Kaljo Kiisk rääkis mulle kord, kuidas ta parteisse astus. Tallinnfilmi partorg, Olga Lauristini vend Peeter Künnapu, olla talle öelnud, et kõigis teistes liiduvabariikides on Kinematograafiatöötajate Liidu juhid parteilased, ainult ENSV on miskipärast erand. Ja juba tervelt kaks aastat! Kiisk tunnistanud siis salamisi Künnapule, et teeninud noorukina SSis. Künnapu võtnud paar päeva mõtlemisaega ja öelnud siis, et see pole takistuseks. Usun, et Künnapu kooskõlastas nendega, kellega vaja. Olgugi et võidi ennegi teada, oli tarvis käituda parteiliselt. Ja Kiisk nägi kogu juhtunu läbi.¹

Mõtleme sellele seigale. Kui loomeliidu sündides valitakse selle esimeheks parteitu, on see kindlasti tõestus eredast isiksusest. Ainult et neid ameteid määrati Eestimaa Kommunistliku Partei ehk EKP keskkomiteest, isetegevus polnud lubatud. Võib-olla oli tegemist erandjuhtumiga, haruharva tuli ette. Kiisa ülestunnistus Künnapule oli rohkem või vähem täispanga peale minek, mis osutus edukaks. Ei, ma ei arva, et ideaalid viisid noormehe SSi. Kuidas saab olla sümpaatne natsiideoloogia, mis sinu rahvust alandab? Jah, alandas, ei maksa luulutseda. Isegi „Mein Kampf’i“ ei tohtinud tõlkida matsikeelde, milles ei saavat edasi anda pühateose kogu ilu ja tarkust.

Kiisa isiksus tegi täiesti välistatu võimalikuks. 1964. aastal oli Kiisk juba mitme filmi autor, näitlejanagi tuntud. Ilmselt ei viinud ideaalid teda ka komparteisse. Mis sümpaatiat saab olla kõigi rahvuste ühtesulamise õpetuse vastu? Pealegi, kui selle esimese etapina oli ette nähtud nõukogude rahva loomine ehk venestamine.

Jätkame retooriliste küsimustega. Mis hinnaga oleks ta loobunud SSist? Aga komparteist?

Kiisa eluloos on veel üks küsimärk. Ta alustas oma ülikooliteed 1946. aastal, hakkas Tallinna Polütehnilises Instituudis ehk TPIs tudeerima allmaakaevandamist. See oli ainus teaduskond, kuhu lubati ENSVs Stalini ajal õppima represseerituid ja represseeritute lapsi. Tööstuse huvid olid kõrgemal kättemaksuideoloogiast. Nõnda et SS-lasele seaduspärane algus. Aga seda siis ju veel ei teatud! Kas Kiisk valis siis vabatahtlikult tee, mis oli määratud eksinuile? Hüva, oli pärit Kirde-Eestist, kaevandamismaalt – ehk tõmbas teda maa-alune elu? Ent juba järgmisel aastal astub Kiisk ENSV Riiklikku Teatriinstituuti, sealt edasi lendab ta ülejärgmisel, 1948. aastal Moskvasse, GITISe Eesti stuudiosse.

Mis imeväel? Teatritudeerimine oli risk, SS-mineviku päevavalgele tuleku puhul olnuks karistus karmim. TPIs kaevandusteaduskonnas olnuks inimene ju paigas, mis talle määratud.

SSi-taaga ülestunnistamine parteisse astumisel vabastas Kiisa ehk piinlemisest. Arvatavasti oli ta nüüd ka vähem manipuleeritav, sisemiselt vabam. Ta ei pidanud enam kartma elulooprohmakate avalikuks tulekut. Nüüd oli see tema ja parteiorganite ühine saladus, mis liitis. Kõrgemat sorti parteiorganite, sest mängu mitte valdavad pisiparteilased oleksid seda kuuldes kindlasti haukuma pistnud. Muidu hoiti toona ju parteist rangelt eemal kõik, kelle ankeet polnud säravalt puhas. Ja see polnud veel kõik: endine SS-lane laskis end määrata EKP keskkomitee ja ENSV ülemnõukogu (ning isegi presiidiumi) liikmeks, samuti NSVL ülemnõukogu saadikuks. Ülemnõukogudesse pääses Kiisk nõukogulike võltsvalimiste kaudu, riigi iseseisvuse taastamise järel läks ta pärast lühikest poliitikapausi sujuvalt sama teed – ausatel valimistel riigikokku.

