Sihikindlus oleks teda edasi viinud ilmselt igal elualal. On siiski õnn, et süda hoidis Suure Muusika poole. See süda ja tema missioonitunne kuulusid südika vabadusvõitlejana alati Eesti Vabariigile, ent aitasid Muusikuteks saada ka paljudel noortel flöödimängijatel.

Kaljo Westi muusikutee kulges pikalt ERSO liikmena. Algul veel tudengina ning õppides kolleegidelt, hiljem istudes oma õpilaste kõrval, jagades heatahtlikult sooritustele hinnangut ning kiitust.

Aastakümneid kestnud õpetajatee pole mingi juhus, vaid tõeline soov ja tahtmine aidata oma hoolealustel leida endas Muusika, õppida kuulama, väljenduma, tundma. Mitte kunagi ei tõstnud ta häält, ealeski ei näidanud näpuga kellelegi „tublimale” ega „andekamale”, vaid rõhus iga õpilase individuaalsetele väärtustele ning oskuste arendamisele. Seda pea poolsajandi vältel G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis kui paljudes muudes Eestimaa muusikaõppeasutustes. Alati oli tema siiras soov ja soovitus tunda muusikast ennekõike rõõmu. Oli siis tegemist pisikese plokkflöödijuntsu, noore tudengi või juba veidi vanema kolleegiga. Rõõmutu muusika pole muusika. Galantse meelekindlusega süstis ta seda mõtet kõikidesse oma õpilastesse.

Ent rõõmu andis tunda peale musitseerimise ka paljust muust. Ootamatult avastatud vanamuusikanoodid, päikeselised päevad, hea spinning, priske kalasaak…

Kaljo West jääb meie südamesse alatiseks oma päikeselise soojuse ja tarkusega. Tema eeskuju nakatagu kõiki vaatama mööda eluraskustest ning püüdlema oma unistuste ja eesmärkide poole, hävitamata sealjuures teisi oma teel. Tema õpetussõnad kõlavad veel kaua Eesti flöödimängijate nootides ja harrastajate mõtetes.

See tamm ei murdu iial, see tamm elab igavesti meie südames. Hüvasti, armas Õpetaja!