Eesti Kunstnike Liidu XIX aastanäitus Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis kuni 9. VI. Žürii Elin Kard, Tamara Luuk, Jaan Manitski, Sirli Oot, Andra Orn ja Peeter Talvistu, kujundaja Kaarel Eelma. Kunstnikud Vivian Ainsalu, Vano Allsalu, Andre Joosep Arming, Anonymous Boh, Sirje Eelma, Sirja-Liisa Eelma, Jaan Elken, Eleriin Ello, Pille Ernesaks, Dénes Farkas, Alexei Gordin, Hannah Harkes, Inga Heamägi, Mirjam Hinn, Eero Ijavoinen, Mihkel Ilus, Ashot Jegikjan, Virge Jõekalda, Eva Jänes, Siiri Jüris, Elna Kaasik, Ivar Kaasik, Kai Kaljo, Erki Kasemets, Alice Kask, Kaija Kesa, Tiiu Kirsipuu, Kalju Kivi, Kristi Kongi, Liive Koppel, Lauri Koppel, Liisa Kruusmägi, Ilme Kuld, Riho Kuld, Olev Kuma, Toomas Kuusing, Leena Kuutma, Laura Kõiv, August Künnapu, Tarrvi Laamann, Laivi, Leonhard Lapin, Laurentsius, Peeter Laurits, Tea Lemberpuu, Kris Lemsalu, Riina Grethiel Leppoja, Liivia Leškin, Lola Liivat, Anna Mari Liivrand, Jaan Luik, Edward von Lõngus, Urmas Lüüs, Herkki-Erich Merila, Elo-Mai Mikelsaar, Lilian Mosolainen, Peeter Must, Marko Mäetamm, Rein Mägar, Meiu Münt, Karl-Kristjan Nagel, Naima Neidre, Mall Nukke, Olivia Nõgisto, Robin Nõgisto, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Teet Veispak ja Maigi Magnus, Kaido Ole, Helgi Maret Olvet, Tõnis Paberit, Anne Parmasto, Illimar Paul, Urmas Pedanik, Jaanika Peerna, Per William Petersen, Sirje Petersen, Juss Piho, PUSA, Rait Prääts, Aapo Pukk, Enn Põldroos, Evi Pärn, Tiit Pääsuke, Jane Remm, Lilli-Krõõt Repnau, Anne Daniela Rodgers, Tarmo Roosimölder, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Martti Ruus, Sten Saarits ja Kristel Saan, Lembit Sarapuu, Slava Semerikov, Gea Sibola Hansen, Maria Sidljarevitš, Liina Siib, Regina-Mareta Soonsein, Angela Soop, Jevgeni Zolotko, Helen Tago, Erika Tammpere, Marje Taska, Evi Tihemets-Viires, Kadri Toom, Evi Tuvikene, Maria-Kristiina Ulas, Steve Vanoni, Lev Vassiljev, Vergo Vernik, Valeri Vinogradov, Maara Vint, Toomas Vint, Saara Väli ja Marje Üksine.
Näituse lõpus antakse välja publikupreemia. Oma lemmiku poolt saab hääletada kuni 2. juunini.
Tohuvabohu on laskund ilmamaale, halleluuja! Kes tahavad, saavad nina kirtsutada, sest kevadnäitus on nagunii esteetiline kaos. Ka see on kohutav, et seda kaost vaatab väga palju inimesi – paraku sellised laia lõikega panoraamsed näitused toovad publiku kohale. Kas inimene sääl valgustet saab ja edasi põnevasse-põlevasse kunstiilma sukeldub või siis hoopis kirtsus ninaga udjab „ahseejamaongisiiskunst“, on juba iseasi.
Aga ei tohiks nii traagiliselt võtta: muidugi, olemuslikult ei anna kevadnäitusest terviklikku välja võluda, kui mitte teha seda (kitsalt/tellitult) temaatiliselt või anda ühe tugeva, sihiteadliku kuraatori-diktaatori käe alla (millisel puhul see oleks kuraatoriprojekt), et kõik saaksid teda pärast vihata. Või siis lastagi galeriidel oma valikutega sisustada nt näituse põhiosa, mis põhjustaks omakorda löömat …
Peamine on see, et kevadnäitus on lõbus. Et näituse kujundajal on piin seda puslet kokku panna, on üks asi. Aga nimed-näod-tööd (näe, tema teeb ka veel midagi! Oi pagan, too on täpselt nii halb, nagu ma mäletasin!) töötavad ise. Nii et puhtalt selle pääliskaudse lõbu pärast, selle olemusliku kureerimatuse või kujundamatuse pärast (noh, kaootilisemaks saaks minna ainult, lastes kunstnikud päev enne näitust oma töödega suvalt saali – kes ees, see mees!) tasub too torminatuke end ära. Või siis järellainetus, kus me näeme, mis siis kaldale uhutud sai.
Sellises koosluses on muidugi kõik omamoodi risu, sekka ehk ka mõni veider aardekirst või vana vokk. Lihtsalt pilt on … nagu mererannal pääle tormi ikka.
