandeid, ja üks nendest oli Karl Pärsimägi, kes oma tõelisema teesuuna leidis Matisse?i töödes, milledes ere värv ja tugevalt toonitatud äärjoon käivad käsikäes. Tugevalt maalitud joone toonitamine oli ka Triigi eelis, kuid värv jäi seal tumedaks, isegi ebaoluliseks. Tundub, et oma graafikas Rüga võis mõneti jälgida ja kasutada nii Triigi kui ka Pärsimäe maalide eeskujusid. Nii on tema puulõigetes joon väga tugev ja puusse lõigatud varjundeid täiendavad ja isegi asendavad värvilised pinnad /—/. Selles peituvad suunad tulevad esile hoopiski hiljem, nii graafikas kui ka maalides, seega mitte enne 1950. aastat.?
Värv iseseisvub ja selle pagasi saab Rüga enesega sundpagulusse kaasa. Sõjajärgsel Saksamaal avaneb isiklike murede ja üldise surutise kiuste rikas kunstimaailm suurte retrospektiivsete näitustega. Senised õpetajate ja kaaslaste vahendatud kogemused saavad tegelikkuseks. Saksamaal valminud graafilistes lehtedes aga leidub seda meeleolu, mida võiks kokku võtta Rüga sugulase Marie Heibergi sõnadega: ?Mure musta hobusega sõitis üle mäe?? Kunstnikku tabanud muljetetulv hakkab loomingulist lahendust leidma alles Ameerikas.
Värvide kasvamine
Prügihunnikust leitud linoolitükk ahvatleb ta taas tööle: ?Akt toolil? (1951 mustvalgena ja 1952 värvis) on märguanne muutusist ja sääljuures märgiline, andes kätte õige helistiku, lähtepunkti sellele, mis Rüga hilisemas graafikas sündima hakkab. Joonestiku ja värvilahenduse omavaheline esmane sõltumatus ning järgnev ühtimine kindlalt püsivaks kompositsiooniks. Ornamentika peen flirt vaataja nägemisillusioonidega.
Rüga pikk, kõhn, vibajas kogu, piip suus, annab end ära tema figuuride mõneti enesekohases väljavenimises juba kodumaal. Ameerikas siseneb see tema linoolide kogustruktuuri, hargneb maalilisse joonestikku, laheneb üksteist lõikavaisse diagonaalesse ja värvistiihiasse. 1950. aastate linoollõikeis võib näha hõrke lahendusi ja vorminaudingut (?Tüdruk lindudega?, 1954) ning dekadentlikke mänge nihestatusega (?Ateljees. I?, 1957). Aga ka värvesse kerkivat sümbolite kõnet, mida kannab risti motiiv (?Kolm risti?, 1956; ?Taud?, 1962). Hiljem tõuseb see tajutavalt esile abstraktis ?Kompositsioon? (1969), praeguse näituse ehk tundeküpseimas ja värvivarjundilisimas maalis. Rüga piltide tähelepanuteritajad on nende pinda pingestavad kujundkonnad, mis moodustuvad Rüga linoollõigete taustaväljule ja äärile.
Tõhus ajajärk erksavärviliseks lahtimaalimiseks tuleb loogiliselt siis, kui võimalused mitmevärvilises linoollõikes on piiritletud. Rafineeritud vihje sellele jätkule annab monotüüpia (?Bussis?, 1961). Nii nagu värvilises graafikaski, on Rüga maalis ikka huvitanud vabad pinnad. Varasest loomingust hilise eani (?Maastik järvega?, 1930. aastad; ?Rõõm purustab mure?, 1967; ?Rõõm sinus eneses?, 1992). Vabaks jäetud alusmaterjali kõnevõime värvina tasub järelekatsumist. Teisalt ahvatleb küllase tooni proovilepanek ja ohjamise võimalikkus (?Lõikuskuul?, 1975). Ainult nii saab kokku võtta mälestuste valgust, kirgast, joovastavat ja põletavat. Natuuri konkreetsus läheb üle valguse ja värvi konkreetsuseks, mälestuse ja kujutluse konkreetsuseks.
Rüga hilisloomingut käivitab mustrite ja pindade struktureerimine, juhuste kooskõlastamine tekstuuri väärtustamise kaudu. Puusüüline pind on köitnud iseäranis. Segatehnikas on Rüga ühitanud kõrg- ja lametrüki võimalused. Värvikujutist linooli-, puu- või klaasitükilt täiendab muster põrandaplaadilt või marliriidelt. Motiivid ulatuvad konkreetsusega läbirääkivaist (?Öö mägedes?, 1979; ?Ootel?, 1983) puhttinglikeni (?Legend?, 1982 ja 1983; ?Pruun rohelisel?, 1979 ja 1989). Rüga ehitab pinnaliste fragmentidega ruume.
Rüga mitmevärvilise graafika osas on praegune näitus Adamson-Ericu muuseumis esinduslik. Tema graafikaloomingu paremate näidete seas on võimalus kõrvutada ka kümmekonna teose kavandeid ja variante ning jälgida tema kujutluse edasiliikumist värvis. See annab aimu mitmevärvilise graafika loomusest Rüga maalikeskses tõlgenduses, vahekordade ja ruumisuhete muutumisest teoses kasvõi ühe kandva tooni väljavahetamisel. Üksikud muljetavaldavad välgatused tema ehk üle 300 teost hõlmavast maaliloomingust kütavad üles himu näha rohkem. Ometi võimaldavad need ära tunda meie maalikunsti ühe kõrgeklassilisema värviärataja ja värvimeele teritaja, kellest ei saa üle ega ümber kunstiloo kirjutajad ega püsiväljapanekute koostajad.
Kreedo
Eduard Rüga ise on värvika otsekohesusega sõnastanud oma loomingulise usutunnistuse kirjas kodumaale 1970. aastal: ?Tuksuv inimsüda olla igavesti rahutu, ütleb Betti Alver, minu lemmik luuletajate malevas. Rahutu, mille järele? Enamus songerdab, rahaahnuses, tuhnib kõik võimalused kohevile, ega lakka unistamast ? homme olen rikas. Mõnda piitsutab auahnuse egoism, tahe alatult valitseda, olla esimene, kas või vägivallale tugedes. Hinges roomav kadedus, näriv iha, olla üle enda võimete. Ka sel
liseid närakaid kohtad elurajal päris sageli. Mina ise olen teistmoodi narr, teistmoodi hell, teistmoodi haige ? kes kuuleb vaikuse salajuttu, kuuleb kurekatla naeru ja tilisemist. Selles on peidus palju varjatud rikkust, enam kui Manhattani pangas rahatähti, mida roojased inimkäed sageli kasutavad kuriteoks. Ka oma loomingus olen sama vaba, eesmärgitu, iluteenija, nagu suur looduse tempel. Kas peaks mu süda ainult tuksuma selleks, et kanda kurjusekarikat kaasinimeste rõõmu hävitamiseks? Kas peab mu vaim looma selleks, et inimest orjastada ja madaldada ta maitset? Sellepärast mu looming jätab inimesele õiguse olla vaba naudingul, ehk hüüda piiblilikult ?kartul pole kartuli värvi?. Nendele õndsatele jätame nende lolluse lokkama nende ajusse. Kunagi olin vaene, sest mul polnud aimugi Paul Klee vaimurikkusest. Ilma temata on võimatu mõista, kui paenduv võib olla võimaluste kangas. Looming ei saa olla ühekülgne eneseorjastus, koolisõpitud päätükkide mahasoramine. Looming on inimese ? looja vaimusügavuste, leidlikkuse, avastamise peegel.?
