Kellele ei meeldiks kuumad poisid? Ikka meeldivad. Aga garjatšije estonskije parni – seda ei saa ju puhta kullana võtta, omajagu irooniat on naaberrahvas sellesse lausumisse pannud. Ja nüüd teevad eesti teatri omad poisid sellise pealkirjaga loo. Nad on teatrist, mis tendeerib olema selle kümnendi kuumim sõna meie püünestikus. Poisid ise on kenad ponksid, tüdrukud roosapõsksed, kannavad rahvariideid ja tantsivad “Tuljakut” isamaalaul huulil. Selline rahvusromantika aastal 2007?

Millest nad  jutustavad? Eestlasi varitseb väljasuremise oht. Skeptiline rahvastikuteadlane on välja arvutanud, et iga eesti naine peaks sünnitama peaaegu kahe jalgpallimeeskonna jagu lapsi, et taastuks esimese Eesti Vabariigi aegne rahvastiku struktuur. (Omavahel öeldes, hea kui  kahe väravavahigagi maha saame!) Lavastuse käivitab intriig: meeste organisatsioon on asunud naisi rasestama, eesti sugu uueks looma.  

Näitetrupp konstrueerib meile mudeli, mis aitab olukorda teadvustada ning mõista paljude rahvuslike soovunelmate absurdsust. Meenub kommunismimudel, kui kampaania korras tuli tööd teha ja puhata ühiskonna hüvanguks. Ikka vajaduste järgi ja võimete kohaselt! Naised  jätsid oma ühekuused imikud ja tõttasid tööpingi taha plaani ületama, sest ühiskond oli kehtestanud sellised reeglid. Ja nende järgi ei mängitud teatrilaval, vaid elati igapäevast elu. Lavastuses kordub kõik, ainult  ümberpöördult: isamaa päästmise mudel näeb ette sigimist hulgi ja omade vahel. Nagu toona, kui parteikomitee arutas seltsimeeste moraalse palge üle, nii kogunevad noored mehed ühingusse ГЭП,  et titetegu edendada ja üksteist innustada. Ikka nii, et kõigile vajaduste järgi, kõigilt võimete kohaselt.

Terve esimene  vaatus kulub poistel projekti käivitamiseks. Lavalt pulbitseb nii palju sünergiat, innovatiivsust ja uut hingamist, mis teeb kadedaks iga edasipüüdliku projektijuhi. Päädib see esimene vaatus  armsa titepiltide galeriiga, mis on igati sobiv lõpp ühele projektile või propagandafilmile.

Eesti riigi titeteo projekti nimi on emapalk, mis kui võluvitsake beebisid juurde peaks sünnitama. Demograafid on oma hääle kähedaks kõnelenud, et tõestada: sündimuse kasv on tingitud hetke demograafilisest situatsioonist (sünnitusealiste naiste arvust) ja ükski emapalk ei muuda meie demograafilist käitumist (ei tule meile jalgpallimeeskondade kaupa lapsi peresse). Rahva  harimise teel on NO-lased tegemas tänuväärset tööd. Ehk saab teatriruuporist tuge ka demograafide hüüdja hääl kõrbes.

Sünd võib olla küll projekti lõpp, aga kindlasti on see elu algus.

NO-lased pole laisad poisid, nad mängivad meile ka teise vaatuse, kus projekt rõõmsalt katki käriseb, sest mehed väsivad. Kes neid lapsi katab ja kasib, koolitab ja toidab, kui pole raha ega aega. Armastusest ei räägi keegi, see sõna ei kuulu GEPi projekti terminoloogiasse. Naine, kes esimeses vaatuses oli kui kena visuaalne objekt, nagu tool, prožektor või kamin seina ääres, muutub teises vaatuses rahvariidest nukust murelikuks ja väsinud subjektiks, kes lastest puhkust võtmata peab olema jätkusuutlik.

Mehed teevad veel paar katset oma projektipõhist majapidamist päästa. Nad lähevad PR-firmasse oma GEPile turunduskampaaniat tellima. Võib ju reklaamiga igast pasast pasteedi teha, miks siis mitte titeteole tuge leida? See on lavastuse kõige vaimukama tekstiga  koht, kui kaks agarat murumütsi-eestlast (Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv) kahte laia joonega venelast (Gert Raudsep ja Inga Salurand) oma reklaamijuhiks  värbavad. Ei saa suur rahvas aru sellest, mis need väikesed piuksuvad, milles seisneb nende eksistentsiaalne hirm, ega suuda eesti hasartne ja  umbkeelne esindus seda ka seletada. Tuttav tunne igatahes, kui oled venelastega asju ajanud.

Korraks pannakse eestlase tegemise projekt ka ärimeeste keelde. Lapsesuuga vahendades: kui turumajanduses on  midagi puudu, tuleb seda juurde toota. Puudu on eestlasi. Palun väga, teeme juurde! Aga kas on eestlase järele ka nõudlust? Miks eestlane on parem kaup kui näiteks venelane, hiinlane või lätlane? Kelle väljasuremisest on jutt, kui inimkond sigib sellise kiiruga, et ei haigused ega näljahäda suuda teda murda? Ikka kulutab ta loodust rohkem kui loodus ennast taastoota jõuab. Ärimehed räägivad raamatu keeles, seetõttu mõjuvad nad laval veidi raskepärasena ja stseen kipub venima, aga vaatenurk ise on lavastuse kui terviku suhtes vajalik. Kapital ei tunne  rahvust – see saab  selgeks marksismi klassikute abitagi.  