Ütleme, kui žürii ja näituse kujundaja poleks midagi otsustanud, oleks kõik vastu võtnud (välja arvatud näiteks elu- või tuleohtlikud tööd), kas siis oleks esteetiline kõikumine ühe inimese maitse piires väiksem? Sest ikka kohtas siin töid, mis mõjusid küündimatuna (tõsi, mõni neist jäi keskmise-korraliku-kunstipärase kõrval pigem mõjusana meelde), ja teise seina naelu ka.
Kohatusetunne
Kas Alice Kase või Tiit Pääsukese tööd jäävad meelde, sest nende asjad on üldiselt köitnud, või sellepärast, et need on Tallinna Kunstihoone saalis näituse algusotsas hästi eksponeeritud või et nad ongi üleprahikunstnikud?
Või miks ma tunnen, et Valeri Vinogradovi või Jaan Elkeni asjad töötavad vägevamalt suveräänses ruumis, et mulle meeldib nende töid kohata teatavas vaikuses, visuaalsest mürast vabastatud, nende enda käekirjale tuginevas keskkonnas? Natuke sama adusin ka Tallinna Linnagaleriis Helen Tago „Struktuuri“ ja Lilli-Krõõt Repnau „Multiversumit“ vaadates – need kõrvuti küll toetavad üksteist, aga ilmselgelt vajab säärane laad maailmaloomet. Üksiku väljakistud kärjetükina on see nagu palake loodusloomuuseumis, ahvenatopise ja põdrapää vahel.
Kõige rohkem haaras see kohatusetunne, eksinud olu mind kummalisel kombel Riho Kulla kuju „Igavesti kulgev aeg“ juures – justkui igavikuline motiiv ja pääliskiri, põhjalik vanakoolitöö. Ja täiesti kohatu, ilma oma ruumita või maailmata ses keskkonnas … Muidugi saab seda tahtmise korral sinna sisse lugeda, saab ümbritsevat kirjeldada ka sidusana (nt mõnes nurgas oli aduda, et näituse kujundaja oli tuginenud päälkirjadele-mõttesuundadele, visuaalne ühtsus oli aga habras), aga see on juba inimaju olemus: kui piisavalt kaua ühes ruumis väga erinevaid objekte vaadata, omandab seapõie, kammi, mikroskoobi, mannekeennuku ja katkise vihmavarju kooslus ilmselgelt mõtte ja sisu. Osa objektiteatrit/installatiivset kunsti selle pääle ju mängibki.
Jah, kas sellisel kujul üldse skulpturaalseid töid (või nt heliinstallatsioone või videoid) üldse kevadnäitusele võtta? Tõsi, Tallinna Linnagalerii ekspositsiooni selge dominant ja üks ägedam-lõbusam-rabavam-mitmetitõlgenduvam töö kogu näitusel on Terje Ojaveri „Elajas“ – suur susi või põrgupeni järamas noort daami (volaski kõhtugi annab piiluda).
Ühesõnaga, on piiripäälseid asjakesi, mis parimas mõttes ei kuulu kuhugi, ja on töid, mis lihtsalt aitavad näitust ka liigendada, on muu lopsaka-lokkava materjali vahel õhtsaks või sidusaks elemendiks.
Kui kogu näitus koosneb dissonantsidest või efemeersetest seostest, siis on värske tunne äkki sattuda teadlikumalt planeeritud ruumi, mida on võimalik mingi piirini ju. Nt psühhedeelse-popimekiga nurk Tallinna Kunstihoone suure saali tagaorvas, kus on Steve Vanoni ja Robin Nõgisto („Laika Marsil” pealkiri juba kisendab vana hää popkunstivaibi järgi) tööd. Või teise saali lastenurgaesisele peidetud loomakunstinurk-nunnukene, kust mind jäi eriti kummitama Uno Roosvaldi „Igihaljad ja sõbrad“ – jäi kummitama nagu mingi veider, muigamisi-nali. Et mis see nüüd oli?
Hea pealkiri päästab
Aga üldiselt saab kognitiivselt ühildatavama kogemuse galeriide esindusnurkadest või siis ühe kunstniku terviklikumast-tsüklilisest valikust: Fahle galerii nurk/sein muidugi toimib – Anonymous Bohi, Edward von Lõngusega asjade ning Lauruse tööga „Rooste vaatab sind“. See viimane jäi kummitama. Väga hää päälkiri, kuram, töö ise ka kummituslik. Mis mõttes, et… Rooste vaatab sind? Uhh.
See – Tallinna Kunstihoone üks väiksem – saal on ka kõige koherentsem ja ehk piiluaugu asemel akent pakkuvam ruum: Maria Sildjarevitši ja Alexei Gordini (Kogo galerii) töödega sein annab justkui kõrvalpilgu kogu näitusele, nende töödes on elutervet (enese)irooniat ja sarkasmi ja …
Siin saad aru, et järsku see ongi lihtsalt üks tarbimisühiskonna servaala mäng, pisut isegi piinlik. Nagu vanakraamipood, kus on tuliuued asjad. Kunst, mis nokerdab natuke iseenda nabas. Aga õnneks on see naba veel piisavalt sügav ja puru ja karvarullikesi täis! Ja säält kostab matsutamist-luristamist-naeru.
