Kristiina Davidjants: Neil linastustel, kus mina festivali väitlusjuhina viibisin, oli mul suur rõõm näha, kuidas toole toodi saali aina juurde, et inimesed istuma mahuksid. Kas teil on nõnda suur reklaamieelarve?
Ellen Valter: Reklaamieelarvet meil peaaegu polegi, saatsime välja üksnes pressiteate ja tuletasime ennast pressikanalitele meelde – Toronto elanikud on festivalidest pigem küllastunud.
Ometigi olid saalid täis. Vaatasin filmide nimekirja, mitte kõik pole uued. Milliste kriteeriumide järgi kava kokku panite?
Torontos algab iga kolme-nelja päeva tagant mõni filmifestival ja et sellest infotulvast läbi murda, siis peab meile kergesti ligi pääsema. Eriti puudutab see muidugi mitte-eestlastest publikut, kes ei tea isegi seda, mis asi see Eesti on. Aga ka eestlasest vaatajate jaoks on meil tõesti vahel raske filme valida, sest tihti eeldavad need käsitletava teema spetsiifilisi teadmisi. Ilma vahendajata, kes tagamaid kohapeal selgitaks, on vahest mõnda filmi peaaegu võimatu näidata, sest sellest oleks publikul lihtsalt liiga raske aru saada. Selgitaja kutsusime Eestist, kuna Torontos ei pruugi olla sellekohaseid teadmisi. Me ei taha oma publikut sellega saalist eemale peletada, et nad ennast seal võõrana tunnevad. Sel aastal olid kohal sina koos Ilmar Raagiga. Üritame pakkuda sellist kava, et vaatajal, kes kõik filmid läbi vaatab, kujuneb arusaam, mis asi on Eesti ja mida võib selle sõna all mõista. Seega satuvad kavva mõned vanemad filmid kõrvuti tuliuutega.
On siis eesti filmid kanada vaatajale nõnda mõistetamatud?
Eks igal vaatajal on oma tasand nähtu tõlgendamiseks. Eesti filmitegija teeb tavaliselt filmi eesti publikule. Ta enamasti ei püüa vaatajat, et lähme nüüd koos jalutama, vaid vaataja peab ise jooksma pika maa maha, enne kui jõuab alguspunkti, filmi algusesse, ja nõnda ei pruugi ta kunagi jõuda järele sellele loole, mis juba käimas. Dokumentaalfilm pakub aga siiski tihtipeale igaühele midagi.
Ometigi näitasite lastele Rao Heidmetsa „Kallist härra Q-d”.
Jah, me tegime tegelikult kolmes vanusegrupis lastele mitu seanssi. Päris lasteaiaealistele näitasime animafilme – kasvatame eesti filmi fänne. Koolilastele näitasime mängufilme, aga see on pigem erand, lihtsalt nad pole üldjuhul veel küpsed dokumentalistikaks. Juba sellega, et nad näevad Eestis tehtud toredat eestikeelset mängufilmi, on tehtud suur töö. Tavapublikule pole need seansid avatud.
Sinu enda süda kuulub dokumentaalfilmile?
Jah, ja mitte ainult sellepärast, et ma olen neid ise teinud. Arvan, et tõesti head dokumentaalfilmi teha on mängufilmist kohati keerulisem kunst. Pärast sündmust ei saa seda enam võteteks taastada ning ka materjali looks „põimimine” on enamasti üsna keeruline. Loo idee idaneb järjest, kuid sünnib alles montaažis – see vajab väga selget ja loovat mõtlemist. Seda enam, et Eesti parimad mängufilmid linastuvad Torontos ilma „EstDocs’i” abitagi, kas siis EU Film Festival’i või TI FFi raames.
Mis on olnud publikuhitid läbi aastate?
Vastuse küsimusele saab meie publikulemmikute loetulust, need filmid on saanud ka rahalise auhinna. Esimesel võistlusaastal oli selleks „Tõrjutud mälestused”, siis „Laulev revolutsioon” ja „Vastutuulesaal” ning siis tuli „Detsembrikuumus”. Edasi „Kihnu pulm” ja sel aastal tuli otsus kolmele: sinu „Palusalu”, „1939” ja „Eestlane Jaapanis – tõlkes kaduma läinud”.
Millised filmid on seni põhjustanud publikus kõige suuremat arusaamatust?
Publik reageerib väga-väga erinevalt, kuid Torontos harva üllatavalt, tunneme nüüdseks juba oma publikut. Üldiselt ma ütleksin, et publikut huvitab rohkem sisu, kui filmikunst. Nad tulevad vaatama ainest, mitte seda, kuidas on tõlgendatud. Kindlasti tekitas kahinat Sulev Keeduse „Joonatan Austraaliast” – võibolla oli meil tol aastal tõesti liiga palju joodikuteemalisi filme. Ka „Tormise regi” oli hea näide, kuidas žürii premeeritud dokumentaalfilm, mille viisime ühte teise kogukonda, seal suure kolinaga läbi kukkus. Küsiti hoopis, et mis see alasti jaapanlanna seal laval väänleb niimoodi. See, kuidas Tormise muusikat tänapäeval eri moodi tõlgendada annab, kuidas looduse rütmid põimuvad teostesse jne, jäi sellele publikule väga kaugeks. Ka vene keelt ei kannata meie publik väga hea meelega kuulata, seda kogesin „Fritsude ja blondiinide” linastusel. Tollane väitlusjuht Piret Tibbo-Hudgins lahendas olukorra väga ilusasti, öeldes, et ega keel pole süüdi, et inimesed omavahel suhelda saavad. Enamus sai aru, sest praegu on suhtluskeel pigem inglise keel ja kes oskab öelda, on see nüüd parem või halvem.
