Olukorda ja paika, kus asjaosalised ei suuna pilku enam kaugustesse, vaid tegelevad egoistlikult ainult vähetähtsaga, nimetatakse tihti konnatiigiks. Järgmisel nädalal täiskoguna istungjärguks kogunev Eesti parlament on eutrofeerumises jõudnud niikaugele, et ükski arukas konn selles tiigis enam elada ei taha ja kui vähegi saaks, kalpsaks minema. Isegi kure kõhus on parem, seal ei ole vähemasti ööistungeid. Opositsionäärid on tõotanud, et vesi voolama ei hakka, suve jooksul on aga lämmastikku ja fosforit muudkui lisandunud ning nii oleks õigem paika vetikatiigiks nimetada. Kes seal kõige vetikam on, eks see ilu on vaataja-valija silmades, aga looduse iidse korra järgi on pinnal peamiselt rohevetikad, neist allpool pruun- ning kõige põhjas punavetikad. Talv on siiski tulekul ning ehkki vetikad on kohanenud eluks ka polaar­aladel, seab madalam temperatuur ja pikem pimedus vohavale õitsengule mingi piiri. Midagi peab juhtuma.

Põlise poliitilise maksiimi järgi alustavad erakonnad valmistumist järgmisteks valimisteks samal ööl, mil eelmised läbi saavad ja tulemus selge. Nii peab eeldama, et rahapuudusele ja mängulusti pakkuvale argipäevale vaatamata on erakonnad märtsist saadik teinud ettevalmistusi 2024. aasta juunis toimuvateks Euroopa Parlamendi valimisteks. Eesti võtab neist osa viiendat korda ning traditsiooniliselt eristab maa parimate poegade-tütarde Brüsselisse saatmise protseduuri riigisisestest valimistest valijaskonna vähene huvi ja osalusmäär ning vastavalt ka erakondade säästlik käitumine valimiskampaanias. Üleriigiliseks, ääremaade kaugematesse nurkadesse ulatuvaks rahva- ja raharalliks puudub vajadus, sest iga erakond peab suureks puhuma vaid paar kandidaati ning nende tutvustustöö teeb ajakirjandus oma kulu ja kirjade ning piisava põhjalikkusega ära. Meediakauged inimesed valima niikuinii ei lähe.

Igal erakonnal on olemas oma europädevad inimesed, kes suudavad Euroopa ja maailma asjadest ka veenvalt ja tasakaalukalt juttu veeretada. Senini ei ole nad riigi parimate poksijatena silma paistnud, mistõttu tundub ebatõenäoline, et kevadise valimiskampaania keskmesse tõuseks mõni pikemalt toitev tüli. Kuna toetus Eesti kuulumisele Euroopa Liitu püsib meil ülikõrgel tasemel, jagub liidu vastu olijatele hea õnne korral ainult üks mandaat. Peaaegu kõik ju armastavad vaba liikumist, ühisraha ja rikastavaid eurotoetusi, isegi kui ei salli immigrante ja seksuaalset mitmekesisust. Riiukukkesid me Euroopasse ei läheta ning kui näiteks EKRE peaks mõne sellise võistlustulle saatma, jääb ta seal nukralt üksi ja kõigil ülejäänutel on teda ka debattides lihtne eirata. Pealegi ei ole perepartei juhid kodumaise poliitikatöö hülgamise vastu huvi üles näidanud ja kui isa või poeg kandideerikski, näeks see ebasiiras välja.

Euroopa Parlamendi valimiste kohalik väärtus seisneb peamiselt protsendihankes. Kui valimistel osaleb ka näiteks kõigest paarsada tuhat inimest, ületab see hulk suurusjärkude võrra tavalises tuhandepealise valimiga arvamusküsitluses osalejate arvu ja vastavalt on valimistelt saadud toetusprotsent poliitilises propagandas kaalukam kaigas kui iganädalane natuke siia-sinna ujuv reiting. Juhul kui esindajate valimisel europarlamenti peaksid tulemused suurelt erinema riigikogu valimise häälte jaotusest, annaks see võistlusindu uutele võitjatele, kes saaksid riigielu tarbetult koormata jutuga „rahva tahtest“. Mandaatide arvu riigikogus see ei muuda ega kõiguta ka koalitsioone, kui need seestpoolt katki ei ole.

