Karate hakkas Nõukogude Liidus laiemalt levima 1960. aastate teisel poolel ja saavutas 1980. aastatel väga suure populaarsuse. Eesti NSVst kujunes üks karate juhtivaid keskusi NSV Liidus. Eesti karatekad saavutasid suurepäraseid sportlikke tulemusi ja ala kandepind üha laienes. Suurvõistluste ajal olid saalid inimesi pilgeni täis.

Karate võlus noori, sest oli 1970. aastatel siinses kultuuriruumis midagi täiesti uut. Kaugest idast pärit iidset võitluskunsti ümbritses müstilis-maagiline fluidum. Suur osa karate maagiast tuleneb filmidest. Järjepanu jõudsid Nõukogude Liidu kinovõrku peamiselt samuraifilmide lavastajana tuntud Akira Kurosawa teosed, mille seas on karate seisukohalt tähtsaimad 1943. aasta „Judogeenius“¹ ja 1965. aasta „Punahabe“².

Kurosawa oli vastuoluline mees: andekas, aga ka kapriisne looja, kes elas läbi suuri tõuse ja mõõnu. Tema filmid teeb eriliseks avatus Hollywoodi mõjule. Kuna suure osa Kurosawa loomingust võib liigitada märuliks, on mõistetav, miks läks see hästi peale noormeestele. Selliseid filme ja võitlusstseene ei olnud Nõukogude Liidus varem nähtud. Kinoekraanil avanenud salapärase maailma haardest oli raske vabaneda. Ühtäkki kerkisid üles uut moodi eeskujud, väärtused, standardid ja eesmärgid ning tuhanded noormehed leidsid tee karate­trenni.

1974. aastal külastas Kurosawa ka Eestit³, millele järgnesid pikad filmivõtted Nõukogude Liidus (seal võeti üles tema kuulsat linateost „Dersu Uzala“⁴, lugu vene maadeuurijast Vladimir Arsenjevist). 1990. aastal pälvis jaapanlane elutöö-Oscari, kaheksa aasta pärast sai insuldi ning suri. Olgu märgitud, et CNN on valinud Kurosawa XX sajandi kõige tähtsamaks Aasia päritolu kultuuritegelaseks ja ühtlasi ka XX sajandi viie olulisima Aasiast pärit inimese hulka.

Kurosawa debüütfilm „Judogeenius“ räägib Meiji-aegsest (1868–1912) noormehest Sanshirost (Susumu Fujita), kes tahab õppida jūjutsu’t, aga avastab hoopis jūdō. See on tõsine lugu meheks kasvamisest, piiridest ja väärtustest, mis elu raamivad. Filmis rivaalitsevad omavahel eri võitluskunstikoolid. Kui häid tegelasi kehastavad judokad, siis halbu ju-jutsu (sageli aetud segamini karatega) praktiseerijad. Ju-jutsu on küll mõneti karatega sarnane võitlusviis, kuid keskendutakse rohkem võitlusele maas, liigeselukkudele jms. ENSV esimeses karaterühmas, mille avas karate isa Rein Siim 1970. aastal, olid paljud noormehed seda filmi näinud, mõni isegi mitu korda. Ka Tartu karatepioneer Harri Pannel läks kohe, kui „Judogeenius“ kinno jõudis, seda vaatama. „See võis olla 1968. aastal. Pärast jooksis film veel erinevates kinodes. „Judogeenius“ andis ikka tõelise tõuke judomaadlejatele, karatekadele ja teistele ning tõi müsteeriumi meie maale,“ selgitab Rein Siimuga samal ajal, kuid väiksemas mahus karatetreeninguid alustanud Pannel.

„Punahabe“ on kolmetunnine draamafilm. Edo aja (1603–1686) lõppu kujutava filmi peategelane on kõrk noormees Noboru Yasumoto (Yūzō Kayama), kes määratakse meditsiiniõpingute lõpetamisel tööle kõrvalisse heategevuslikku raviasutusse, mida juhib Punahabemena tuntud dr Kyojio Niide (Toshirô Mifune). Punahabe on keeruline isiksus: tark, hea ja hooliv, kuid ühtlasi karm võitluskunstide meister. Tema käe all hakkab Yasumoto oma ametile ja elule teise pilguga vaatama. Ka see on lugu isiklikust arengust ja muutumisest. Erinevalt esimesest filmist on siin võitlusstseene vähe ja neil pole loo seisukohast suuremat tähtsust, kuid see, mis on, on ometigi jätnud vaatajatesse sügava jälje.

