Vene ajal ei lasknud inimesi kollektiivi õilsast ja nõudlikust haardest lahti koristustalgud, ÜKT ehk ühiskondlikult kasulik  töö ning lippude ja lauluga avalik läbimarssimine tribüünil istuvate isakeste silme alt. Isegi sain üliõpilasena dekaanilt, praeguselt kondiüdini isamaaliselt kodanikult peapesu, et ma marssimise asjus innukust üles ei näidanud. Kuigi selles kollektiivist irdumises ei olnud isegi mingit poliitilist protesti: teatud rituaalid seisid lihtsalt väljaspool minu personaalset tunnetusläve. Mitte niivõrd ideoloogilised põhjendused,  vaid kollektiivse eufooria mõjul massina tegutsemine kui selline tundub tänagi olemusvõõras, otsekui mingi narkomaania erivorm: tähendab see ju alati personaalsuse hülgamist või tasalülitamist. Mõne ideoloogi kõrvadele kõlab see ehk ärritavalt, aga puhttüpoloogilises mõttes pole vahet, kas tegemist on rahvusliku, poliitilise, usulise või kaubandusliku alusega massieufooriaga.

Tõsi, oma isiksuse ja huvide allutamine  teiste inimeste huvidele on elu paratamatu osa. Sellel põhinevad perekonna toimimine ja solidaarsed sotsiaalkaitse süsteemid. Ainult et esimesel juhul on tegemist küll instinktil ja ratsionaalselt võetud kohustusel põhineva, aga ikkagi isikliku ja teadliku valikuga. Teisel juhul on tegemist poliitilise süsteemi toel teoks tehtud elukorraldusega. Ja kummalgi juhul ei ole tegemist mingite ajutiste, eufooriat üles kütvate, poolreligioossete  kampaaniatega. Pole saladus, et kollektiivsust ja ühiskondlikku solidaarsust pikemas perspektiivis ja väärtusena esitavad ideoloogiad ja tegutsemisvormid (ametiühingud, kogu vasakideoloogia) ei ole Eestis endiselt vähemasti avalikult tunnustatud, kuigi tundub, et majanduskriis on toonud hoiakutesse ka nihkeid. Samal ajal on vägagi soositud ja mitmesuguste riiklike ja rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide poolt toetatud kommertsiaalse taustaga kampaaniakollektiivsus. Selle võtmeks on projektipõhine, s.o kiire ja paindlik positiivsete kollektiivsete meeleseisundite loomine – ja õiged loosungid. Kui näiteks veneaegsed töötalgud tähendasid roiskuva ühiskonna liikmete jätkuvat orjastamist, siis praegu kraavikaldaid olmerämpsust puhastavate kodanike puhul on tegemist kodanikuühiskonna arenguga ja loovusega rohujuuretasandil. 

On tähelepanuväärne, et meie sotsiaalsete massikampaaniate suund on mateeriast vaimu suunas: füüsilise tegevuse (prügikoristuse) juurest on jõutud intellektuaalse loovuse (mõttetalgud) ja nüüd juba ka eetilise enesearenduse (eestlaste ja venelaste lepitamise idee) juurde. Kui prügi võib kusagil haisema jääda ja sotsiaalse elukorralduse ideede puhul võib mõni pahatahtlik inimene küsida nende reaalse teostatavuse kohta, siis  eetika ja moraali mängumaal on kõik võimalik, sest seal põhineb kõik enamasti usul ja kujutlusel. Tunnetades ühiskonna valupunkte, võiks eestlaste ja venelaste kõrvale kohe välja pakkuda ka meeste ja naiste ning rikaste ja vaeste leppimiskampaania. Pisar tuleb silma, kujutledes, kuidas mõni esimiljonär Balti jaama tunneli lähedal luksuslimusiinist väljub, et mõnda parmu emmata. Paraku on mis tahes leppimiseks hädavajalik  vähemasti ühe poole süütunne. Ja on põhjust karta, et ei rikkad ega vaesed, eestlased ega venelased, mehed ega naised ei taha ennast süüdi tunnistada …

Ma ei tea, kas kohalike lepitusrituaalide ja muude kampaaniate ajendiks on ainult siiras huvi projektiraha vastu või ka mingid meelsus- ja turvakaalutlused, mida esindavad rahaallikate juures seisvad taustajõud. Küllap on nii ja naa. Ja küllap aitab mõni kampaania  tõesti pisut mahendada sotsiaalseid pingeid, luua positiivset meelsusfooni ja niiöelda kanaliseerida destruktiivsust. Ainult üks küsimus jääb uue aja sotsiaalseid massikampaaniaid jälgides: kui ühiskonnas on pidev vajadus mingite alternatiivsete mõtestamis- ja tegutsemisvormide järele, kui kogu aeg on vaja inimesi rohujuuretasandil õigele teele suunata, siis on ehk midagi lahti ühiskonna legaalsete organiseerimisvormidega?  Aga need on meil ju ometi parimad, alternatiivideta?