1.

Jaan Kaplinski stipendiumi eesmärk on hoida elavana Kaplinski vaimset pärandit, innustada Kaplinski ilukirjandusliku loomingu, aga ka tema lüürikast, proosast ja esseistikast lähtuvate ideede käsitlemist ning edasiarendamist.

Kaplinski oli eesti kultuuriloo kõige laiema haardega intellektuaal. Märt Väljataga on „Valitud luuletuste“ (2021) järelsõna alguses Kaplinski avarust tabavalt kirjeldanud: „Tema sagedased arvamuslood ja sõnavõtud Eesti, Soome ja Rootsi ajalehtedes puudutasid kõike muruniitmisest geopoliitikani, keelekorraldusest lunastuseni. Loengute ja esseede teemad ja ajalis-ruumiline haare olid veelgi avaramad: geoloogiast filoloogiani, Hiinast indiaanlasteni, Suurest Paugust poliitkorrektsuseni.“

Huvitav oleks ses paljususes ju mõelda, missugused võiksid olla uurimisteemad, mida ei saaks seostada Kaplinski lüürika, tema käsitletud teemade, mõtlemisega. Olgu see siis jaatades või ehk hoopis rõhuasetustega polemiseerides – leidub ju vastuvoolu ujumist Kaplinski kirjutistes rohkem kui küllaga. Püstitatud küsimusele nõnda lihtne vastata ei olegi. Mõne näiteni ma siiski jõudsin – näiteks kõiksugused sporti puudutavad küsimused. Ei kujuta hästi ette, et Kaplinski võiks võtta vaatluse alla jalgpallikoondise ründefaasi problemaatika. Aga Nursipalu, poliitilise obstruktsiooni, abieluvõrdsuse kohta oleks tal kindlasti nii mõndagi kosta.

Kaplinski laiast haardest annavad aimu ka esimesele Kaplinski stipendiumile esitatud taotlused, mille hulgas on poeetilisi uurimisplaane, interdistsiplinaarsust, kirjandus- ja keeleteadust, päevapoliitikat aga ka otsapidi pedagoogika valda kuuluv käsitlus.

2.

Huvi Kaplinski loomingu ja neist võrsuvate ideede vastu ei näi vaibuvat. Põhjuseks pole muidugi asjaolu, et Kaplinski kirjutas väga paljudest asjadest, vaid Kaplinski mõtlemise laad ja sügavus, paiguti isegi prohvetlikkus, lakkamatu teisenemistung, üldkehtivate tõekspidamistega terav ja kartmatu polemiseerimine.

Minna tuleks veelgi kaugemale. Alustada Kaplinski mõtlemise algallikatest. Nimelt läbib Kaplinski loomingut tung raputada lääne kultuuri juurdunud mõtlemisloogikat, mis viib tagasi Platoni, Sokratese ja Aristoteleseni. Seda võib tõlgendada ka lepituskatsena või vähemasti taotlusena luua sild lääne ja ida (filosoofiliste) traditsioonide vahele: tõlkis ju Kaplinski juba 1980. aastatel Zhuangzid.

Kaplinski kohalolu nüüdiskirjakultuuris võrsub kõige silmatorkavamalt kolmest suunast: 1980. aastate luule, ökoloogiline mõtlemine ja keelekäsitlused. Hõlbus oleks vähemasti kaht viimast allutada mõnele tabavale tsitaadile, ainulisele ideele, aga selline lähenemisviis viib paratamatult rappa. Kaplinski mõtlemine ei ole lihtne. Nagu hiljuti märkis Vilja Kiisler, arvustades Kaplinski ja Kadri Kõusaare kirjavahetust ning mõeldes Kaplinski väitele, et Eesti võiks olla Vene impeeriumi osa: „Kasuliku idioodi liistule tõmbamiseks, olgu öeldud, on Kaplinski maailmamõistmine liiga keeruline ning isikliku kultuurikogemuse kaudu fundeeritud.“

Kaplinski oli ennekõike luuletaja. Pisut utreerides võib väita, et kogu nüüdisluule kujutabki endast ääremärkusi Jaan Kaplinskile. Olen kusagil väitnud, et eesti luulelugu on põhiolemuselt lihtsuse taasavastamine – viimaste kümnendite puhul võib seda sõnastata ka kui püüdu pöörduda kaplinskiliku poeetika poole. Praegusaja luule kaplinskilikkus avaldub ühelt poolt nn uussiiruses või -lihtsuses, argiseikade poetiseerimises ja metafooridest loobumises – murrangus, mille tõi kaasa luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985). Teisalt kõlab kaasa keskkondlik häälestus. Timo Maran on väitnud, et nüüdisajal pole võimalik loodusest kirjutada, ilma et taustal kõlaks Kaplinski hääl. Kaplinskil on sadu luuletusi, kus kehtestatakse ja ühtlasi üritatakse lammutada erisuguseid piire (jõgi, aken jne): enamasti avaldub selle kaudu inimese ja looduse vahelise tasakaalu otsimine, antropotsentrismi eitus. Ikka ja jälle püüeldakse tagasi kaugesse, helmemändide aega. Seda võib pidada solastalgiliseks tundelaadiks, kui kasutada Glenn Albrechti nullindate keskel tutvustatud mõistet, mis avab keskkonnamuutuste kogemisest tekkivat eksistentsiaalset valu.