Semiootik Mihhail Lotman on jaganud oma kogemust: „Kurosawal kakeldi hoopis teistmoodi kui „Kolmes musketäris“ ja igas Kurosawa filmis, mida ma nägin, olid päris head lahingustseenid või lihtsalt kaklused. Näiteks „Punahabe“ („Akahige“, 1965), peaosas Toshiro Mifune, mustvalge film arstist, kellel on punane habe. (Naerab.) Ehkki peategelane on arst, näitab ta oma võitluskunstide oskust bandiitidele, kes teda mitmekesi ründavad. Aga nagu ütles mu parim sõber, see on selline jaapani kaklus, kus ei lööda näkku, vaid murtakse käsi. Täisnaudingut selline kaklus tolleaegsele minule, varateismelisele, ei pakkunud. Aga üks mu lemmikfilme oli „Sanshiro Sugata“ (meil „Judogeenius“, 1943).“⁵

Nõukogude Liidus sel ajal sääraseid filme ei tehtud. Heal juhul oli mõnes üksikus stseenis näha karatele sarnast võitlust. Ses osas on esimeseks pääsukeseks peetud Andrei Maljukovi suure eelarvega 1977. aastal tehtud militaarset mängufilmi „Erilise tähelepanu tsoonis“⁶ . Nõukogude kangelaslikest dessantnikest rääkiv teos, mis on üles võetud Leedus, on täitsa vaadatav, kuid võitlusstseenide väljamängimine on tänapäeva standardi järgi küll pehmelt öeldes ebapiisav, olgugi et filmitegemisse kaasati päris karatemehed (nõu andis ka vene karate isa Aleksei Sturmin, kes ei saanud jalavigastuse tõttu ise kaasa lüüa). Toonased vaatajad ei osanud aga enamat tahta ja nautisid eriliselt just võitlusstseene, mida filmi peale kokku pole palju. Seda, et film hästi vastu võeti, märgib suur vaatajate arv, rohked auhinnad ja kultusfilmi staatus.

Kui „Erilise tähelepanu tsoonis“ linastus, oli karate põranda all. Seegi raskendas filmi levisse saamist. Tsensuuri tõttu tuli teost omajagu ümber teha, karatestseenide mahtu vähendati samuti. Kui aga film ilmunud oli, lülitati karate-elemente sõjalisse väljaõppesse. Osa autoreid on seisukohal, et Maljukovi teos aitas kaasa karate legaliseerimisele Nõukogude Liidus 1978. aastal.⁷ Kindlasti ei olnud see ainus faktor, kuid igal juhul nähtub siit, kui suur mõju võib olla ühel filmil. Muidugi inspireeris filmi edu ka teisi filmitegijaid.

Esimene tõupuhas märulifilm, milles näha karatestseene, sai valmis 1979. aastal. Oma aja kohta hoogsa „XX sajandi piraadid“⁸ lavastas Boriss Durov ja seal astus üles ka Rein Aren. Filmis näeme kaubalaeva Nežin vedamas üle Vaikse ookeani Venemaale meditsiinilist oopiumi. Alust ründavad teadmata päritolu piraadid ja lõpuks see upub. Ellujäänud Nõukogude meremeeste ja kurjategijate vahel puhkeb saarel verine võitlus, mille käigus vahendeid ei valita.

Komsomolijuhid leidsid, et lihtsakoeline löömafilm ei ole vastavuses kommunistlike väärtuste ja noorsoo kasvatamise vajadustega ning see olekski keelustatud, kui Brežnev poleks üles näidanud vaimustust. Ka publik näitas vaimustust üles, aga mitte seepärast, et tegu oleks olnud ületamatu meistritööga, vaid seepärast, et igaüks tahtis näha esimest ameerikalikku filmi, kus hinnalipik inimelu küljes ei olnud suur. Vapper ja mehine kangelane, eksootilised paigad, efektsed löögid, rasked relvad, veri ja kannatused – kõik see meelitas hirmsasti. Film osutus ülimalt edukaks: esimene linastusaasta tõi kinosse 87,6 miljonit inimest, mis teeb sellest kõige suurema vaatajate arvuga Nõukogude filmi. Järgmise 10 aastaga saadi kokku 120 miljonit vaatajat, mis on samuti rekord.

Filmikriitik Tiit Tuumalu on meenutanud: „Muidugi see erutas, iseäranis poisikesi. Mäletan, et sai, suu ammuli, spetsiaalselt vaadatud (mitu korda järjest), kuidas kahe imetlusväärse löögiga (algul jalaga, pöördelt, siis käega, otse) saadetakse ööbikuid kuulama vanemmehhaanik Sergei Sergejevitš. Isegi karate oli ju toona selline poolillegaalne asi, pealegi ei näidatud Lõuna-Eestis Soomet!“⁹ Tänapäeval on raske ette kujutada, et filmi vaatamiseks tuleb seista kannatlikult pikas järjekorras … Filmis üles astunud näitlejatest said hetkega nõukogude noorsoo iidolid. Üks neist oli traagilise saatusega, kuid andekas Talgat Nigmatulin (filmis esimesena tegevusse astuv piraat Saleh), kes oligi päriselus karateka. Et ta sai karateoskusi näidata veel mitmes filmis, kujunes temast liidus midagi sarnast Bruce Leele läänes.