Korraks kähvatas, et peaksin võtma näituseringkäigule kaasa tolle hinnakirja – pea kõik tööd siin on ju müügiks. Ja siis mõõtma seda, kuidas-ja-kas autorid iseennast hindavad: hinnad kõiguvad tabelis mõnesajast eurost paarikümne tuhandeni. Aga noh, säärast mängu on juba tehtud ja huvitav on see ainult teatud piirini. Tõtt-öelda on see omas pääs palju põnevam kui paberile kirjutatuna.
Muide, töid on paha müüa, kui neil pole müübivaid pealkirju. Ja nimesid oma lastele ei oska kunstnikud sageli ikka veel panna. Ikka on kole palju sõnahämu või otsustamatust või lausa kohatut näpuga näitamist („Sensuaalne” – uhh, tekkis kohe tahtmine kirjutada selle päälkirjaga, aga vastandliku meeleoluga luuletus). Erki Kasemetsa „Oleviste, Niguliste ja Ülemiste“ on väga tubli ja meeldejääv päälkiri ja päälegi ka äge töö. Livia Leškini, Virge Jõekalda ja Kadri Toomi nurk Tallinna Kunstihoone galeriis on pärast suure näituse virvarri rahustav, habras. Aga takkajärgi ei vii enam aju noid poeetilisi töid ja ülipoeetilisi päälkirju kokku, et kuidagi kiusamata-solvamata, ma enam ei tea, kes tegi „Veidrad viljad“ või „Suudluse lumme“ või sarja „Sumbunud“, visuaalne ja sõnaline materjal ületas aju kapatsiteedi päeva lõpuks.
Põnev on märgata siin-sääl väärikate klassikute töid, eks see on ka põhjus, miks mittekunstipublik (see, kes end galeriidest igakuiselt või -nädalaselt või vähemasti avamisveinide pärast läbi ei vea – muidugi on olemas veel need, kellele kunstisündmus ongi elusündmus, kohalolemine, nende elu on kuskil mujal, kuigi mõni võiks installeerida end ka kevadnäitusele, aga eks seegi ole tehtud temp ilmaruumis) ka kohal on. Enn Põldroosi „Rändaja“-sarja. Või Lembit Sarapuu „Regilaulu“ mille käsitsi kirjutet kaaskiri žüriile on eraldi kunstiteos (ja nõnda Tallinna Linnagaleriis ka eksponeeritud).
Ahjaa, kunstielu. Teet Veispaki, Jüri Ojaveri ja Maigi Magnuse koostöös on sündinud minimalistlik, aga sisuline ja eluvaibi tabav teos „Sõbra käsi“. Selle teose võlu peitub sündmuses selle taga, kirjelduses seinal, nendes inimestes. Kas see on kunst? Mida teeb see kevadnäitusel? Noh, ütleme, et igal juhul on see kollektiivse loome- ja eluprotsessi tulem, seega kunst. Lisaks emotsionaalne, siiras, vajalik.
Kõige lõpuks tuleb tagasi tulla näituse algusse. Võib-olla mitte niivõrd tööd ise (kuigi needki on väljapanus mõlemad positiivse poole pääl) kui pääliskirjad: Dénes Farkasi „Kui ma sulen oma silmad“ ja Regina-Mareta Soonseina „Mõtteta mõte“ on eksponeeritud kohe alguses, Tallinna Kunstihoone trepil. Mingis mõttes annavad need nagu võtme või näituse koostajate vihje meile: väga budistlikult, väga otsimata, väga püüdmata tuleks sellesse näitusse siseneda. See kaif on kaootiline, see aine on veider. See kaob vahepääl ära, on nagu bad trip, siis täis helgeid hetki või jaburat psühhedeelset eksimist.
Mida radikaalset ja maailmamuutvat annaks säärase pühademunade-ülevaatusnäitusega ette võtta? Järsku, jah, järsku on see selle kaose kohta kõik liiga korralik? Järsku peaks seda eksponeerima mitte steriilselt-galeriilikult, vaid omamoodi kuhjatisena-labürindina? Serveerima nagu Kaose Kuninganna enese pidusöögi? Ja siis mainiks ma vist teisi töid, noh, nagu juba pääle järgmist näitusetiiru. Korra mõtlin, et tegelikult oleks võimalik sellest näitusest kirjutada ka täitsa ilma nimedeta. Aga isegi Sirbi lugejaile oleks see siis vaid poeetiline-kaootiline kogemuste jada. See on ehk kogu kevadnäituse mõte?
PS Jäin mõtlema Leonhard Lapini tööle „Kurja meelevallas“: mustkuldsete sõrgade vahele haaratud maakerake (esiplaanil Euraasia, aga eriti India). Mis-kes-kus see kuri on? Me ise? Kunst ise? Kõik nood, kes kunstist miskit ei pea? Kõik, kellel pole südant?
