Kuressaare kammermuusika päevad on kujunenud väga ainulaadseks ja mainekaks sündmuseks nii Kuressaare kui kogu Eesti kultuurisuves. Üritus paistab silma väga hea korralduse poolest, selle eest suur tänu festivali töögrupile: kunstiline juht ja produtsent oli Andres Paas, produtsendi assistent Kristiina Himma ja pressiesindaja Maarja Kasema.

Aasta-aastalt kasvab kammermuusikapäevade populaarsus – kui esimestel festivalidel anti kontserdid põhiliselt Kuressaare muusikakoolis, siis nüüd ei tuleks see publiku arvukuse tõttu enam kõne alla. Õnneks on praegu olemas renoveeritud kultuurikeskuse saal, mis selleks ürituseks sobib lausa ideaalselt. Veel on kontserdipaikadeks kujunenud Kuressaare linnuse kapiitlisaal ja kaunis SPA Rüütli Ritteri saal.

Tänavused XIII Kuressaare kammermuusikapäevad rõõmustasid publikut taas mitmete muusikastiilidega ja väga heade esinejatega. Viide päeva mahtus kuus kontserti: instrumentaal-kammermuusikat, vene vaimulikku vokaalmuusikat, jazzimprovisatsioone ja kirglikke flamenco-rütme. Esinejaid oli maailma eri paigust: Türgist, Saksamaalt, Austriast, Hispaaniast, Ungarist, Venemaalt ja muidugi ka Eestist.

Festivali avakontserdil Kuressaare kultuurikeskuse saalis astus üles publikule juba tuttav Festivali Trio koosseisus festivali kunstiline juht Andres Paas (klaver), kammerorkestri Moskva Solistid kontsertmeister Stepan Jakovitš (viiul) ning rahvusvahelistel konkurssidel auhinnatud solist ja kammermuusik Rustam Komatškov (tšello) Moskvast.

Avakontsert algas rootsi helilooja Hans Eklundi (1927–1999) trioga “Hommage a Dag Wirén”, teos kõlas Eestis esiettekandena. Peab ütlema, et Eklundi triot iseloomustab keerukas meloodiakäsitlus ning selge ja lihtne rütmika. Ansambel esitas teose selge kontseptsiooni ning hea artistlikkusega. Rahmaninovi “Eleegiline trio” nr 1 g-moll kõlas suurepäraselt, mängijad suisa “laulsid” ja hingasid ühes rütmis. Viiuli ning tšello kaunikõlalist mängu täiendas klaver erinevate kõlavärvingutega.

Kontserdi teises pooles kõlas hea ansamblitunnetusega, haaravalt ja hea energeetikaga mängitud Schuberti teine Klaveritrio Es-duur. Teada on, et Schuberti teoste esitus nõuab interpreetidelt suurt meisterlikkust, peent ja sügavat tunnetust. Aeglastes osades tuleb rohked meloodiakaared pingestada ja hõre faktuur täita, seevastu kiiretes osades on tegemist keeruka peentehnikaga. Ning nende raskete nõudmistega said esinejad tegelikult ju suurepäraselt hakkama. Kontserdi lõpus ei tahtnud publiku tormiline aplaus kuidagi vaibuda ja seega mängiti veel kaks lisapala.

 

Jazzvisioonid

Seekordne jazziõhtu pealkirjaga “Visioonid” toimus SPA Rüütli Ritteri saalis, esinejaks Sofia Rubina Trio koosseisus Sofia Rubina (vokaal), Julia Anstal (flööt) ja Marek Talts (kitarr). Sofia Rubina on viimase kümne aasta jooksul pälvinud hulgaliselt auhinnalisi kohti nii Eesti kui rahvusvahelistelt konkurssidelt. Ka tema ansamblipartnerid on hõivatud jazzmuusikud.

Kontserdil kõlasid jazzimprovisatsioonid, sealhulgas Julia Anstali omaloominguline pala ning juudi rahvalaulude arranžeeringud. Nauditav on Sofia Rubina improviseerimisoskus ja emotsionaalsus. Tundus, et lauluga “Must ja valge roos” oli lauljal eriline side. Vokaali täiendasid flöödi ja kitarri huvitavalt esitatud saate- ja soololõigud. Kuulajana oleksin esinejatelt oodanud siiski mõneti kaasakiskuvamat ja põnevamat kava.