Sel ajal hakkasid pead tõstma „isakesed“, kes koondasid tumedatel eesmärkidel enda ümber tugevaid mehi, teiste seas võitluskunstide meistreid. Ühe säärase mõju alla langes jäägitult ka Nigmatulin. 1985. aastal peksid jõugu- või õigemini sektikaaslased näitleja Vilniuses surnuks, sest ta keeldus täitmast talle antud käsku.

Pole vist mõtet märkidagi, et „XX sajandi piraadid“ aitas kõvasti kaasa karate populaarsuse kasvule, mis lõpuks päädis ala teistkordse keelustamisega 1984. aastal. Nii vähe karatet siis jaguski.

„XX sajandi piraatide“ soodsas pärituules tehti Nõukogude Liidus teisigi võitluskunstiteemalisi filme, näiteks valmis 1981. aastal Aserbaidžaanis muusikaline komöödiafilm „Ära karda, ma olen sinuga!“¹⁰ ja 1983. aastal süngevõitu „Võitmatu“¹¹, millest pole siinkohal põhjust pikemalt kõnelda, sest see on ennekõike sambofilm. Sambo on Nõukogude Liidus loodud enesekaitsesüsteem.

Seevastu filmis „Ära karda, ma olen sinuga!“ on isegi rohkem karatet kui „XX sajandi piraatides“. Lavastaja Juli Gusman tundis end karatemaailmas koduselt. Lisaks sellele, et ta tundis isiklikult karatekasid ja üksvahe harjutas ka ise, osales Gusman ka NSV Liidu meistrivõistlustel kohtunike kolleegiumi töös.

Võitlusstseenides asendas peategelast Lev Durovit Bakuu võitluskunstimeister Suleiman Mamedov, keda filmiti nii, et nägu polnud näha. Selleks aga, et filmi saaks üldse näidata, tuli seos karatega maha salata. Läks õnneks!

XIX sajandi lõppu asetsev lugu toob vaataja ette kaks tsirkuseartistist sõpra, kes reisivad ühe kodukanti, kus mõlemal tuleb vastu seista bandiitidele ja eba­ausatele võimukandjatele. Peab ütlema, et kuigi lihtne meelelahutus, esindab see nõukogude filmikunsti parimaid väärtusi, mistõttu selle võlu ei ole aja voolus kaotsi läinud, boonuseks asjaolu, et karate mõjub üsna usutavalt. Stseen, kus üks peategelastest õpetab vangidele võitluskunsti, kuulub filmikarate kullafondi. 30 aastat hiljem tegi Gusman teosele ka järje „Ära karda, ma olen sinuga! 1919“¹².

Enamik muudest karatefilmidest jääb mainituile alla ega ole ajaproovi läbi teinud. Selline on näiteks esimene täielikult võitlemisele pühendatud „Fanaatik“¹³. 1989. aasta klišeelikus ja võrdlemisi nüris filmis satub noor ja väga andekas karatemees Jegor Larin (Aleksei Serebrjakov) pahandustesse ja on sunnitud oma koha siin päikese all karateoskuste abil välja võitlema. Et film sai ilmuda 1989. aastal, tuleneb asjaolust, et 1984. aastast selle ajani oli karate taas keelustatud ja ühtegi temaatilist linateost vahepeal teha ei saanud.

Järgmine vaatus avaneb 1994. aastal Viktor Titovi tehtud sarjaga „Vene transiit“¹⁴, kus eestlastele hästi tuttav suur vene karateka Vladimir Illarionov mängib kõrvalosas sisuliselt iseend (tema karatetreenerist tegelane kannab nime Vladimir Larin). Karate asetub sarjas vägagi kesksele kohale. Sündmused saavad alguse asjaolust, et partei on 1981. aastal karate keelustanud ja need, kes seadust rikuvad, on vangistatud või muul viisil marginaliseeritud. Nii on sündinud ka karatetreenerist peategelase Bojaroviga (Jevgeni Sidihhin), kes asub lääne möllufilmidele omasel viisil õiglust jalule seadma. Märgitagu siinkohal, et samal põhjusel oli saadetud trellide taha ka Illarionov, kui karate 1984. aastal päriselt keelustati. Kuigi löömist on sarjas palju, ei kanna see välja võrdlust lääne derivaatide ega minu arvates ka Gusmani teosega: karate­stseenid mõjuvad kohmakalt ja on veider vaadata, kuidas mehe mahavõtmiseks piisab sageli ühest löögist ja nii mitu korda järjest. Peamiselt tasub sarja vaadata Illarionovi pärast.

