Intervjuus Tauno Vahterile avaldab uue dokumentaalfilmi „2 tundi õnneni“ režissöör ja stsenarist Moonika Siimets, mis suhe on tal Eesti-Soome rändega ja kuidas selleteemaline dokk teoks sai.

Kui pika aja jooksul on filmi „2 tundi õnneni“ materjal kogutud?

Seitse aastat tagasi pöördusid minu poole Tartu Ülikooli etnoloog Pihla Siim, antropoloog Keiu Telve ja Laura Assmuth Joensuu ülikoolist. Neil oli projekt „Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Eestis ja Soomes“ ning nad kutsusid kampa ka filmitegija. Esimesed kolm aastat lugesin materjale ja arutasime projekti, filmimine algas 2018 pärast „Seltsimees lapse“¹ esilinastust. Vahepeal olid pikad pausid, eriti esimese koroonalaine ajal, kui mina ei kippunud välismaale minema ega nemadki mind vastu võtma. Viimane materjal, ostukeskuse juures olnud tüdrukud, on filmitud 2021. aasta sügisel.

Kuidas käis rääkivate inimeste otsimine?

Algul uurisime nõusoleku kohta teadustöö jaoks küsitletud inimeste käest, aga nemad ei olnud nõus ja tuli ikkagi nullist peale hakata. Oli isiklikke tutvusi ja tuttavate tuttavaid, liitusin igasuguste ühismeedia gruppidega, näiteks „Eestlased Soomes“, „Eesti naised Soomes” ja „Eestlased Lapis“, kust leidsin mitu filmis näha olevat inimest.

Millistest persoonidest või lugudest on sul kõige rohkem kahju, et need ei jõudnud filmi? Mulle tulevad pähe lapsed, kelle vanemad ei lubavat neil enam eesti keele tundides käia. Kas mõni selline ei soovinud ise osaleda?

Palju sai käidud diivanilt diivanile ja algul lihtsalt inimesi kuulatud. See oli keerulisem, kui ma alguses arvasin. Isiklike asjade ning meediaga kokkupuutumise puhul ollakse väga ettevaatlikud, eriti haritumad inimesed, kes oskavad rohkem karta. Meil on viimasel ajal kommentaaride maailm nii hävituslik, et on teinud inimesed haavatavaks ning ka ajakirjaniku ja dokumentalisti elu raskemaks. Tihti kohtuti hea meelega ja vesteldi, aga kui aru saadi, mida neilt oodatakse, siis nad keeldusid – sageli põhjendusega, et ei taha oma lastele haiget teha. Mitte et me oleksime seda meelega teinud, aga ei või ju teada, kuidas miski filmis mõjub. Mõnest välja jäänud loost on ka kahju, näiteks oli üks pere, kes elab väga ilusas kodus, lapsed kutsutakse lauda ja nad püüavad vanemate soovil hästi viisakalt eesti keelt rääkida, aga nii kui nad tagatuppa lähevad, siis omavahel räägivad ikka soome keeles edasi … Või üks Lapimaal elanud mees, kellel tuli kätte pensioniaeg, aga ta ei julgenud enam koju Eestisse minna, sest ta ei tunne enam oma peret, keda ta on põhiliselt näinud ainult interneti vahendusel – tema jäigi lõpuks Soome ja vist ka abiellus seal. Mõnest episoodist tuli loobuda, sest Soomes on näiteks väga keeruline saada luba arste töökohal filmida. Eesti keelt õppida keelanud vanematest kuulsin õpetajalt, aga ise ma nendega ei kohtunud.

Kui palju peab dokumentalist pidama sisemist heitlust, kui lindile on jäänud väga värvikas lõik, aga ette on teada, et kommentaariumis hekseldatakse inimene läbi?

Muidugi, alati on selliseid mõtteid. Dokumentalistil on vastutus, sest tegelased on ka minu inimesed. Loomulikult on alati selliseid hetki, mida ma ei kasuta just eetilistel põhjustel ja publiku võimaliku reaktsiooni pärast, et oma tegelast kaitsta. Oli ka asju, mida ma sisse ei pannudki. See, mis filmi läks, on pigem leebe. Teismelised on ägedad, ei tsenseeri oma mõtteid ja võivad juba aasta pärast mõelda hoopis teistmoodi. Näiteks oli esilinastusel ka üks filmis rääkinud tüdruk, kes on poole aastaga väga palju muutunud ning ütles, et film teda väga puudutas.

