12. augustil peeti Liivi muuseumis festivali „Eesti kirjanik 2023“. Üritus kandis alapealkirja „Ülesaamine“: nüüdiskirjanduse näitel käsitleti ülesaamist kriisidest, traumadest, rasketest aegadest ja keskkonnaprobleemidest. Aasta kirjanikuks kuulutati Lilli Luuk romaaniga „Minu venna keha“ ja novellikoguga „Kolhoosi miss“.
Mis sai Luugi auhindamisel määravaks? Žürii liikme Mihkel Kunnuse sõnul on lühim põhjendus „Ene Mihkelson pluss Jaan Oks“. Pikem selgitus puudutab peamiselt romaani „Minu venna keha“, mis viib lugeja Teise maailmasõja aega: „Küpse loojana debüteerinud Lilli Luuk näitab, et mingis mõttes maksavad sõja ajal kõige rängemat hinda just need, kes ellu jäävad ja elu edasi kannavad, mitte aga need, kes hukkuvad, olgu siis rindel või krediidikassa keldris. Luuki kannustab mõistmispüüd, kuid selgust, ammugi moralistlikku selgust, ei saa leida sealt, kus seda pole kunagi olnudki. Kui teha tutvustuseks kontrastipõhine kõrvutus, siis sobiks selleks nii Jaan Kross kui ka Andrus Kivirähk – nimelt on Lilli Luuk mõlemast maksimaalselt kaugel. Ühelgi Luugi tegelasel pole monumentaalset selgroogu või eksimatut moraalset kompassi, ta ei räägi kangelaslugusid. Aga samuti puudub tema teostes pila ja huumor, heroismi ei naerda välja, ei ironiseerita, vaid minnakse sellest täielikult mööda.“
Sama kehtib Luugi novelliloomingu puhul, kus autor käsitleb valdavalt Nõukogude aja lõppu ja 1990. aastate esimest poolt. Kunnus: „Kange kraam, tarbida mõõdukalt.“
Aasta kirjanik saab tavapäraselt auhinnaks mõne (väidetavalt) Juhan Liivile kuulunud eseme. Festivali kolmeteistkümne toimumisaasta jooksul on välja jagatud karjapoisi taskunuga, Poola kuninga saapad, teadvusekiirendi ja palju muud eksklusiivset. Muuseumi varasalv ei ole veel kaugeltki ammendunud: Lilli Luugile leiti sealt elegantne nuusktubakatoos.
Peale Lilli Luugi astusid festivalil üles Veronika Kivisilla, Mann Loper, Tauno Vahter, Hasso Krull, Timo Maran, Mehis Heinsaar ja Indrek Hargla. Koos Mihkel Kunnusega kuulus žüriisse ja juhtis üritust Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra, sõna ütles sekka ulmeühingu muusikasektsioon.
