Parempoolsete vaadetega arvajatel on kombeks meenutada, et tasuta lõunaid pole olemas. See fraas tuletab meelde, et igasugused toredad asjad, mida Eestis pakub avalik sektor – kõrgharidus, vähiravi, bussisõit Tallinnas – ei ole tegelikult tasuta, vaid maksumaksjate kinni makstud. Eriti kuuleb seda juttu Tallinna koalitsioonikõneluste taustaks, kus nii mõnigi läbirääkija on meenutanud, et sõitjale tasuta ühistranspordile hinna kehtestamine võimaldaks linnal investeerida rohkem uutesse liinidesse, kiiremasse veeremisse või millessegi kolmandasse (kuna keegi ei tahtnud Keskerakonnale varajast valimiskinki teha, siis jäeti ühissõidukid lõpuks ikkagi piletivabaks).
Küsimuse võib pöörata ka teistpidi: miks peaks linn pakkuma tasuta lõunaid kõigile neile, kes sõidupiletit ei osta, aga efektiivsest transpordivõrgust siiski kasu lõikavad? Ühistranspordi olulisim funktsioon on olnud tööliste vedamine tehastesse ning ka tänapäeval on bussid-trollid tähtis avalik ressurss tööandjate, koolipidajate ja kaupmeeste jaoks, kes selle avaliku teenuseta peaksid võib-olla üldse uksed kinni panema.
Ühistransport vajab subsideerimist ka seetõttu, et selle pakutavad hüved tekivad hüppeliselt, mitte lineaarselt. Ainult piisava võrgutiheduse ja sõidugraafiku puhul otsustavad ka jõukamad linnakodanikud valida auto asemel bussi ja kogu linnas saab nautida puhtamat õhku ja tühjemaid tänavaid. Vaestel muidugi pole vahet, jalgsi kõndimine on pea alati aeglasem kui bussisõit, aga juba julgeb mõni häbematu radikaal väita, et ka vaestel võiks olla õigus inimese moodi elada.
Veelgi kaalukam küsimus on, kes maksavad kinni isikliku auto omamise tasuta lõuna. Uuringud kinnitavad, et isiklik auto on enim subsideeritud transpordiliik maailmas. Üks kilomeeter neljarealist teed maksis Eestis 2021. aastal veidi üle nelja miljoni euro, praegu ilmselt maksab siis juba üle viie. Sellele lisandub iga-aastane hooldus- ja paranduskulu.
Riigid subsideerivad nii autotootjaid (näiteks Tesla on saanud miljardeid dollareid maksusoodustusi Nevada ja California osariigilt, suur osa autotööstuse innovatsioonist on teoks saanud riiklike toetuste najal jne) kui ka fossiilkütuste tootjaid (USA näiteks ca 26 miljardi dollari ulatuses aastas).
Linnas parkimine on aga röövimine päise päeva ajal. Neli tasuta parkimiskohta mu Kalamaja korteri kõrval võtavad sama palju ruumi kui see korter ise. Kortereid on aga üksteise otsa laotud neli. Edasi arvutage ise.
Kriitik ütleb siinkohal, et olgu pealegi, teedeehitusse läheb Eestis 2016. aastast saadik palju vähem raha kui kütuseaktsiis sisse toob ning naftatööstust ega autotööstust meil ei ole, nii et nende subsideerimine on meile võõras mure. Nautigem Ameerika maksumaksja heldust. Ent see on vaid otsene autokeskses ühiskonnas tekkiv kulu.
2019. aastal avaldati ajakirjas Ecological Economics uuring, kus on vaatluse all autoliikluse kaudsed kulud, just nimelt nende „tasuta lõunate“ hind, mille eest onklid meid hoiatavad. Autotransport on ohtlik: autoõnnetus toob kaasa surmajuhtumid, suurema koormuse haiglatele ja vähem tervena elatud aastaid. Autod saastavad nii globaalselt, panustades kliima soojenemisse, kui ka lokaalselt, kahjustades linnakodanike kopse ja kõrvu. Need, kes istuvad autos sees, lähevad vihasemaks ja paksemaks. Autod kulutavad aega ja ka ruumi. Iga minut ummikus on minut surmale lähemal ja magistraali ääres elamise hinda näitab üsna täpselt populaarsete äride hulk Liivalaia tänaval.
Kokkuvõttes leitakse uuringu tulemusel, et iga kilomeeter autosõitu läheb ühiskonnale maksma ca 11 senti, kilomeeter rattasõitu või jalutamist toob aga ühiskonnale hoopis vastavalt 18 ja 37 senti kasu. Euroopa Liidu tasandil tähendab see umbes pool triljonit eurot lisakulu aastas. Vaat see on tasuta lõuna.
Siinkohal tuleb nüüd öelda, et ma ei vihka autoomanikke, mul on isegi säherdune imeasi olemas, naudin suisa sellega sõitmist, ent leian siiski, et normaalse linnaelu eelduseks ei tohiks olla mitmesajaeurone igakuine väljaminek ja kõigi Tallinna laste ja pensionäride kinni makstud kuldse ringi elanike eeslinnaluksus. Jutt „autojuhtide vaenamisest“ on kõike seda heldust vaadates lihtsalt jultunud. Puhake natuke jalga, minge tehke üks tiir rattaga. See on Tallinnas juba peaaegu et võimalik.
