Muuseas, originaalis on filmi pealkiri grammatiliselt vale, mis ei kajastu eestikeelses tõlkes. Nimelt on olemas säärane võte nagu anakoluut (kr k anacoluthon), s.o stiilitaotluslikult grammatiliselt vale lause, mille lõpp ei seondu algusega. See võte levis XX sajandi Euroopa kirjanduses, näiteks James Joyce kasutas seda. Nüüd siis ka Aleksei Popogrebski ja lausa pealkirjas. Kas ta tegi seda vaid tähelepanu tõmbamiseks või oli mõni sügavam tagamõte, jääb arusaamatuks. Pealkirja tähendust aitab mõista ka tõik, et vene koolilastel oli (on?) kindel kohustus sügisel kooli minnes kirjutada kirjand teemal „Kuidas ma veetsin oma suve”. Kui nüüd etteruttavalt rääkida „Kuidas ma veetsin selle suve” tõlkest eesti keelde, siis on see pehmelt öeldes vilets ja vigane.
Allakirjutanu annab endale aru, et sellise kõneteksti tõlkimine pole kergete killast. Kuid otseseid vigu oleks tulnud siiski vältida. Nii ei ole vanema peategelase Põhja-Jäämerest püütav kala mitte forell vaid Punasesse Raamatussegi kantud haruldane lõheline golets, maakeeles pigem Kaug-Ida trulling. Saunas viheldakse ja võetakse leili jne, jne.
Kaks meest kaugel saarel
Suve veetmise loo tegevus leiab aset Aartšõmi saarel Põhja-Jäämeres, juba läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel rajatud polaarjaamas. Filmiti Tšukotka poolsaarel, Valkarkai jaamas, võtted kestsid vaid napid viiskümmend päeva. Režissööri sõnul oli neil kasutada kaks ülimoodsat Ameerika Red digikaamerat, see film on esimene täispikk, mis nendega vändatud. Filmimise ajal oli suvi. Veetemperatuur oli miinus 0,3 kraadi, seal siis sumati nii riides kui ka paljalt ning teatavasti võetakse ikka mitu duublit.
Ilma vaatlevas jaamas (Venemaal pidi sarnaseid jaamu olema üle tuhande) kükitab kaks täiesti vastandlikku tegelast: vanem, Sergei (Sergei Puskepalis) elab seal juba pikemat aega, tema on ka ülemus. Jaam on tema jaoks „tõsine asi”, see ongi tema elu. Teine, linnavurle Pavel on saabunud kolmekuulisele praktikale. Noormees, kes tuleb ja läheb, uue põlvkonna mees, keda mingist jaamast rohkem huvitavad näiteks arvutimängud. Nemad kaks siis veedavadki selle suve koos. Elu jaamas on muutunud omapäraseks rituaaliks, kus pole päeva, pole ööd, on vaid tähtaeg, mil tuleb andmed kirja panna, ja on tähtaeg, mil tuleb need raadio teel edastada sinna, kuhu vaja. Ilmajaama läheduses on mahajäetud aatomikatel, mida kunagi kasutati strateegiliste objektide toiteallikana. Filmi lõpus veetakse see küll minema, kuid enne seda on ta teinud palju pahandust. Kolmandaks tegelaseks ehk kaasrežissööriks, nagu autor on öelnud, on kahtlemata kohalik vapustav loodus, mille pärjatud operaator on suurepäraselt jäädvustanud. Režissöör Popogrebski jutu järgi olla võttegrupp kangesti kartnud loodust liialt ilustada, et see ei haaraks vaataja kogu tähelepanu endale, et ei segaks põhilist, erinevate inimeste, erinevate põlvkondade vaheliste suhete kujutamist.
Eos on selge, et järgneb konflikt. Kohtuvad ühe reaalne maailm ja teise virtuaalne maailm. Ega Pavel pole paha poiss, lihtsalt teine põlvkond, teised väärtushinnangud, teine suhtumine, kõike võetakse kergelt, liigutakse vaid pinnal. Vana olija Sergei aga on karm mees, veetnud hulga elu polaarjaamas, kohas, kus surdi, ühe olevat isegi karu ära söönud. Kunagi elati koos peredega, nüüd enam mitte. Pere on Sergei silmis vaat et ikooniks muutunud – ta jumaldab naist ja poega, kes kaugel. Pealik nalja ei mõista. Ta näitab Pavelile laes musta auku, kuhu üks vana polaarmees oli noore, varastava ja muidu närvidele käinud „turisti” lõpuks saatnud.
Konflikt sünnib siis, kui pealik on läinud golets’i püüdma, andnud praktikandile käsu vaatlusandmed kirja panna ning raadio teel edastada. Too moodsa mehena kasutab elektroonilisi andmeid, mis ei ole aga mitte alati päris täpsed. Kalakuhjaga naasnud Sergei avastab vahe ja korraldab korraliku peapesu. Tema äraolekul on Pavel vastu võtnud raadiogrammi teatega, et Sergei perekond on õnnetuse tõttu raskes seisus haiglas, kus hiljem ka surid. Hirmust ärritunud pealikut kurva teatega veelgi ärritada, sest karm Sergei võib ka relva haarata (mida ta hiljem teebki), jätab noormees uudise enda teada. Kuid edastamata jäänud teade veereb nagu lumepall, kogudes vaid pahandusi enda ümber. Ning kui siis lõpuks Sergei saab teada oma pere hukust ning sellest, et poiss talle seda kohe ei teatanud, lähebki tulistamiseks ja tagaajamiseks.
Psühholoogiline põnevik
Aleksei Popogrebski on ise nimetanud oma uut teost psühholoogiliseks thriller’iks: „Tegu on klassikalise thriller’iga Hitchcocki moodi, kui üks inimene (koos temaga ka vaataja) teab või aimab midagi teise kohta, aga teine ei oska kahtlustadagi. Ning need inimesed on täielikus isolatsioonis, neid ühendab muu maailmaga vaid kehvake raadioside”. Ja edasi: „Minu meelest on selles filmis palju rohkem ekstreemsust kui tavapärases põnevikus. See, mis ületab senise kogemuse raami, muutub igapäevaseks asjaks. Kui Leningradi blokaad muutub igapäevaseks, kui surm muutub igapäevaseks, kui sõda muutub igapäevaseks. See on võimas ja hirmus ning teisest küljest loomulik ja inimlik.” Venelased on „Kuidas ma veetsin selle suve” kohta isegi slogan’i välja mõelnud: „Ära valeta, ära karda, ära jookse”. Aleksei Popogrebski on hariduselt psühholoog. Filmikunstiga on tal pistmist olnud titeeast peale: tema isa oli stsenarist Pjotr Popogrebski („Eriti tähtis ülesanne”, 1979 jt). Enne filmide väntamist Aleksei Popogrebski tõlkis. Koos lühifilmidega on ta üles võtnud viis linateost. Kaheldamatult on värske suveveetmise lugu tema tippteos, kuid varasemad („Koktebel”, 2003, koos Boriss Hlebnikoviga, “Lihtsad asjad”, 2007) on sirge nihkumine suurepärase „Kuidas ma veetsin selle suve” poole. Kõik tema linateosed on kogunud auhindu. „Kuidas ma veetsin selle suve” toob ilmselgelt veel lisa, tegu on kindlasti tänavuse aasta ühe olulisema teosega.