Festivali kolmandal päeval oli võimalus kuulata koguni kahte kontserti. Neist esimesel soleeris Türgi päritolu Hamburgis elav pianist Banu Sözüar. Tema kontserdi esimeses pooles kõlasid Haydni sonaat nr 59 Es-duur ning Brahmsi kaks rapsoodiat. Tundus, et kontserdi algul polnud pianist klaveriga veel päris sina peal ning ilmselt seetõttu ei õnnestunudki kõik just päris nii, nagu oleks võinud oodata.

Muusikaõhtu teine pool algas Pärdi variatsioonidega “Arinuška tervekssaamise puhul” ja palaga “Aliinale”. Teoste tempovalik oli harjumuspärasest ehk kiiremgi. Kõnealusel muusikaõhtul kõlas ka türgi pianistist helilooja Ulvi Cemal Erkini Sonaat, mida pianist mõnuga mängis. Ent eredaima mulje jättis Rahmaninovi prelüüdide ettekanne – pianisti iseloomustas jõuline mängulaad ja küllalt vaba lähenemine teostele.

Sama päeva õhtu “Lossimuusika” kontserdil linnuse kapiitlisaalis oli võimalus kuulata vene vanamuusikaansamblit Svetilen. Vokaalseptett (kolm nais- ja neli meeshäält ) tegutseb aastast 1989 ning viljeleb vanavene vaimulikku vokaalmuusikat. Ansambli tähelepanu keskmes on nii vene kirikulaulu avatud rahvalik kõlamaneer kui ka omanäoline repertuaarivalik, mis sisaldab samuti kaasaegset heliloomingut. Septeti kooskõla oli kokkuvõttes suurepärane, kumedatele meeshäältele vastandusid jõulised naishääled. Väga huvitavat kava täiendasid rahvuslikus stiilis kostüümid ning traditsioonilised vene instrumendid nagu gusli, rataslüüra, vargan jt. Kontserdi võlu tõstis veel arhailine kapiitlisaal ja vaheajal lossi sisehoovis pakutud vein. Publiku tungival nõudmisel esitati üsna mitu lisapala.

 

Flamenco’st Auer Quartetini

Viies kontsert pakkus kirgliku flamenco-etenduse SPA Rüütli saalis. Lisaks möödunud aastal publiku südamed võitnud kitarristile Andreas Maria Germekile (Austria) esinesid sopran ja tantsijanna Rachel Lynn Bowman (Saksamaa) ning lauljanna Carmen Fernandez (Hispaania). Näha ja kuulda sai nii flamenco’t, klassikalist muusikat kui ka nende sulamit. Kavas oli Andreas Maria Germeki ning hispaania heliloojate Albenize, Granadose, de Falla jt teoseid. Mind lummas eriti Gershwini “Summertime”, mis algas küll traditsiooniliselt, ent arenes lõpuks välja flamenco’ks. Kindlasti tuleb esile tõsta veel R. L. Bowmani kaunist sopranit, kirglikku tantsu ja kastanjetimängu ning A. M. Germeki vapustavaid kitarriimprovisatsioone. Trio kolmas liige Carmen Fernandez esindas vanu flamenco-traditsioone ning paistis silma väga tugeva ja omapärase hääletämbriga.

Seekordsete kammermuusikapäevade pärliks kujunes lõppkontserdil esinenud Auer Quartet Ungarist. Kvartett on loodud 1990. aastal ning nime saanud ungari viiuldaja ja pedagoogi Leopold Aueri järgi. Auer Quartet kuulub ungari juhtivamate keelpillikvartettide hulka, nende kavas olid Kuressaares Mozarti, Kodaly ja Schuberti teosed. Siinkohal tahan eriti rõhutada kvarteti kõlavarjundite rohkust ning muusikute väga head ansamblitunnetust: juba kontserdi esimestest helidest oli tunda, et tegemist on väga professionaalsete muusikutega. Selle õhtu tipuks kujunes Schuberti kvarteti “Tütarlaps ja surm” ettekanne. Paistis, nagu oleksid ka loodusjõud sellega arvestanud – teose teise osa koraaliliku teema ajal ilm pimenes ja akna tagant hakkas kostma isegi kõuemürinat.

Sellesuvine kammermuusika-annus on saarlastel nüüd käes. See rikastas kindlasti kõiki, kes festivali külastasid – publikuhuvi oli igatahes märkimisväärne. Palju tänu korraldajatele ja jõudu ning ideid uute kammermuusikapärlite leidmisel!