Nõukogude ühiskond oli hierarhia ja sidemete ühiskond, kõrge parteiline positsioon andis Kiisale vabamad käed partei vastu, kinkis võimaluse luua poliitfilmide tegemise vahel tõelist kunsti ja poliitfilmides isegi veidike dissidentlust ilmutada. Temal kui endisel SS-lasel oli eriti tarvis jõuda keskkomiteesse – et vabaneda ahelast, mille abil teda hirmuvanglas hoiti. Vabaneda isiklikust hirmust. Keskkomitee liikme staatus andis üleoleku ka pisiparteilastest ja muidu pealekaebajatest, kelle valvsus kujutas ohtu. Mõistagi tuli see vabadus uute ahelate hinnaga.

Bogomolov

Ükskord küsisin Kiisalt, kuidas Goskino ikka lubas käiku „Nipernaadi“², film on ju nii hea. Vastuseks kuulsin: „Ma ütlesin Bogomolovile otse: teate, Anatoli Vassiljevitš, nüüd olen ma teinud kolm punast filmi järjest, laske mul teha seda, mida ma ise tahan.“ Goskino peatoimetaja Anatoli Bogomolov oli tolles ametkonnas kõige kõrgem stsenaariumidega tegelev persoon, kes otsustas ainuisikuliselt kõigi NSV Liidu stuudiotes kirjutatud käsikirjade saatuse. Goskinos ei töötanud sugugi napi aruga tšinovnikud, sealne rinne oli kõrgelt haritud ja võimekas. Ja Kiisk teadis seda, arvestas sellega.

Kindlasti polnud talle Goskino moraalgi uudiseks. Kiisk läks jälle täispanga peale ning sai taas oma tahtmise. Pärast poliitfilme „Punane viiul“ (1974), „Surma hinda küsi surnutelt“ (1977) ja „Metskannikesed“ (1980) lubaski Bogomolov käiku „Nipernaadi“ stsenaariumi ning sellest sai Kiisa ehk parim töö.

Ehk teadis Bogomolov Kiisa SS-minevikust ja tahtis järeleandmisega teha temast oma hüpiknuku? See olnuks üsna tõenäoline nõukoguliku juhtimisstiili juures. Kiisk võis aga aimata, et tema suur eluloolibastus pole Moskvas mõnele kõrgele ülemusele mingi saladus. Aimas ja pidi edasi teenima, ent hüpiknukku Kiisast loomulikult ei saanud.

Kiisk oli hea inimesetundja ja hea suhtleja, nagu režissöörid ikka, need omadused kuuluvad selle elukutse professionaalsuse juurde. Ka juhtum Bogomoloviga tõestab seda.

Kingissepp ja perestrahhovka

Aga vaatlemegi lähemalt Kiisa poliitfilme: lisaks kolmele juba nimetatule veel „Juunikuu päevad“ (koos Viktor Nevežiniga, 1957), „Jääminek“ (1962), „Jäljed“ (1963), „Me olime 18-aastased“ (1965), „Hullumeelsus“ (1968) ning „Saja aasta pärast mais“ (1986). Ei, ma ei kavatse öelda, et poliitika on kurjast ning autor peaks sellepärast häbi tundma. Näiteks „Hullumeelsuses“ on natsivastane hoiak täiesti okei, samuti suhtun ma hästi 1905. aasta revolutsiooni, mis oli meie üldrahvaliku poliitilis-sotsiaalse aktiivsuse kõige kõrgem tipp enne laulvat revolutsiooni: neid sündmusi on kaudselt kujutatud „Tuulises rannas“ (1971).

Poliitilisi passusi võib leida Kiisa teisteski töödes, näiteks üpris poliitikavabas äravahetamiskomöödias „Vallatud kurvid“ (koos Juli Kuniga, 1959). Üks kaksikutest, Tartu üliõpilane Maret, on halvavõitu, töölisneiu Vaike aga üdini positiivne (mõlemat mängib Terje Luik). Kui stsenaariumi puurides uuriti, kus on parteiline hoiak, siis oli vastus kiire tulema: palun väga, proletaarlane on eesrindlane. Säherdusi nippe tuleb siin-seal ikka ette.

Metsas peab hundi kombel ulguma. Seda nimetati perestrahhovka’ks, kavaluseks enese ette kindlustamisel võimaliku löögi vastu. Ilma selliste nõksudeta naljalt parnassile ei pääsenud. Küsimus on kavaluse ja kunsti vahekorras. Sotsrealistlikke täiskavaldajaid me täna suurt ei meenuta, kunstnikke aga küll. Iga ajastu määrab oma reeglid ja kes nendega ei kohane, saavad heal juhul kuulsaks pärast surma. Halval juhul ei tea me nende nimesidki. Ausate inimeste nimesid. Kiisk ei tahtnud olla elusalt maetud.

