Üle kaheksa aasta regulaarselt lavale astunud harrastajate Tartu Üliõpilasteater ei üllata enam. Professionaalne kõrgtase on garanteeritud, üllatud sa siis või mitte.
Ülemöödunud nädala neljapäeval Tartus Athena keskuses esietendunud Sarah Kane’i „4.48 psühhoos” kandis selle lavastanud üliõpilasteatri loomingulise liidri ja vaimse guru Kalev Kudu kvaliteedipitserit. Seda rõõmustavam oli tõdeda, et vähemalt esietendusel oli väike saal publikuga enam-vähem komplekteeritud. Plaksutati jõuliselt. Aga millele siis esikale tulnud sõbrad, tuttavad ja kontvõõrad tunnustust avaldasid?
Brežnevlik surmavaikus
Aastatuhandelõpu ängis end tapnud Sarah Kane’i trafaretseid hüüd- ja märksõnu täis segasele ja lakoonilisele tekstile vaatamata, moodustab lavastus ühtse terviku. Kui midagi häiris, siis oli see kehvapoolne algtekst ning kerge esietenduserabedus forte-kohtades, kus hullumeelse ürgset jõulisust püüti saavutada mitte niivõrd sisemise pinge, kuivõrd valjusega.
Nauditava tõlgenduse peakomponendiks oli Kalev Kudu täpne lavastus, milles paus oli tõesti ka paus, hea näitleja vääriline. „4.48 psühhoos” algab umbes viieminutilise arstiseisakuga, mida võib võrrelda neljakordsele Nõukogude Liidu kangelasele ja üliinimesele Leonid Iljitšile pühendatud leinaseisakuga. Ja kui mõni kunstikaugem vaataja vahepeal igavusest ka nina sügas, siis esimesed heli- ja videomehe Kiwa projekteeritud kahinad aheldasid publiku lava külge. Vaikus ja aeglane videoinstallatsioon andsid lavastuse jooksul hüpnootilise efekti, mis lõppes oodatult samuti elu väiksust ja maailma suurust rõhutava loodusvaikusega. Minimalistlikku lavakujundust ja kostüümi kompenseerivad pisidetailid nagu näitleja näo videoekraanile kandmine, mis jätab mulje, et sündmustik toimub kohati teleriekraanil, ning sülearvuti ja projektori abil ekraanile toodud ängi rõhutavad uitsõnad. Tunnustada tuleb nii vahelduva isikkoosseisuga tudengiteatri näitlejaid kui ka Kudut, kes suudab taidlejad professionaalselt mängima panna.
2000. aastal Londonis postuumselt esietendunud „4.48 psühhoos” on Kane’i lühim ja fragmentaarseim teos, millel puuduvad sisu ja tegelaskarakterid. Dialoogi- ja monoloogikatked on täis assotsiatsioone ja ülekeevat ekspressiivsust. Näidendi tekst annab lavastajale erakordselt vabad käed, sest autor pole paika pannud isegi seda, mitu näitlejat tükis peaks osalema. Reeglina esitatakse näidendit siiski koosseisus kaks närvihaiget naist ja üks meesdoktor. Kombinatsioon, millest feministlikku vihjet ilmselt otsida ei maksa, kuna arst on täiesti isiksusetu ja kurjuseta neutraalne tegelane.
Üliõpilasteatri lavastus on pikkusega nagu olema peab. Koos peale- ja mahasõitudega alla tunni. Kane’i hõredast algtekstist on lavastaja võtnud kõik mis võtta andis. Meeleolu sai edasi antud. See on selle näidendi puhul ka peamine. Sügava filosoofia võib sinna juurde mõelda, aga mitte seda sealt otsida.
Kane’ilik eluhullus
Üheksa aastat tagasi manustas 28aastane Kane meeletul hulgal ravimeid ja kuna sellest meelerahuks ei piisanud, mõõtis ta kaks päeva hiljem oma elupikkuse nööriga ära King’s Colledge’i haigla vannitoas. Autobiograafilisem kui „4.48 psühhoos” enam olla ei saa, näidend on kirjutatud autori viimase hullusetsükli ajal. Pealkiri näitab kellaaega, millal psühhoos ja depressioon ta üles ajasid ja kirjutama ärgitasid. Kane oli mitme Londoni vaimuhaigla püsiklient.
Nooremale põlvkonnale, kel pole endal elutraagikat tunda tulnud, võivad peategelase enesetapumõtted ja sihitu äng seostuda ehk ka üldisema maailmavaluga. Elukogenum võtab laval nähtavat siiski kui pelgalt patoloogilist psühhiaatrilist juhtumit.
Autor lõpetas teose mõned päevad enne enesetappu. Tegu on seega väga intiimse pihtimusliku kaemusega iseendast ja oma suitsiidsest loomusest. Lavastusse lisab intiimsust ka enne lõppu püünele toodud meeslavastajate lemmiksümbol: ilus riieteta naine, alasti publiku ja elu ees.
Lavastuse kolm tegelast viibivad suletud ruumis, mis, arvestades patsiendi ja doktori vestlusi, peaks olema haigla. Tüüpiline on, et arst teeb endale etteheiteid, et ta patsienti mõistab. Paraku ei saa patsient aru, et enesetapp pole väljapääs. „Kindel teadmine oma surelikkusest on hakanud mind niivõrd masendama, et ma olen otsustanud end ära tappa,” ütleb ta ilmselt suure sisemise pingega.
Lavastuses rebivad oma hinge lahti Kaija Maarit Kalvet, Katrin Kalma ja Peeter Piiri. Järgmist psühhoosi saab näha tuleval esmaspäeval Athena keskuse pööningusaalis, nädalapäevad tagasi mängis üliõpilasteater seda aga Montreali lähedal „Next Wave’i” festivalil, kus astusid lavale ka vaimse puudega näitlejate trupid.
Kane’i viis näidendit lähevad maailmas kaubaks nagu soojad saiad. Saksamaal mängitavat autori tükke korraga 17 kohas. Üliõpilasteater on pöördunud Kane’i loomingu poole teist korda, 2005. aastal esietendus teatris „Puhastatud”. Kane’i näidendite lemmikteemadest võib välja tuua rahvast meeldivalt šokeeriva anaalse vägistamise ja kannibalismi, mis mõjusid punase plaguna ning tõid mõistagi kaasa teatriskandaali ja autori ülemaailmse populaarsuse.
Ravi kiuste sooritas Sarah Kane enesetapu. Muidugi oleks veelgi elegantsem, kui ta oleks ravi kiuste edasi elanud. Lavastus on pühendatud hiljuti lahkunud Vaino Vahingu mälestusele.
