Olen viimase aasta jooksul pühendunud väliseesti kirjanike sõjaainelise proosaloomingu mõtestamisele. See teema on mind täielikult endasse haaranud, ent olen seejuures teadlik paratamatust distantsist: olen kasvanud täiesti teistes oludes ega saa nende olukorraga samastuda. Sellest hoolimata tahaksin Teist maailmasõda kujutavaid tekste ka õpingute lõppedes edasi uurida. Aga miks üldse peaksid nüüdisaja lugejat huvitama kodumaa kaotanud ja sõjale jalgu jäänud põlvkonna teosed?

Pagulaste loomingu juurde tõi mind Austraalias tegutsenud eesti kunstnik ja kirjanik Gunnar Neeme, kelle käsikirjaliseks jäänud lühiproosakogumikku „Tuuleraudne“ analüüsisin oma bakalaureusetöös. Usun, et Neemele oli valusa kogemuse paberile talletamine üks viis läbielatuga toime tulla, nagu ka teistel kirjutavatel endistel sõjameestel.

Neeme proosat uurides olin võlutud tema kirjutamisstiilist ja kohkunud vaenuaja koleduste kujutamisest. Sõjakirjeldused tundusid nagu õudusunenägu, aga veelgi hirmutavam on teadmine, et teose alus on midagi reaalset. Koolitundidest tuttavad faktid Teise maailmasõja kohta mõjuvad teistmoodi, kui lugeda, mida kogesid sõjas osalenud inimesed, kes olid sunnitud ellujäämiseks kodumaalt lahkuma. Mulle on elu iseseisvas riigis nii iseenesestmõistetav ja on keeruline ette kujutada teistsugust Eestit. Kaasmaalaste loodud ilukirjanduslikud tekstid avavad sõda inimlikust vaatenurgast: mida tunnevad oma riigist ilma jäänud põgenikud keset sõda ja eksiilis. Pagulaste teosed võimaldavad tutvuda eestlaste lähiminevikus toimunuga ning võivad aidata kujundada rahvuslikke hoiakuid ka tulevikus. Mul on vedanud, et kasvasin üles ja elan Eesti vabariigis – seda tuleks rohkem väärtustada.