Kas rohkem olid nõus rääkima naised?

Huvitaval kombel tekkis naistega parem kontakt, aga see võis ka olla juhus. Vahepeal mõtlesin küll tõesti, et teekski filmi ainult naistest, aga sain aru, et see ei ole tasakaalus. Need lood lihtsalt hargnesid niipidi.

Vähemusrahvused moodustavad võõrastes riikides tihedaid kogukondi, elavad tihti ka ühes linnas ja suures osas samas piirkonnas. Eestlastel on Soomes ka teatud üritused, näiteks kohalik jaanituli, aga kui agaralt üldse otsitakse kaasmaalaste seltsi? Või on see piirkonniti väga erinev?

Ilmselt oleneb üsna palju inimesest. Eestlaste jaanipäev on sellepoolest natuke imelik üritus, et võiks ju minna kuskile Eestisse mõnele külajaanitulele ja filmida meelega üles need kõige joobnumad inimesed, aga Soomes on tegelikult päris palju eestlaste ühendusi: laulukoorid, jalgpalliklubid, käsitööseltsid, rahvatantsuringid … Ehitaja minu filmist mängib vabal ajal Helsingis Eesti Teatris, nii et ettevõtmisi on palju. Mõni teine jälle ei tee mitte midagi, käib üksnes tööl ja see on kogu tema maailm. Lapimaal elanud Matthias aga ütles näiteks, et kui ta juba näeb Eesti numbriga autot, siis tõusevad tal karvad püsti, sest eestlased võivad jälle mingi õudusega hakkama saada ja tal on selliste pärast häbi. Ehitaja Martin rääkis meile hea näite eestlaste soomestumisest: ta oli ehitusplatsil mitu päeva rääkinud ühe teise eestlasega soome keeles, aga kuna mõlemad olid nii soomestunud, siis ei saanud kumbki tükk aega aru, et on mõlemad eestlased.

Ilmselt võib öelda, et 50 000–100 000 eestlase Soomes töötamise kõige suurem põhjus on ikkagi palgavahe ja see ei vähene üleöö. Kas peale palkade on veel midagi sellist, mille muutumist Eestis Soome-eestlased ootavad ja mis kallutaks neid rohkem tagasi tulema?

Palk on põhiline, aga Soomes mõeldakse riigi tasandil inimese peale rohkem. Mulle jäi mulje, et inimesed tunnevad, et nad on seal rohkem hoitud ega pea nii palju muretsema homse päeva pärast. Üks eelis on ka ametiühingute süsteem, mis ametikohta paremini säilitada aitab. Näiteks Võrust Soome koristajaks läinud naine ütles, et Soome riik on tema parim sõber. Millal Eestis keegi ütleb, et Eesti riik on minu parim sõber? Inimesest hoolimine ja turvatunne on suurem, rohkem on ka vaba aega, võimalusi lastega olla, reisida, elu on rikkalikum.

Kas Eesti riik teeb piisavalt, et eestlust Soomes elus hoida? Kui riik panustaks rohkem näiteks eesti keele õppesse, kas see suurendaks tulevikus seda võimalust?

Muidugi oleks see tore, kui oleks rohkem õpetajaid ja eestikeelseid huviringe. Soome riik peab teisest rahvusest lapsele võimaldama koolis mingi arvu emakeelseid tunde, umbes kord nädalas. See on väga väike arv ja seda ei ole ka igas koolis ning kui kool on asula teises otsas, siis sinna võib-olla ei viitsigi sõita, kuigi õpetajad pingutavad. Neid on lihtsalt liiga vähe. Ja siis võidaksegi küsida, et milleks mulle eesti keel, kui ma seda kellegagi ei räägi. Puudulikku eesti keelt ei nähta väga suure probleemina, peamine on ikka, et saaks soome keele selgeks. Mulle jäi mulje, kuigi see võis ka olla juhuslik, et haritumates peredes väärtustatakse eesti keele ja kultuuri hoidmist rohkem, vähemalt sundisid või suunasid vanemad lapse olema rohkem Eestist huvitatud. Enamikus peredes vaadati üle interneti Eesti telekanaleid, filmis on ka näha, kuidas naised vaatavad „Kättemaksukontorit“.²

Milline oli kõige üllatuslikum kogemus?