Siiski kehtisid nõukaajalgi eetikareeglid, au mõiste polnud kuhugi kadunud. Kõik parteiga seonduv oli vähemalt Eesti kuluaarivestlustes laiduväärne, samal ajal ei ignoreeritud parteilasi ega parteilise kunsti tegijaid. Skulptorid raiusid usinalt punarevolutsionääre, imetletud Evald Hermaküla mängis ilma grimmita Leninit, heliloojad pühendasid parteile oode ning hümne, kirjanikud sabistasid hoolega sotsrealismi vaimus, kuid kõik olid omad inimesed. Jüri Krjukov oli prestiižne inimene. Kas ta renomee kannatas, kui ta mängis Viktor Kingisseppa eluloofilmis „Saja aasta pärast mais“? Ei. Paradoks: Kingissepp oli enam-vähem kogu rahva teadvuses miinusmärgiga isik ning seda suurema miinusega, mida rohkem teda kiideti kooliõpikutes, ajalehtedes, filmides-telesaadetes, ent Kingissepa mängimine lisas Krjukovile vaid kuulsust ja lugupidamist.

„Saja aasta pärast mais“ algab Peeter I monumendi mahavõtmisega Peetri platsil, praegusel Vabaduse väljakul. Süvakujundina tähendas see Venemaast lahkulöömist. Selle vastu polnud kellelgi midagi. Enesekindlustuseks lasti mahavõtmise ajal kõlada mõnel vasturepliigil. Kiisa peen ekvilibristika seisneb selles, et need repliigid on eestikeelses filmis venekeelsed. Selge, kes tahavad, et Venemaa all oleksime! Eestlastele tähendasid venekeelsed repliigid kuju eemaldamise vajaduse rõhutamist.

Teine täpne tabamus on mõisamaade konfiskeerimise otsuse kujutamine Asutavas Kogus aprillis 1919. Selles seisnes vabariigi loomise ideetuum. Seda näidatakse perestrahhovka vaimus karikatuursena, kombetu vaidluse ja tülina eri meelt saadikute vahel. Aga ometi. See on vähemalt esimese kolme-nelja tähtsama asja sees, mida eestlased on oma ajaloos teinud. Ja vaatajale oli ja on selles tõelise demokraatia hõngu, eriti kui võrrelda seda surmtõsise ja igava, kohustuslikult ühehäälse käetõstmisega ENSV Ülemnõukogus, kus Kiisk sellest hiljem korralikult osa võttis.

Kuidas siiski need ajaloosündmused toona ekraanile viidi? Oletan, et kommunistist kinoliidu esimees võis endale lubada nii mõndagi rohkem kui pisiparteilane ja hoopis rohkem kui parteitu. Ent ilmselt jääb igavesti lahendamata küsimus, kui suure karikatuursuse astmega pidi mõisamaade konfiskeerimise episoodi lahendama. Ei tohtinud ei üle soolata ega kaunistada. Täiesti positiivselt ei saanud Asutavat Kogu näidata isegi Kiisk, seda enam et arutusel küsimuse vastu olid Eesti bolševikud, kes tahtsid mõisatest kohe sovhoose-kolhoose teha. Ja kommunist Kiisk on siin mittebolševistlikul positsioonil. Kas Kiisa karastunud poliitikuvaist määras stseenis au ja väljanaermise suhte õigesti või pingutas ta karikeerimisega üle?

Vinti peale

Purupunases eluloo- ja propagandafilmis „Punane viiul“ näeme, et meil olid oma ministrid. „Saja aasta pärast mais“ mängib Ago-Endrik Kerge väärikat välisministrit Ants Piipu. Samas näeme riigivanemat (Enn Kose). Meil olid oma välisesindused, Pariisis esindaja („Punases viiulis“ mängib Arvo Kruusement Pariisi diplomaadi Veski osa, tehes seda elegantselt ja väärikalt, mõistagi režissööri ülesandel). Neist asjust ei rääkinud ajalooraamatud ega ajalehed, see oli keelatud teema. Eesti Vabariigile oli määratud kõige kõrgem karistus – igavene unustus! Toonasele vaatajale meenutasid need episoodid aga meie kunagist suurust ja hiilgust. Kuidas tsensorid seda siis lubasid? Eduard Sõrmuse (Viktors Lorencs) kui viiulivirtuoosi üles bluffimise hinnaga.

