Tosinkond aastat tagasi enne 70. sünnipäeva pikemalt juttu ajades rääkis Kaljo Kiisk mulle muu hulgas järgmise loo: “Käisime koolipoistena juba varakevadel meres ujumas, kui horisondil veel jäätükid hulpisid. Meil, poistel, oli selline loll komme mööda mõrratiiba sügavuse poole liikuda ja sukelduda alla vaatama, mis mõrrapäras sees on. Ükskord ma järsku tundsin, et jalg on võrgus varbaid pidi kinni. Jäin rahulikuks, tegin “kella”, tõmbasin pea põlvede ligi ja tundsin, kuidas õhk hakkab lõppema, ja äkitselt ka seda, kuidas võrk varvaste ümbert lahti läks. Ma sain pinnale. Hiljem rääkisin seda kodus ja isa ütles: “Jumala eest! Kui sa oleksid ära uppunud, siis oleksid oma esimese nahatäie saanud.”” Aga Kiisk ei uppunud, omal uljal kombel suples ta jäätükkide vahel nii karges meres kui ENSV kultuurielus.
Kaljo õppis Jõhvi algkoolis, kus ta ema oli õpetajaks, noorest peast mäletas ta hästi Pätsi residentsi aiamajandust, taluperenaiste kooli. Pärast Vaivara algkooli lõpetamist läks Kaljo Kiisk kolmeks aastaks Narva kooli, tegi treener Apsi käes all poksi, õppis Tallinna kommertsgümnaasiumis.
Kiisk tunnistas 1995. aasta sügisel: “Narva jõe ja Sinimägede maapealne põrgu on mul läbi elatud. Olen selle kõik kaasa teinud. Pärast sõda olin natuke aega peidus.” Küsisin, et kas 1944. aasta suve saladuse pidamine oli koormav, tekitas alateadlikku valmisolekut ja hirmu? Kiisk vastas: “See oli suureks koormaks. Ma ei taha sellest pikalt rääkida ega edvistada. Olete esimene ajakirjanik, kellele seda räägin, varem pole ka küsitud. Omal ajal vahetasin koole, sest hakati huvi tundma, kus ma tol aastal olin. Abiellusin 22aastaselt, abikaasa teadis, sest abikaasa vennaga koos läksime. Aga minu laps, lapselaps ja väimees said sellest teada alles pärast 1990. aastat.”
Rakvere keskkooli lõpetas Kaljo Kiisk 1946. aastal ja läks tehnikamehest isa jälgedes paariks aastaks polütehnilisse instituuti keemia- ja mäeteaduskonda. “Teisel kursusel lugesin lehest, et korraldatakse vastuvõtt Tallinna teatriinstituuti. Ma ei tea isegi, mis vägi mind sinna Põldroosi, Põlla, Rebase ja Moori ette viis. Õppisin kahes instituudis korraga, kuni see välja tuli. Otsustasin teatri kasuks.”
Edasi tuli neli majanduslikult rasket aastat Moskvas GITISes, kus õpetasid Sudakov, Rajevski, Knebel, Popov, Abdulov, Anders. 1953. aastal naasis Kaljo Kiisk Tallinna ja lavastas koos Kulno Süvalepaga “Kevade”, mida etendati üle 250 korra. Aga palk teatris oli nigel, 690 rubla vanas vääringus – ja Kiisk läheb filmi. Esialgu napsilembeste vene külalisrežissööride toeks teiseks lavastajaks, näitlejatega töötama. Kuid teadmajanune Kiisk käib ka montaažis, laboratooriumis, loeb filmikirjandust. Läheb oma arust paariks päevaks Leningradi ja jääb sinna pikemaks ajaks. “Asja kõige suurem võlu oli see, et ma sain kokku kuulsate lavastajatega. Jossif Heifits – mees, kes on teinud parimad filmid NSV Liidus, võttis mu oma tiiva alla ja me saime pärast sõpradeks. Tema tegi mulle väga paljud asjad selgeks. Lenfilmi režissöör Rappaport, kes filmis “Elu tsitadellis”, ütles mulle: “Kaljo, ära mine Tallinna, tule minu juurde teiseks režissööriks.” Aga ma kartsin, sest Lenfilm oli suur masinavärk, mille hammasrataste vahele võis kergesti hoopis ära kaduda.”
Oma loomingus Kaljo Kiisk rangest režiistsenaariumist ei lähtunud. “Näitleja improvisatsioonivõime on tema loominguline alge. Olles ise režissöör, oli mul “Hullumeelsust” filmides maailma tasemel näitlejate koosseis. Iga mees tuli valmis osaga, minu tööks oli kõik ühe katuse alla panna, et ka nemad rahule jääksid. Emotsionaalne näitleja ilma peata on lihtsalt vulgaarsus, mis purskab vatti.”
Kaljo Kiisk tegi Eestis 17 täispikka mängufilmi, juhatas 25 aastat kinoliitu. “Need kinoliidu aastad olid elu ilusamad, töörohked ja huvitavad. Sain väga-väga palju kogemusi ja oskusi inimestega suhelda. 1965. aastal kutsuti mind mitu korda välja. Üks asi on mul südamel, millest tahaks rääkida. Tol ajal oli parteibüroo liige Peeter Künnapuu. Ta tuli ise minu juurde ja ütles: “Kaljo, tead mis? Nüüd läheb asi hulluks! Sa oled juba neli aastat ainuke loomingulise liidu juhataja NSV Liidus, kes pole veel parteisse astunud.” Ma vingerdasin, et ma ikka ei sobi, ei suuda… Pidasin paar sekundit pausi ja jutustasin talle, kus ma olin 1944. aastal. Keegi seda ei teadnud ega saanud ka hiljem teada. Minuga pole keegi sel teemal vestelnud. Eesti laskurkorpuses politrukiks olnud Künnapuu vaatas paar sekundit maha ja ütles: “Kaljo, seda jutuajamist pole meie vahel olnud. Homme annad avalduse, kõike head.” Haruldane inimene oli, ja ta vaikis mu minevikust.”
Kaljo Kiisk kikivarvul ei käinud ega inimestega poolihääli ei rääkinud. Ta ütles alati valju häälega oma arvamuse välja, oskas vastutada ja inimesi mõista. “Ebaõnnestunud valikud töö vallas on seotud ebaleva olukorraga enda sisemuses,” tunnistas Kiisk tosinkond aastat tagasi.
Nüüd on ta läinud sinna, kust valju häälega enam tagasi ei tulda. Ometi tuleb ta ikka ja jälle tasahilju tagasi meelde nende, kes mäletavad, ja neid on väga palju. Kaljo Kiisk süttib ikka ja jälle selles kogumis niikaua, kuni hingab see kogum, ja mille nimi on eesti kultuur.