Ma tahtsin algul saada lõiku poissmeeste korterist ja mind oldi nõus ühte vastu võtma, aga lõpuks nende eestlasest ülemus keelas ära, seal oleks ka ehitusobjektil filmimine olnud väga raske. Meelde jäi vestlus umbes 20aastase mehega, kelle unistus oli osta korter ja suurem auto, aga midagi muud nagu ei olnudki, näiteks trennis käimist või kino, raamatu lugemisest rääkimata. Just see ehmatas, et ongi tühjus! Aga kohtasin ka noori, kes olid väga siirad ja muutusid väga sümpaatseks. Näiteks oldi väga pahased Mart Helme kommentaari pärast Sanna Marini kui poemüüja kohta. Nad olid seda näinud TikTokist või kuskilt ühismeediast ja tundsid ennast puudutatuna, et kas siis ka nemad ei või kunagi saada kellekski. Nende põlvkonna jaoks on avatus normaalne, pole mingit vahet, kas sõber on gei või trans, soomlane või araablane.

Kui palju koorus välja lugusid, kuidas soomlased eestlasi ära kasutavad, eelarvamustest eestlaste kohta?

Seda esineb päris palju ja isegi kõrgel tasandil. Näiteks ka arstid tunnetavad, et muidu käitutakse nendega väga viisakalt, aga kui nad avaldavad oma eksperdiarvamuse, siis ei võeta väga tõsiselt: noh, mis nüüd teie, Ida-Euroopast …

Umbes kaks kolmandikku Soomes töötavatest eestlastest on koristajad ja ehitajad. Peale nende on ka väiksem osa spetsialiste, näiteks arstid. Kas selle teise osa filmist välja jätmine oli teadlik valik? Kui jah, siis miks?

See on natuke ka õnneasi. Alguses tahtsin ma selle filmi teha lastest, teisest põlvkonnast. Aga kaameraga klassi minekuks peab hankima loa igalt lapsevanemalt, linnavalitsusest ja õpetajatelt, ja neid ka sain, aga see on tohutu töö ja oli selge, et niimoodi ei vea välja. Siis sai rohkem eri teemasid otsitud ning lõpuks keskendusin ametite asemel kindlate inimeste lugudele. Soome eestlaste teemade ring on nii lai, et siin tasub doki­tegijatel silmad lahti hoida. Võimalusi on väga palju ja telesarjad jäävad liiga pealiskaudseks.

 

Kas sul on ettekujutus, kui suur osa neist inimestest (nii vanematest kui lastest) veel tuleb Eestisse tagasi?

Kindlasti tuleb tagasi osa pensionile jäävaid inimesi. Vanemal põlvkonnal on isamaatunne ja koduigatsus suurem. Pendeldajad, kes seal ajuti käivad, tulevad tagasi, kui nad on Eestis meelepärase töö leidnud. Ilmselt kõige vähem tuleb tagasi lahkunud perekondi, nende elu on juba rohkem uue kohaga seotud.

Kas Soome eestlased on õnnelikumad Soomes või Eestis?

Eks see pealkiri „2 tundi õnneni“ on ka meelega pandud nii, et kas õnn on siis Soomes või Eestis. Kokkuvõttes peab õnn olema inimese sees ja kui seal seda pole, siis on igal pool häda ja tühjus.

Praegu tegeled juba uue filmi ettevalmistustega, kas see on taas mängufilm?

Jaa, ma olen väga põnevil. See põhineb kahel Armin Kõomäe ja ühel Andrus Kiviräha novellil, millest moodustub tänapäeva linnalugu, elu korrusmajade rajoonis. Absurdikomöödia, natuke ulmet ja erootikat sekka, aga kokkuvõttes üritame näidata, milline on praegu inimeseks olemine, lähedus ja armastuse otsimine.

1 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

2 „Kättemaksukontor“, Ain Prosa, 2009– …