Kui “Nafta!” puhul mängisid NO-lased ühte väravasse, s.t kõik olid rivistunud tarbimisvastaste rivvi, siis kuumad poisid lubavad laval endale ka kahtlusi-kõhklusi. Ja see teeb lavastuse dramaturgiliselt  mitmekesisemaks, annab tunnistust trupi arenemisvõimest. Uuskonservatiivid ründavad lavastust ropendamise pärast. Pole mina  kohanud ropemat ja küünilisemat rahvast, kui seda on ajakirjanikud. Raadio luule- ja keelesaadete toimetajana ei tajunud ma aga kordagi, et laval oleks mind keegi keeleliselt ahistanud. Vastupidi, loomulik kõnekeelne suhtlemine oli lavastuse orgaaniline osa. Nii Elo Viidingu emadepäeva luuletus Elina Reinoldi suus  kui Risto Kübara roppusekarjed lavastuse alguses (kui mahedalt sa ikka reageerid teada saades, et su kallim on võõrast  mehest lapseootel) andsid lavastusele vajaliku värvilaigu.

Kui otsida paralleele eesti teatriloost, siis miks mitte kuumi poisse võrrelda Merle Karusoo lavastusega “Me oleme 13aastased”. Materjal rahvasuust ja koos trupiga kokku pandud, esitus provokatiivne, situatsioonid  elust enesest, näitlejad laval rääkimas oma nimel ja nimega, esiplaanil siiras ja energiline noor trupp, kes opositsioonis valitseva maailmapildiga. Lihtsalt nüüd on laval toonaste kuumade poiste lapsed, probleemid on muutunud, släng läinud lopsakamaks, aga mentaalsuses tunnen ära sarnaseid jooni oma 13aastaste ennemuistsest noorusest.

Kuumi poisse vaadates meenub aga ka mõnigi didaktiline film, mis jutustab kirjaoskamatule  arengumaa rahvale mõnest pahast asjast, näiteks aidsi levikust. Inimesele, kes lugeda ei mõista, mängitakse ette õpetlik looke elust enesest koos elamise õpetusega: tee nii ja ära tee naa! Oleme Eestis muutumas järjest lapsemeelsemaks. Kultiveerime tõekspidamist, et kõik peab tulema  kiiresti ja lihtsalt kätte. Hoidku jumal millegi  ambivalentsema eest! Ajalehed  trükivad lihtlauselisi elamise õpetusi ja ühiskond  kui kamp infantiilseid alaealisi tarbib seda elu enese pähe. Paras arengumaa, kus koos muistse elukorraldusega on unustatud ka eellaste elu- ja kultuurikogemus.  

NO-laste lavastus on üles ehitatud sketšidele ja kujundatud isamaaliste lauludega. Publiku rahvustunne on saanud  äratust aprillilõpu sündmustest, kui  keset suurt ja õitsvat heaolu sattusime silmitsi vaenlasega. Suur Vene tegi väikesele Eestile liiga (või vastupidi, oleneb vaatepunktist). Me oleme sedakaudu kinnitust saanud oma olemasolule, me isegi hoolime rohkem oma valitsusest ja riigist. See on väga hästi ette valmistatud pinnas NO-teatri lavastusele.

Ajalugu, mis oleks pidanud korduma farsina, ja isamaalisus, mis mõjuma iroonilisena, on ühtäkki siiras ja hingeliigutav. Irooniast pole jälgegi. Oleksime nagu taasärganud isamaa ilu hoidlemise aega. Luban ennast heal meelel mõjutada propagandistlikest massistseenest, mis sest, et need ei küüni Leni Riefenstahli stiilis kaadriteni. Väike teatrilava lihtsalt kärbib suurusjärku. Aga teatud ettekujutus ometi tekib, kuidas rütmistatud  ja koordineeritud jõud sinu emotsiooniga töötab. Jahmatav kogemus igaühele, kes ei varja end skeptiku maskiga. Kui kaheksa poissi pluss kolm tüdrukut seda juba laval suudavad, mis siis rääkida  sellest, kui massid tänaval möllavad.

Paradoksaalne, mida lähemal lõpule, seda sõgedamaks
muutub kuumade poiste algatatud eestlaste tootmise plaan laval ja seda siiramaks rahvustunne mu hinges. Kui näitlejad hakkavad üles ütlema eesti sõnu, kohti,  nimesid…, tunnen juba pisaraid kurgus. Mulle meeldib elada omade keskel, oma suurte ja väikeste  lurjuste, suurte ja väikeste  pühameeste, sõnameistrite, kombinaatorite keskel. Meeldib uimasevõitu koduses ümbruskonnas askeldada.

Kui Elina Reinoldi väike tütar toob emale lava peale lilli (esietendus ikkagi!), otsib näitlejanna põlletaskust pulgakommi ja pistab selle lapsele pihku. Issand jumal, on esikas! Oled niikuinii närvis, lisaks uus ja võõras lava, ometi oled selles möllus lapse jaoks põlletaskusse kommi poetanud.  Elu on selline.

Kuradile need gepid, projektid, innovatsioonid, sünergiad – kõik moodsa aja mänguasjad. Inimestel peab olema võimalus elada oma elu väärikalt.  Meil peab olema võimalus nii oma rahvustunde üle villast visata kui sellest rõõmu tunda. Pole tavaelus tüütumat inimest kui elukutseline eestlane, aga piisab väikesest ohumärgist, kui skeptiline kameeleon mu hinges sureb ja ma torman barrikaadidele. Seekord NO-lastega ühele poole rindejoont.

Lavastus oma avatud struktuuriga lubas rännakuid nii oma teismeliseikka kui kommunismitondi manu, nii rahvuslike tunnete lahkamist kui  demograafilist kuulutust. Vähem oli põhjust arutada teatrikategooriates. Soovitaksin kuumi poisse  kõigile ajakirjanikele, saab šnitti võtta, kuidas peegeldada seda, mis su ümber.