Kuid liikugem siiski tagant ettepoole. Eriauhind anti filmile „Rõõmu sõber” (Kanada, režissöör Krista Spence). Algklassiõpilaste tehtud lühifilm, kus otsitakse sõpra, oli sedavõrd lustlik ja mänguline, et olnuks patt lasta sel professionaalide teerulli alla jääda. Äramärkimist vääris teos igal juhul. Õpilaste kategooria teise koha omanikuks sai Eesti Lääneühingu (Western Estonian Society) Kanada režissööri Mihkel Küti film, kus juttu eesti tudengite oskusest ja tahtest ajaloolise järjepidevuse hoidmisel. Esimese koha pälvis õpilaste hulgas Austraalia lühifilm „Tere, G’day, eh?” (režissöör Hendrik Aug). Lugu maailmakodanikest eesti päritolu noorpaarist, kes leiab üksteist Tallinnas, oli üheaegselt meelelahutuslik, informatiivne ja romantiline, mis on päris märkimisväärne saavutus niivõrd lühikeses  žanris.       

Ning nüüd kolm esimest kohta ja ühtlasi žürii lemmikut. Professionaalide kategoorias sai teise koha eesti filmitegija Kullar Viimse „Teatetants”, mille režissööril on õnnestunud paeluvalt jäädvustada Eestimaa ilu läbi rituaalse kulgemise. Filmis kohtub rahvuslik tantsutraditsioon tänapäevase pulseeriva rütmiga ja moodustab haarava pildirea nii kodukui väliseestlastest publikule. Amatööride kategooria võitjafilmi „Kartulivõtt”  autor Eeva Mägi (Eesti) on jällegi osanud kokku panna argipäevased toimetused sugestiivse helitaustaga ja loonud nõnda sugestiivse atmosfääriga vaimuka pildi toimetustest suvisel Saaremaal. Naine korjab kartuleid, taustaks ambient-muusika – polekski nagu midagi erilist, kuid kokkuvõttes on saavutatud irreaalne meeleolu ja meeldejääv emotsioon. Professionaalide võitjafilmis „Sünnipäev” (Eesti, režissöör Erik Norkroos) näeme ühe mehe 75. sünnipäeva.  Kõnekas pildikeel annab meile korraga edasi juubeli kurbust ja rõõmu ning säärase tasakaalu saavutamise oskus vääris igal juhul festivali esikohta.