Armid on ikka veel nii sügavad?
Vanemate hulgas jah, nooremate puhul mitte nii. Ja hea on, et noored siin festivalil käivad, sest film on eestlusega kursispüsimiseks kauguste tagant tõesti kõige seeditavam vorm. Pole vaja kuulata kellegi targutusi puldis, vaid saad ise helipildi kaudu omale otsusele jõuda. Toon näiteks, kuidas üks eesti keelt mitte valdav noor, kelle palusime ühel festivalil igaõhtuseid filmiarvustusi kirjutama, istus nädal otsa saalis ja pikapeale tundiski ennast nendes filmides ära. Kukkus siis keelt õppima ja kavatseb nüüd Tallinnas kunstikooliteed jätkata.
Ometigi ei näe ma filmide nimistut vaadates ainult väga kergelt seeditavaid filme.
Me ei taha minna ka kergema vastupanu teed. Mitte et meie, kes me neid filme valime, nüüd kõike teaksime, aga publikut peab ka harima ning möödunud aastate arusaamatused ja linastused kokku on ehk põhjuseks, miks oli tänavune programm inimeste meelest kõigi aegade tugevaim. Nad naudivad üha enam dokumentaalfilme ja mõistavad, kui raske võib olla mõnda filmi teha.
Mis sulle endale on viimasel ajal muljet avaldanud?
Kuna ma olen üksvahe ka Kanada filmirahastajana töötanud, siis paneb mind imestama, kui tugeval järjel on eesti filmikunst, kui palju tehakse Eestis filme ja kui hästi. Eriti dokumentaalfilme. Näiteks Kanada rahvaarvu Eesti omaga võrreldes, kui rahastamise võimalused sisse arvata, siis on viimane ikka miile ees. Olen uhke selle üle, et saame filmifestivali teha. Siinsed lätlased ja leedulased on ka vaadanud, kuidas see kõik üldse võimalik on, ja tahavad ka teha säärast festivali. Ma ei tea muud vastust, kui et eesti filmifestivali saab teha küll, juba 8000 silmapaari on „EstDocs’i” festivali külastanud.
Te näitate filme ka eestlaste hooldekodus Ehatares.
Mitte algusest peale, aga viimasel neljal aastal küll. See on oluline publik. Oleme otsustanud sõita neile külla, et nad ei peaks elama ainult oma mälestustes, vaid et jaguks ka arusaamist praegusest Eestist. See on meie kogukond, kahekümne aasta pärast neid enam meie seas ei ole. Selle hooldekodu 200 elulugu on varstivarsti kadumas.
Kas Kanadas keegi sel teemal filmi teha ei taha?
Kampaaniad käivad kogu aeg ja praegu on väga huvitav ja ka viimane aeg seda teha, aga pole ressursse. Eestlus välismaal on päris kulukas hobi.
Jah, mind, muide, hämmastas, et olete nii suure ürituse nagu „EstDocs” läbi viinud üksnes vabatahtlike töö abil.
See hämmastab ka mind, kui vaadata asja kõrvalt. Kuid hobi eest tavaliselt palka ei saa ja eestlus on paraku hobide killas – ja ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt. Hobi on tegevus, milleks pigistad aega töö- ja pereelu kõrvalt. Hobi tõstab eneseväärikust, pakub eneseteostusvõimalusi ning paneb väärtushinnangud paika. See kõlas nüüd küll pühalikult, kuid vabatahtlikkusel on ka praktiline külg. Sama suu
rtel Toronto filmifestivalidel on tegelikult üks täiskohaga ja kaks osalise tööajaga töötajat pluss siis n-ö viimase minuti vabatahtlikud. Väliseesti kogukond on liiga väike, et seda kulu endale praegu lubada, ja kommiraha eest rügama, see muudab tegemisrõõmu kardinaalselt. Ja kui festivali korraldamisel peaks midagi viltu kiskuma, siis on põhjendus varnast võtta: vabatahtlikud annavad endast parima, punkt. Kuid kuna teeme seda hingega, siis pole veel midagi viltu läinud, ainult suurema ja parema poole. Festival on juba niivõrd suur, et tuleb muuta kontseptsiooni. See on meie praegune pähkel. Nagu Kanadas öeldakse: juveelidega kingad on meile kitsaks jäänud. Ilus probleem, eks ole?
Millal sa ise esimest korda Eestis käisid?
1986. aastal.
Ja viimast korda?
2009. aasta detsembris, see aasta jääb vist vahele.
Kas muutused on sinu silmis suured?
Tea, kas väga on. Linn on muidugi muutunud, aga inimesed mitte. Seda, millal algab seenehooaeg, teavad ikka kõik endiselt. Asjad, kujundused muutuvad, aga inimesed on ikka siirad, arukad ja toredad.
Küsinud Kristiina Davidjants
