Kontserdi esimest poolt täitis Béla Bartóki viiulimuusika solist Janine Janseniga. Janseni tähelend on kestnud tosinkond aastat, mille jooksul on ta jõudnud maailma tipporkestrite  enamiku ette ja andnud välja ridamisi kuldplaate. Kaunis viiuldajanna pole lavade oodatud külaline asjata: nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva. Mis tahes väljendid, olgu siis „nõtke toonikäsitlus”, „suurepärane pillitunnetus” vms jäävad tema puhul abitult lahjaks. Juba Bartóki Viiulikontserdi esimesed haprad, ebamaised helid panid kuulaja uutmoodi hingama. Janseni juures lummab parema käe töö: see on absoluutselt poognaga  kokku kasvanud, liigutused meenutavad rohkem embust kui strihhitehnikaks kutsutavat. Bartóki Viiulikontsert nr 1 Sz 36 on pühendatud helilooja noorpõlvearmastusele, viiuldajanna Stefi Geyerile, kes ei jõudnud tegelikult kunagi teose ettekandeni. Janseni mäng on sügavalt tundeehtne. II osa Allegro giocoso ülikiired karakteri- ja tämbrimuutused moodustasid ereda tulevärgi, kulmineerudes solisti võimsas kadentsis.

Orkester osales ettekandes paindlikkusega, mida võinuks kadestada vilunumgi pianist-kontsertmeister. Dünaamiline skaala ulatus solisti vaevalt tajutavast piano’st orkestri ruumi lõhestava forte’ni, kusjuures iga pisidetail ülesehituses oli paigas ning kuuldav. Bartóki Rapsoodia nr 1 Sz 86 ettekanne oli sama vahetu, fantaasiarohke ja tuline. Orkestriseade teosest, mida mängitakse enamasti klaveriga, haaras kuulaja keerisena kaasa. Imetlusväärsed olid solisti ja orkestri kontakt  ning vastastikune reageerimine. Orkestrist jäid silma (kõrva) pillirühmade vastastikune värvidemäng, aga ka suur rõõmu- ja lõbutunne. Seda viimast näeme laval ju tegelikult äärmiselt harva! Kava teises pooles kuulsime sümfoonilise muusika hiiu Anton Bruckneri neljaosalist Sümfooniat nr 4 Es-duur alapealkirjaga „Romantiline”. Siin demonstreeris orkester täiel rinnal oma erilist tugevust pillirühmade  ühtsuse näol. Sügavat muljet avaldasid puupillid, lauldes ühtaegu sametiselt ja säravalt ning ka oivaliselt häälestudes.

Kuid ka paljud keelpillide unisoonid olid hiilgavad kõla- ja intonatsiooniühtsuse näited, mõjudes seejuures oma sügavuse ja läbipaistvusega. Orkester kasutas oma dünaamilisi võimalusi väga osavalt: IV osa lõpus vallutati asteastmelt järjest vägevamaid helitugevusi ja kui kuulajale tundus lagi juba ammu käes olevat,  suudeti lisada veel mitugi astet forte skaalal. Peamiseks tunnusjooneks selle orkestri puhul on aga tähelepanelikkus – ei mängita ühtegi sisseharjunud, rutiinset nooti. Ettekande köitvaim omadus on alati elavus ja selle nimel võib kuulaja andestada mõnegi viperuse, sest ta saab osa loovusest. Nii leidis Frankfurdi orkester Eesti kuulajalt tormilise vastuvõtu, mis kestis ajaliselt küll vähemalt Bruckneri sümfoonia veel ühe osa  jagu. Tänutäheks kinkisid esinejad meile kaks lisapala: kurvima Sibeliuse „Valse triste”, mida eales kuuldud, ja kelmikaima Brahmsi „Ungari tantsu nr 6”. Paavo Järvi suutis väikseimagi sõrmeliigutusega kutsuda esile mängijate täpse reageeringu. Dirigent, kes kahtlemata on end kirjutamas maailma suurte dirigentide nimistusse, valdab muusika vahetu edasiandmise kunsti, kus manuaaltehnika, kindlasti vajalikuna, taandub hoopis huvitavamate žestide ees: väike kummardus, noogutus, hõljuv käelaba liigutus. Kõik veenvad saali viimasegi pingireani. Ning „Ungari tantsu” järel sai selgeks, et nii dirigent kui orkester on valmis igaks vallatuseks. See on elu!