Film oleks võinud olla veel kehvem ja lipitsejalikum, nimelt pole seal Sõrmuse üheks identiteedi osaks saanud väidetavat kohtumist Leniniga. Lenin olla kiitnud Sõrmust ning andnud nõu võtta revolutsioonirelvaks viiul. Võib-olla ei tahtnud Kiisk tõesti rõhuda maksimumpunasusele ja jättis Lenini välja. Aga võib-olla ei saanud seda realiseerida, kuna Lenini kujutamisel olid üliranged eeskirjad.

Nii „Punases viiulis“ kui ka konjunktuurses, ajalugu võltsivas propaganda- ja suurekssaamisfilmis „Me olime 18-aastased“ võib näha ka sinimustvalget. Rahvus- ja riigilipu näitamine oli ENSVs karmilt keelatud ja karistatav, sinimustvalgega linnatänaval marssimine oleks ta vangi viinud. Niisugune stseen on aga filmis „Me olime 18-aastased“. Mida vaagis keskkomitee ametnik, kui ta pidi otsustama, kas lubada lippu või mitte? (Moskvas oli sinimustvalge-paine väiksem, neile oli meie trikoloor võõras.) Seda lörri läinud filmi ei mäletaks peale filmiajaloolaste enam keegi, kui seal poleks täismundris uhket Eesti Vabariigi ohvitseri Külvandit (samuti saksa lennuväe abiteenistuse taustaga Jüri Müür), meie rahvuslippu ning laulu „Jää vabaks, Eesti meri!“. Filmis laulavad seda eksiteel koolipoisid, kes saavad peatselt aru, kui hea on Nõukogude kord. NSV Liidu koosseisus on meie meri kõige vabam. Sellega olid nõus nii ametnikud kui loojad.

Usun, et Kiisa ja Müüri, mõlema kunagise saksa sõjaväelase lase rind paisus heameelest, kui seda episoodi tehti. Küllap urgitses ka enesetsensuuriuss – kui kaugele tohib minna? Kiisk on Tallinnfilmi kroonikule Enn Sädele meenutanud: „Tänavad olid puupüsti rahvast täis, oma 60 protsenti oli inimesi, keda ma polnud kutsunudki. Nad lihtsalt tulid ja mina viipasin – tulge lähemale! Ja rahvas laulis kaasa ja terve päev lehvis sinimustvalge Kuressaare tänavail.“³ Filmist tähtsamaks on saanud filmi tegemine, sündmused võtteplatsil – nimetame selle asendusrõõmuks. Ja mitte ainult filmi tegijaile, vaid ka muidu huvilistele.

Seniajani vaieldakse, milline oli rahva meeleolu Ribbentropi-Molotovi pakti sõlmise ajal 23. augustil 1939 ja baaside lepingu sõlmimisel sama aasta 28. septembril ning seejärel meie riigi lõplikul okupeerimisel 1940. aastal. Filmis „Me olime 18-aastased“ püütakse sellele vastata. Vanemate inimeste vestluses süüdistatakse meie riigi juhtkonda, et nood ei hooli riigist. Ja noortelt, kaitseliitlastelt, korjati relvad. Filmis näeme, kuidas koolipoisid panevad relvad nurka. Ja nad ei tee seda sugugi rõõmuga. Kuuleme, et suvised sõjaõppused jäävad ära, keelatakse koosolekud, likvideeriti sõnavabadus. Seda antakse teada Eesti Vabariigi kohta ENSVs, kus sõnavabadust polnud silpigi. Aga Eesti Vabariigis seega kunagi vähemalt oli.

Nüüd võib öelda, et selle konkreetse asja puhul on autoreil ju õigus. Jah, meie riigijuhid tegelesid oma naha ja mitte Eesti hoidmisega. Filmis püütakse sel moel tõrvata Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri, kellest rahvas ju endiselt lugu pidas. Ja tõeterad siin leiduvad.

Olgu siin ära märgitud üks tähtsusetu ajalooapski. Virve Teenus (Mare Hellaste/Garšnek) ütleb saksa sõpra kaitstes, et too ei läinud koos teiste sakslastega Saksamaale. Kui ma õigesti aru olen saanud, kujutab too stseen baaside lepingu sõlmimise aega. Reaalne umsiedlung (baltisakslaste ümberasumine) paigutub siiski oktoobri lõppu, nõnda et Virve seda toonaste meeleolude kirjeldamisel öelda ei saanud. See on märkus toimetajale (Silvia Kiik). Kui ajaloovõltsijad taotlevad mingitki usutavust, peaks võltsimine olema võimalikult faktitruu, mitte kergesti kummutatav. Aga kui ei taha? Et kui kujutame niigi suurt valet, siis milleks hoolida pisiasjadest?

