Tagakaaneteksti põhjal sisaldab klassiku sünnipäevaks välja antud Jüri Arraku joonistustega suveniirraamat autori valikut „oma kõige tähendusrikkamatest luuletustest“. Neid on välja nopitud kakskümmend üks.
Gottfried Benn on ühes 1951. aasta loengus öelnud, et nüüdisaja suurimadki luuletajad suudavad poole sajandiga produtseerida kõigest kuus kuni kaheksa täiuslikku, eneseküllast luuletust, mis säravad ja veetlevad iseenesest nagu kalliskivid. Jaan Kaplinski on loomult hoopis teistsugune luuletaja kui Benn. Kui Benni looming koosnebki diskreetsetest üksikluuletustest, siis Kaplinski on voogaja või lainetaja. Kuigi loominguvoost on raskem kuut kuni kaheksat helmest välja traalida, tardub voogaminegi kord tuhmimateks, kord säravamateks tilkadeks. Arvatavasti võinuks luuletaja mõnel teisel päeval, teistsuguse ilmaga ja teises meeleolus valida ka teistsuguse atskoo, aga needki kakskümmend üks annavad tähendusrikka läbilõike.
Mõni paladest on krestomaatiline ja kuuluks kindlasti iga ilmaga tehtud valikusse: näiteks need kaks, mis on omaaegsetele raamatutele pealkirja andnud: „Tule tagasi metasekvoia“ ja „Tolmust ja värvidest“. „Ida ja Lääne piir“ seisab mitmes keeles mitmes antoloogias. „Kõik muutub miski ei muutu“ (seekord õnnetu trükiveaga 4. reas) on laul, mis tuleb guugeldamisel üles paljudest blogisalmikutest. Kui aga need neli kõrvale jätta, siis pole see raamatuke päriselt Kaplinski Greatest Hits. Krestomaatiliste tekstide kõrval kohtab siin mõndagi varju jäänut.
Luuletaja loomingust on esindatud enam-vähem iga aastakümme, iga vorm ja laad ja iga tähtsam kogu: „Uute kivide kasvamine“ (1977) ja „Tule tagasi helmemänd“ (1984) nelja tekstiga, „Tolmust ja värvidest“ (1967), „Raske on kergeks saada“ (1982), „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985), „Tükk elatud elu“ (1991) kahega. Aga näiteks „Mitu suve ja kevadet“ (1995) on esindamata.
Milliseid jooni see väikevalik siis Kaplinski mahukast loomingust esile tõstab? Järelsõnas Kaplinski telliskivile „Kirjutatud“ (2000) – raamatule, mis sai oma pealkirja kirjastamisõnnetuse tõttu ja millest ka „Tule tagasi metasekvoia“ õnnetul kombel välja jäi – on Hasso Krull eristanud Kaplinskil vormijoonte järgi nelja tüüpi luuletusi. Need on laulud, loitsud, tornid, pildistused – sellised liiginimed pärinevad küll minult. Esimesed on kõige popimad – sääraseid enamasti rõhulises värsis riimilisi palu leidub raamatus kuus. Loitsusid, pikkade ridadega sürrealistlike või, nagu vanasti öeldi, assotsiatiivsete kujunditega ekstaatilisi tekste on kolm. Nappide ridadega ja mingi otsustava sõnumi poole kõrguvaid või hoopis taganevad torne on viis. Kaplinski kõige viljakamast luulevormist, argiproosa pildistustest igavikulisteks ilmutusteks süttivaid palu on – üllataval kombel – ainult kolm. Jäävad veel üle mõned tekstid, nagu „Ida ja Lääne piir“, „Lind õhus“ ja „Palve“, mis ei käivitu vaatlusest, vaid on algusest lõpuni arutlevad, metafüüsilised. Aga tornide ja pildistuste, filosoofiliste arutluste ja loitsude vahejooned on niikuinii lainetavad ja udused.
See puudutab välist vormi. Millest aga Kaplinski 21 luuletust kõnelevad? Eks muidugi kahekümne ühest ja rohkemast asjast. Aga isegi väikese valiku põhjal tuleb esile luuletusest luuletusse korduv igatsus kusagile tagasi, millegi tagasi kutsumine, kurbus tagasi pöördumise võimatuse pärast, tähelepanek millegi igavesest tagasi tulemisest või lootus sellele. Leidub see sõna ju Kaplinski tähtsamate raamatute pealkirjadeski: „Tule tagasi helmemänd“, (Sappho parafraasina) „Õhtu toob tagasi kõik“ ja „Hinge tagasitulek“.