Aga juba enne „Vene transiiti“ – 1980. aastate teisel poolel – olid nõukogude noored puutunud kokku tuntud USA möllufilmidega, karatemehed veelgi varem. Teenekas Tartu treener Rein Randlane on meenutanud, kuidas 1980. aastal vaadati Moskvas karateseminaril käies suures saalis Bruce Lee filme. Raha korjati kokku pesukausiga.

Bruce Lee, Jackie Chan, Chuck Norris, Jean-Claude Van Damme, Steven Seagal, Dolph Lundgren olid nimed, mida teati hästi ka väljaspool võitluskunstiringkonda. Nende filme näidati raha eest üle terve liidu hämaratesse tagatubadesse peitunud videosalongides. Tallinnas oli abiks muidugi Soome TV.

Sel ajal murdsid suurele ekraanile ka esimesed naisvõitlejad, neist tuntuim vahest Cynthia Rothrock (snd 1957). Nende filmikangelaste najal kasvas üles järgmine põlvkond karatesportlasi: noormehed, kes olid sündinud 1980. aastatel.

Teistest mõnevõrra leebem film, mis on inspireerinud tuhandeid nooremas eas neide ja poisse, on „Karatekutt“¹⁵, mille esimene osa lasti välja 1984. aastal. Lavastaja John G. Avildsen on teinud ka „Rocky“ (1976) ja „Rocky V“ (1990). Sellel, kes on näinud mõlemat filmi, ei jää märkamata ilmsed sarnasused. Mõistagi sai jätku ka „Karatekutt“ (1986, 1989, 1994, 2010, 2024), ühe noore inimese võitlusliku sirgumis- ja eneseleidmisloo kvintessents.

Filmide mõju on olnud kahesuunaline. Need on tutvustanud massidele võitluskunstide maailma, äratanud huvi ning suunanud seekaudu enesetäiendamise ja ka spordi juurde. Heades teostes (nt Kurosawa omad ja „Karatekutt“) on juhitud kehalise arengu kõrval tähelepanu ka vaimse kasvamise tähtsusele ja võitluskunsti sügavamale olemusele. Suuremas osas kõnealustest filmidest ei ole seda aga tehtud ja võitluskunst kui selline on taandatud pelgalt illusoorsele efektitsemisele. Mis puudutab kitsalt Nõukogude filmikunsti, siis on ilmselt ainus teos, mis annab aimdust maailmavaatest ja filosoofiast karate taga, hoopis 1979. aastal linastunud laste telefilm „Kapten Valepea“¹⁶. Selles filmis satub poistekolmiku kätte raamat „Võitlemise kunst. Karate“ („The Art of Fight. Karate“), millest üks noormees loeb teistele valjusti ette read: „Karate ei ole võitlusviis, vaid elufilosoofia. Et avaneksid selle saladused, on vaja puhastada hing kurjadest mõtetest …“.

1 „Sanshiro Sugata“, Akira Kurosawa, 1943.

2 „Akahige“, Akira Kurosawa, 1965.

3 Tauno Vahter, Jaapani kultusrežissööri Akira Kurosawa saladuslik visiit Eestisse. – Eesti Ekspress 11. III 2020.

4 „Dersu Uzala“, Akira Kurosawa, 1975.

5 Katre Pärn, Vastab Mihhail Lotman. – Teater. Muusika. Kino, detsember 2022. https://www.temuki.ee/archives/6756

6 „В зоне особого внимания“, Andrei Maljukov, 1977.

7 Советский фильм про ВДВ, легализовавший карате. – Дзен. https://dzen.ru/a/X6Uvco61sjowvUqS 06.01.2020.

8 „Пираты XX века“, Boriss Durov, 1979.

9 Tiit Tuumalu, Täieline nostalgialaks, peaosas piraadid. – Postimees 18. XI 2006.

10 „Qorxma, mən səninləyəm“, Juli Gusman, 1981.

11 „Непобедимый“, Juri Boretski, 1983.

12 „Не бойся, я с тобой! 1919“, Juli Gusman, 2019.

13 „Фанат“, Vladimir Feoktistov, 1989.

14 „Русский транзит“, Viktor Titov, 1994.

15 „The Karate Kid“, John G. Avildsen, 1984.

16 „Капитан Соври-голова“, Nikolai Lukjanov, 1979.