„Geenius!” ütelnud Gustav Mahler, kui  kuulnud kümneaastast Erich Korngoldi klaverit mängimas. Viimase peaaegu et sissetoojaks on tenor Mati Turi, kes sai Soomes Korngoldi ooperis „Surnud linn” Pauli lauldes tõuke tuua päevavalgele soololaulud heliloojalt, kes lauluaabitsat laiendanud kolmandiksaja looga, neist suur osa küll metsosopranile. „Korngoldi ilus maailmanägemine imponeerib,” tunnistab Turi. Filmiheliloojana ajalukku kirjutatud hilisromantiku muusika heakõlalisus mõjub kuidagi ajatuna.
 „Neis lauludes on mingi ebatavaline musikaalsus, tänapäevasena mõjuv harmoonia,” ütleb Korngoldi kohta helilooja Tõnu Kõrvits, õhtu kolmas peategelane Turi-Raide kõrval. Viisistamiseks valis ta luuletaja, kes pigem Schönbergi kaasaegne ja inspireerinud meie heliloojate mitmeid põlvkondi. Aga millal viimati kuulsin eesti helilooja uhiuut laulutsüklit? Ei meenugi. 
Enno kohta ütleb Kõrvits, et teda paelus lihtne sõnamaailm: põhjamaisus, aeglus, vaatlemine. Kolm laulu Ernst Enno sõnadele kätkevad endas kõike seda ja veel midagi. „Väike paju”, „Läbi metsa” ja „Armasta kõike sa!” tõestavad –
no mida siin tõestada on … Hea muusika on.
Austerlase Alexander von Zemlinsky õpilased on nii Schönberg kui Korngold, kuid ikkagi laiutab XX sajandi muusikauuendaja ja filmihelilooja muusika vahel märgatav veelahe.  Schönbergi vahetult enne sajandivahetust ilmavalgust näinud tsükkel „Neli laulu” („Vier Lieder”) Richard Dehmeli ja Johannes Schlafi sõnadele on kirjutatud enam-vähem samal ajal kui kuulsaim tema varastest teostest, keelpillisekstett „Kirgastunud öö”.
Schönbergi raamistasid äärmuseni romantilise helilooja, soololaulus ikooniliseks saanud Robert Schumanni lood. Turi ja Raide ei püüa iga hinna eest publikule meele järele olla, esitades vaid standardrepertuaari – alati eksib nende kavadesse ka vähem tuntud pärle ja kauneid tähti sõna otseses mõttes: „Mein schöner Stern” Rückerti sõnadele tsüklist „Minnespiel” (1849), kus poeedi põlev idealism anub: „Oo, kaunis täht, ära lasku mu juurde maa peale, vaid tõsta mind enda juurde taevavõlvile!”.
Eraldi lugu vääriks kontserdi avanud Dmitri Šostakovitši tsükkel Saša Tšornõi tekstile „Satiirid” („Pildikesi minevikust”). Me ei räägi siin laulutehnikast, peahäälest või hingamisest. Lavale astuvad poetess, kes iniseb värsse nagu pidulikul missal, kentauri jõuga käharpäine eluvend, kass, kes kräunub soojalt ja pidulikult: „Kevadine pulm. Vabaabielu. Kassid, kiirustage pööningule!” (Tiito Himma tõlge). Argine, eluline, aus ja nutikas, sealjuures nii naljakas, et valus hakkab.
„Ei tahagi kellegi teisega enam kontserti teha,” tunnistab Mati Turi. Aga kontserti on vaja teha. Martti Raide huvi kammermuusika vastu ei piirdu oma partiiga – tema tõlkeid sai jälgida kavalehelt. Nad on toimiv, arenev tervik: duo nopib järjekindlalt uusi lugusid korvi. Kaheksa aastat, ikka ja jälle uued kavad. Rõhk on saksa laululoomingul, aga unustatud pole ka eesti muusikat, ei uut ega vana. Kammerlaul leiba ei anna, aga jätab muusikuile oma erilise pitseri. Ehk tuleb just kasuks teatav hooajalisus, seega rutiinivabadus – kiire töötempo juures igal aastal uue kavaga välja tulla pole lihtsalt väike harrastus.
Oleks öelda veel ühte ja teist, aga ülistuslaule on tavaliselt tüütu lugeda. Elava muusika puhul on lihtsalt kaks võimalust – kas kõnetab või jätab ükskõikseks. Aplaus, forte fortissimo. Minge ise kohale – teinekord.