Viimati nimetatud poeemi kohta on Kaplinski öelnud: „See on nagu üks suur tagasiminek, üks suur vool tagasi algusesse. Kultuuris domineerib nähtavasti edasisuund progress jne. Taoismis on küll olemas ka tagasisuund, seal on tugevad anti- või kontrakultuuri jooned kultuuri enese sees, püüd asotsiaalset käitumist sotsialiseerida. Isegi lausa füsioloogilisel pinnal, näiteks harjutused, mille eesmärk on minna otsekui tagasi looteolekusse.“
Helmemänni-luuletuses on selge, et igatsetakse tagasi „mandreid ja saari … enne jääd enne inimest“. Tertsiaaris, miljonite aastate tagusel ajajärgul pärast dinosaurusi ja enne viimast jääaega vohas Euraasias rikkalik floora, hulkus mõõkhambuline tiiger, kasvasid helmemännid ja metasekvoiad, millest on moodustunud nüüdne merevaik. Merevaik ongi see kauge aegilma päikeselaik, mis hoiab meie jaoks alles algusaegade valgust.
Valgus: algus on üks Kaplinski põhiriime. Aga see on mõtte-, mitte kõlariim. Luuletusi, kus need kaks sõna oleksid otseselt riimuma pandud, Kaplinskil vist palju polegi. Küll aga riimuvad tihti need kaks mõistet. Valgus on see, mis juhatab tagasi asjade algusse. Ja ka teistpidi: asjade algust igatsetakse seetõttu, et seal asub valgus, rahu ja rõõm (umbes nagu Baudelaire’i igatsusemaal: luxe, calme ja volupté). Mõnes luuletuses seostub igatsus algusevalguse järele gnostilise teemaga, millega Kaplinski küllap omal ajal Uku Masingu õpilasena kokku puutus ja mida ta omakorda kultuuriloo loengutel oma üliõpilastele tutvustas. See on nägemus inimhingest kui ainelisse maailma vangistatud valguseseemnest, milles peitub potentsiaal tagasi valguse poole kasvada. Laulus „Kõik muutub miski ei muutu“ võrreldaksegi inimhinge puuseemnega, mis kõrgusse, valguse poole pürgides kasvatab enese ümber endale vanglat.
Teine keskne riim – jällegi pigem mõtteline kui kõlaline – on meri: veri. Selle ümber on ehitatud üks Kaplinski kuulsamaid tornluuletusi, mis küll antud valikust puudub: „seesama/ meri/ meis/ kõigis/ punane/ pime/ soe“. Mere ja vere mõtteriimiga rõhutatakse kogu elava n-ö horisontaalset kokkukuuluvust, seda, kuidas inimese ja iga muu olendi eluvaim laguneb ikka ja jälle tagasi elementideks ning kuidas iga sündiv olend on kokku pandud aatomitest, mis moodustasid kunagi teisi kehi ja mida hingestas teine hing. Samasugust mõtet lagunemise ja korra tsüklilisusest väljendab ka korduv vastandus tolmu ja liblika tiivavärvide vahel ning söe ja tuha kõrvutamine tiibade ja sulgedega. Kogumikus „Helmemänni varju all“ on luuletusi, milles laste ja vanemate veri kohtub punastes maasikates, ja luuletusi „armastuse suurest soojast pimedast merest“.
Oma 1980. aastate loengutel kõneles Kaplinski ka ungari psühhoanalüütiku Sándor Ferenczi teooriast, kuidas inimeses on tung pöörduda tagasi algsesse looteolekusse, mis omakorda väljendab tungi ürgookeani tagasivalgumise järele. Maailma sündimine on samasugune ontogeneetiline trauma indiviidi elus, nagu seda oli elu fülogeneetiline üleminek veest maismaale. Seksuaalnaudingki seostub „talassilise regressiooniga“, igatsusega mere järele, mis kunagi ürgaegadel maha jäeti.
Niisiis esindavad valgus: algus, veri: meri tagasiigatsuse kahte suunda: üks viib üles, teine alla. Aga need pole Kaplinski luule ainsad mõisteriimid, kuigi ülejäänud pole käesolevas valikus nii ilmekalt esil. Üks võimsamaid neist on uni: muna – kujutlus sellest, kuidas me elame otsekui unes enne ärkamist tõelisele elule nii nagu linnupojad, kes uuestisünni ootel munakoort seestpoolt kärsitult toksivad. Neljas selline on keel: meel – aimus, et keele kalduvus tükeldada tajutav maailm diskreetseteks tükkideks, sõnadeks ja silpideks, ei suuda sammu pidada kogemuse voogamisega. Viies selline on luul: tuul – arusaamine laulu ja luulet toitvast inspiratsioonist kui jumalikust tuulehingusest. Ja kuues, mis esineb päris tihti ka kõlariimina, on ilm: silm – tõdemus sellest, et maailm eksisteerib alati kellegi jaoks, kellegi silmades.
„Helmemänni varju all“ algab pöördumisega eelajaloolise männi poole palvega, et see koos kadunud ajaga tagasi tuleks. Raamatu lõpuluuletus „Palve on mis jääb“ tunnistab, et lõpuks, kui kõik tähendused on kadunud ja tähendusrikkus on ammendunud, jääb ainult palve, mis väljendab igatsust kui niisugust. Aga see igatsus on alati igatsus tagasi koju – asugu see siis tähtede taga või maailmameres.