Mingeid sõnumeid on siiski vaja. Kõige lihtsam on endistviisi äärmuseni julgeolekustatud ühiskonnas võtta riiulilt vanad head sõjajutud, „vene kaart“ ning nn väärtuskonflikt ja see võiks hästi sobida Reformierakonnale. Eriti juhul, kui erakonna esimees ja peaminister Kaja Kallas on selleks ajaks juhtumisi pildilt kõrvaldatud. See variant on mugav ja turvaline kõigile erakondadele, aga pagana igav. Ja kas siiski ei oodata midagi muud kui tõotust jätkata valgustusmissiooni Venemaa olemuse selgitamisel poolpimedatele ja teadmatuses vaevlevatele lääneeurooplastele? Kahtlemata kõrgub Ukraina (või Venemaa) vari valimiste kohal, sõltumata sellest, kas ja kui läbi tapatalgud Ukraina rinnetel selleks ajaks on saanud. Eesti valija kui maksumaksja andis märtsis riigikogu valimistel ülitugeva mandaadi mis tahes kombinatsioonis valitsusele Ukraina võidu ja sellele järgneva ülesehitustöö finantseerimiseks riigieelarve kaudu ning Euroopa Parlamendi valimised ei ole see koht, kus antut revideerima hakata. Ei puutu asjasse.

Enim puutub asjasse – riigikogu valimise kampaania küll sellesse selgust ei toonud – küsimus, mida ja millal teha Eestisse seadusetähe järgi ajutise, tähtajalise kaitse alla saabunud sõjapõgenikega Ukrainast. Kuigi üle poole põgenikest on Eestist kuskile edasi või tagasi liikunud, on paikseks jäänud ümmarguselt 50 000 inimest. See on laias laastus ühe aasta saak, mis ületab viiekordselt halvimate okupatsiooniaastate kolonistide sisserände taseme. Jah, ajutine küll, kuid kell tiksub ja ajutisest võib saada alaline, kui selget plaani pole.

Tegu ei ole Eestile ainuomase murega. Meie oma on suurem Nõukogude-aegse sundsisserände tõttu ja ega Ukraina põgenikud ole üle Euroopa ka proportsionaalselt riikide rahvaarvuga jaotunud. Fakt on, et sõltumata probleemi suurusest igas liikmesriigis saab lahendus olla ainult üleliiduline. Valimiste kontekstis võiks edukam erakond/poliitik olla see, kes saab oma lubadused rajada juba peetud eelläbirääkimistele ja üksmeelele teiste riikide otsustajatega. Pole lihtne, aga püüdma peab, sest see probleem ei ole kurk, millele hapnemine väärtust lisab.

Nagu iga rahva, nii on ka ukrainlaste hulgas peale kenade inimeste ka teistsuguseid. Tõrvatilku, kelle tegude ja käitumise kohta leidub ühismeedias juba lõputult üldist poolehoidu murendavaid teateid. Eestisse asunud ukrainlastele endile oleks kõige kasulikum, kui nad suudaksid organiseeruda tugeva kogukonnana ja oma patukotte ise ohjeldada ning oma mainet põlisrahva silmis hoida. Kuid tugev kogukond, mis ei kohane seetõttu ka siinsete reeglite ja kultuuriga, ei ole sugugi Eesti põhiseaduslik huvi, sest on ainult aja küsimus, kui seal sünnivad nõudmised erikohtlemiseks, väekargajadki on end rindekangelaseks mõelnud jne. Seda kõike oleks äärmiselt kallis ja aeganõudev seedida. Tähendab: nad tuleb esimesel võimalusel koju saata ja sellest plaanist ka viivitamatult teada anda. Kas järgida siin Saksmaa ja Rootsi kunagist Bosnia praktikat „raha peo peale ja aidaa!“ või kasutada mingit juriidilist jõuvõtet, on otsustajate valida. Sõnum tuleb saata ka Ukrainasse: kui omasid koju ei kamanda, Euroopa Liitu ei saa.

Nagu öeldud, peab see olema Euroopa Liidu, mitte ainult Eesti või idatiiva piiririikide sõnum. Kuidagi peab selleni jõudma, mis sest, et nii meil kui mõnel pool mujalgi on ukrainlastega olnud mugav kinni toppida auke tööjõuturul. Võib juba ette kujutada, milliseid kaebelaule hakkab mõnest ettevõtlussektorist kostma pärast ukrainlaste lahkumist ja tugevneb surve senise range sisserändepoliitika muutmiseks. Ühe probleemi lahendamine sünnitab niisiis uue, kuid selle puhul on lahendusvariante rohkem kui üks ning, mis peamine, need on Eesti enda kätes.

Looduses kulus vetika inimeseks arenemiseks miljard aastat, parlamendis võiks asi pisut kiiremini käia – valimised ju ukse ees.