Ja minagi ei nori nende kallal. Ma mäletan siiani, milline ülev tunne lõi hinge, kui ma filmi esimest korda nägin. Pärast rääkis kogu linn: sinimustvalge ja vaba meri! Uskumatu, võimatu, Kiisk koos Müüriga on kangelased! Niisugune oli rahva tagasiside.

Näitlejad

Huvitav, et nii toonane kajastus tsensuuri ikke all kui tänapäeva sõnavabaduseaegsed käsitlused ühtivad paljuski. Jutuaineks on kõrvaline, filmi sisust ning õnnestumisest-ebaõnnestumisest pigem vaikitakse, räägitakse mööda. Ikka ja jälle meenutatakse filmivõtteid toonases Kingissepas. Nagu juba öeldud, mitteoluline saab oluliseks, kõrvaline tähtsaks.

Filmide sisust ja sõnumist tähtsamaks saab vahel ka osatäitjate koosseis. Kingissepast olulisemaks saab Krjukov. „Saja aasta pärast mais“ tundub olevat patukahetsus- ja andekspalumistöö pärast uljast „Nipernaadit“. Kusjuures patuks oli kunst. „Saja aasta pärast mais“ autorkonda võime näitlejate poolelt lugeda veel Jaan Rekkori, Arvo Kukumäe, teisel pool kaamerat olid Kiisk, Mati Unt, Jüri Sillart, Erkki-Sven Tüür, Enn Säde, Tiina Lokk jt.

Kas niisugune soliidne seltskond võis teha midagi halba? Kas võis valetada? Ei tahaks hästi uskuda, eks ju? Tegijate kõrge renomee pidi vale usutavaks pöörama. Osatäitjate soliidsusel on veel koguduseefekt, see garanteeris tegijaile ühise vabanduse. Noh, kui tema on Kingissepp, siis võin ka ju Jaan Kreuks olla (Jaan Rekkor). Maineka osatäitjaskonna efekti on Kiisk kasutanud esimestest filmidest peale, ka „Juunikuu päevades“ ja „Jääminekus“, kus poliitika press ületab talutavuse piiri. Kas näitlejate au ja väärikus said puudutatud? Või muutsid nad kõrge autoriteedi ja mõjukusega filmis propageeritavad tulipunased poliitideed ja ajaloovõltsimise kuidagi tõesemaks ja õigemaks?

Ma ei välista mõne keskkomitee ametniku korraldust näitlejale minna filmi. Eks paljudel oli midagi niisugust, mille eest võinuks karistada, nagu Kiisal endalgi. Kõige lihtsamaks patuks oli esinemine rahva ees Saksa okupatsiooni ajal. Ants Eskola oli 1941. aastal saadetud Siberisse, tagasi lubatuna pidi ta täitma kõik nõudmised, ise mõtlema, milliseid nõudmisi talle võidaks esitada. Voldemar Panso oli olnud Draamateatris näitleja, aga Siberis sündinuna olid tal mõnevõrra vabamad käed. Saksa ajal olid näitlejatena ametis ka Hugo Laur, Helend Peep, Kaarel Karm, Katrin Välbe ja Rudolf Nuude. Teistel oli vähemalt üks plekk ankeedis – viibimine nn Suure isamaasõja ajal Saksa fašistide okupeeritud territooriumil.

Nii mõnigi ametnik võis rõõmust peopesi kokku hõõruda: kahtlane Kiisk kasvatab Stanislavski meetodil kahtlast elementi ümber, õpetab neile nõukogulikku tõde. Ühtlasi oli vaja tõhustada kontrolli, sest mine tea, kuhu need elemendid pööravad. Ühes pole vähimatki kahtlust – kõik teadsid tõde Nõukogude korra kehtestamisest, sellest, kuidas Eesti liideti NSV Liiduga. Kõik teadsid, ent tegid seda, mis kästud, kuna alistumine leevendas hirmu režiimi ees ning pakkus präänikuna kuulsust ja hüvesidki.

Jätkub Sirbi järgmises numbris.

1 Vt natuke teistsugust versiooni ka Andres Laasiku raamatust „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ (Hea Lugu, 2011).

2 „Nipernaadi“, Kaljo Kiisk, 1983.

3 Enn Säde, Kuidas Kuressaares 44 aasta eest sinimustvalge lehvis. – Sirp 15. V 2009.