Sündinud Siberis Tomski oblastis metsasteppi rajatud eestlaste külas, tuli tal üle elada perekonnale osaks langenud karmid repressioonid ja heal järjel elava küla täielik häving. Õpingud Leningradis Repini-nimelises kunstiinstituudis tõid Karl Tihase kaugest Siberist Eesti naabrusesse. Unistustes kindlana kavandatud uus kodupaik oli nüüd vaid mõne sõidutunni kaugusel.

Karl Tihase tuli Eestisse 1948. aastal ja asus õppejõuna tööle Tallinna Polütehnilises Instituudis. Uuriv loomus ahvatles Karl Tihase teaduslikule tööle, mis omandas Eesti rahvuslikus kultuuriloos erilise koha. Selle töö teemaks oli eesti talurahva ajalugu ja ehituskunst. Töö oli erakordne, sest seda tuli teha ajal, kui talumajapidamisi likvideeriti ja koondati kolhoosidesse-sovhoosidesse. Uurimistöö eesmärgiks oli aga eesti talurahva ehituslikku loomingut säilitava ja selle omapära kajastava muuseumi asutamine: Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum avati 1964. aastal.

Vabaõhumuuseumi rajamine oli kahtlemata Karl Tihase elutöö, kuid vähema tähtsusega pole ka tema uurimuslikud väljaanded Eesti maarahva ehituskultuuri omapära ja kunstimeele kohta. Nimetagem siin osalust “Eesti arhitektuuri ajaloo” (riiklik preemia, 1967) ja “Eesti kunsti ajaloo” (Kristjan Raua preemia, 1975) koostamisel ning monograafia “Eesti talurahvaarhitektuur” (riiklik preemia, 1977) väljaandmisel.

Tehnikaülikoolis oli Karl Tihase üliõpilaste poolt kõrgelt hinnatud õpetaja, kes oskas õpitavale lisada väga vajalikke humanitaarseid väärtusi. Harrastades akvarelli ja graafikat, esines Karl Tihase isikunäitustega Tallinnas ja Moskvas. Karl Tihase oli aastast 1950 Eesti Arhitektide Liidu liige, seega üle poole sajandi meie arhitektkonna lugupeetud kolleeg ja tunnustatud spetsialist.

Eesti Arhitektide Liit