Kui luules teeb Kaplinski mitmeid käänakuid, pöördeid, siis tema ökoloogilist mõtlemist iseloomustab püsivus. Lugedes tema 1980. aastate esseistikat, tuleb taas üllatuda, kuivõrd aktuaalselt see kõik kõlab. 1989. aastal ilmunud „Jää ja kanarbik“ tasub üha uuesti kätte võtta. Üks juhuslik näide: „Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie. Tegelikult me raiume iseenda küljest tükke, põletame ja mürgitame iseend. Metsa asemele kasvab küll uusi inimesi, aga need on vigased inimesed, inimesed ilma oksteta, juurteta, ilma puudeta, ilma Amasooniata, ilma Borneota, ilma Ruwenzorita.“

3.

„Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeleteadusest ja loodusest-ökoloogiast,“ on väitnud Kaplinski. Need kaks valdkonda on omavahel tihedalt põimunud, miska oleks lihtne luua paralleele Einar Haugeni 1970. aastate hakul tutvustatud keele­ökoloogiaga. Päris väär see polegi, aga ilmselt näeks Kaplinski ka keeleökoloogilistes käsitlustes sageli hoopis antropotsentristliku mõtlemise põlistamist. Loodus ja keel on sarnased, mõlema puhul võiks kehtida kolm alustala, mida Marek Tamm on Kaplinski ökopoliitilisust kirjeldades sõnastanud: holism, majandusliku mõtlemise eitamine ja pluralism. Kaplinski kirjutab: „Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks – nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et keelega on tegelikult midagi samasugust: mõlemad süsteemid on meist vanemad, suuremad ja keerulisemad, me ei mõista neid päriselt, ja kui tahame neid „korda teha“, siis on alati oht, et lihtsustame neid liialt ja rikume nad ära.“

Esimese Jaan Kaplinski stipendiumi pälvis Kristel Algvere, kes kavatseb uurida eestlaste ebakindlust oma emakeeles, selle määra, seoseid ja põhjuseid. Kaplinski on neil teemadel kirjutanud juba pikka aega ja ühe keskse probleemina püsis see kuni hiliste tekstideni välja. Annab sest ju vähemasti mingil moel tunnistust kas või loobumine eesti keeles kirjutamisest. Uurimisprojektis kõlavad kaasa esmajoones Kaplinski arusaamad keelest kui niisugusest ja keelekorraldusest, mille essents on koondatud raamatusse „Eesti, estoranto ja teised keeled“ (2020). Samuti keeleõpetust puudutavad küsimused. Algvere tõi esile tsitaadi Kaplinskilt: „Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja „emakeele õpetajate“ hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja.“

Keeleõpetuse kohta kirjutas Kaplinski päris palju ja eranditult väga kriitiliselt. Milles see kriitika seisneb? Keeleõpetus (nagu ka keelekorraldus) peab kõnekeelt labaseks, liigne keele reflekteerimine segab mõtlemist, keelele pööratakse liiga palju tähelepanu, keskendutakse küsimusele, mis on „õige“, raiutakse reegleid, selle asemel et julgustada vabalt emakeelt kõnelema. Kokkuvõtlikult, emakeelt õpetatakse kui võõrkeelt.

Niisugustes seisukohtades pole iseenesest midagi uuenduslikku. On ju neilesamadele küsimustele – mis peaks olema keeleõpetuse keskmes, kas korrektsus ja õigekeelsus või loomuliku keeletaju arendamine – pööratud ka keeledidaktikas ja -teaduses tähelepanu enam kui poolsajandi vältel. Johannes Valgma pahandab reeglikeskse õpetuse kallal juba 1965. aastal ja imestab selle üle, et keskkooli grammatikaõpikus on ligemale 1000 reeglit! Ta soovitab: „Morfoloogia ja süntaksi õppimine senisel kujul ei anna kulutatud ajaga võrdelist tulu ja tuleb ratsionaalsemalt ümber seada; vabanenud aeg kulub marjaks üldise suulise ja kirjaliku väljendusoskuse arendamiseks, loogilise mõtlemise ja mõnusa ütlemislaadi väljakujundamiseks.“ Kujutan ette, et väljend „mõnus ütlemislaad“ meeldiks Kaplinskile küll.

Kui vaadata tekstikeskse emakeele­õpetuse suundumusi ja rõhuasetusi, näib, et paljuski on eesti keele õpetamine liikunud viimastel kümnenditel Kaplinskile meelepärases suunas. Viimases Oma Keele numbris annavad Merilin Aruvee ja Andrus Org sissevaate ajakohastatud ainekavade põhimõtetesse: esile kerkivad keelekasutuse eesmärgipärasus, tähenduslikkus, tekstirikkus, keeleteadlikkus, loomuliku keeletaju toetamine – abstraktsete keeleteadmiste avastamiseni saab liikuda ikka loomuliku keeletaju toel. Aga jah, eks Kaplinski arvamus keeleõpetusest ja -korraldusest tundub jätkuvalt võrdlemisi radikaalne. Nagu võis radikaalne tunduda 1980. aastatel ka tema arusaam loodushoiust.

Järgmine Jaan Kaplinski stipendiumi konkurss kuulutatakse välja tänavu sügisel. Stipendiumi taotlemise kohta leiab infot aadressil https://jaankaplinski.eu.