Mis motiveeris teie ema „Kalevipoja” tõlkimist ette võtma?   

Ma arvan, et see muutus ajas. Algas kõik sellest, kui mul oli kas vabariigi aastapäeva või Võidupüha kõne ingliskeelseks ülevaateks vaja „Kalevipojast” väikest lõiku. Vaatasin Kurmani tõlget, aga leidsin, et see jätab natuke soovida. Palusin, et ema kui luuletaja tõlgiks mulle selle inglise keelde. Siis see töö algas. Mida kauem ema seda tegi, seda rohkem ta minu meelest hakkas  Kreutzwaldi teksti luulelisusse sisse elama. 

Mis osutus kõige kõvemaks proovikiviks?   

Arvan, et ema halvenev tervis tegi asja küllaltki palju raskemaks. Lisandusid mõned teisedki probleemid. Tõlkimisest on aga ema ise kõige paremini kõnelnud allpool. 

***

Kõigepealt peaksin ehk selgitama, kuidas mina, kes ma ei ole ei keele ega kirjanduse eriteadlane, võtsin heast peast kätte ja hakkasin „Kalevipoega” inglise keelde tõlkima. Härra Vainomäe on selles süüdi, sest tema oli see, kes mõni aeg tagasi utsitas tütre Ebe rahvusliku  aastapäeva kõnet pidama. Ebe valis selle kõne motoks salmi „Kalevipojast”, ka ingliskeelse kõne osa jaoks. Kui ta avastas, et professor Jüri Kurmani tõlge ei öelnud mitte täpselt seda, mida Kreutzwald oli kirja pannud, tõlkisime selle kahe peale uuesti.       

See sündmus tekitas aga tõsise huvi professor Kurmani tõlget üleüldiselt lähemalt uurida. Leidsin, et ma ei olnud selle tõlkega alati päri. Ja kuna juba lapsepõlvest peale oli meie peres põhimõtteks „Kus viga näed laita, seal tule ja aita”, siis suurest optimistlikust lihtsameelsusest aetuna otsustasingi seda teha. See töö on kestnud aastaid, tänase päevani, ning on olnud kohutavalt aeganõudev ja probleemiderohke ettevõte. Kuid: „Rõõm ja mure kaksikvennad”, seisab „Kalevipojas”. Ja nii see ka on!  Kõigepealt probleemidest. Avastasin kiiresti, et ülesanne oli palju keerulisem, kui algtuhinas arvasin, ning selleks, et mitte eksi minna, seadsin üles teeviidad.       

Esiteks. Tõlge peab olema nii täpne, kui keel  võimaldab ja oskused küünivad. „Kalevipoeg” on Kreutzwaldi rahvalaulu/regivärsi stiilis ja rahvapärimuste ainetel koostatud teos ja tõlkijal ei ole õigust seda väänata, käänata ja omatahtsi muuta. Eesmärk on tõlkimine, mitte tõlgendamine. Ent kerkisid üles probleemid. Avastasin, et mõnikord on raske mõista, mida Kreutzwald ühe või teise sõna või väljendi kasutamisega on taotlenud. Kas on tegu keelemurdega või oli eesmärgiks elustada vanu, juba kaduma  kippuvaid väljendeid? Või nõudis valitud sõna alliteratsioon? Viimasel puhul arvan, et väikesed kõrvalekaldumised võivad olla õigustatud, kui need lause mõtet ei muuda. Nagu näiteks: kotkas kaunis – eagle eager.     

Teine siia kuuluv probleem on idiomaatilised väljendid. Ning veel meie talupoeglik miljöö – looduslähedus, vanad kombed, vanasõnad,  erilise tähendusega liitsõnad on anglosaksi maailmale ja meile, väliseestlastele, juba endilegi kauged. Tõlkes peab alles jääma meie omapära, kuid samal ajal peab tekst võõramaalasest lugejale mõistetav olema. Need probleemid nõuavad tähelepanelikku kaalumist ja ka kompromisse. Üldine põhimõte on aga see, et tõlge olgu nii täpne kui võimalik. Teiseks. Kasutada nii palju kui annab alliteratsiooni ja assonantsi kui „Kalevipoja” luule ja  regivärsi põhiomadust, et sel teel ka luule voolavust edasi anda.   

Kolmandaks. Püüda pidada kinni Kreutzwaldi  kasutatud värsimõõdust ja rütmist, kalduda aga vajaduse puhul rahvalaulu suunas, kuna see oli ju ka Kreutzwaldi enese eeskuju. „Kalevipoja” värsirida on valdavalt kaheksasilbiline trohheus (rõhuline silp vaheldumisi rõhuta silbiga) ning daktül (tugev, kaks nõrka, tugev, kaks nõrka, tugev nõrk) variatsioonidega. Näiteks laulab Kalevipoeg ema leinates:   

Oh mu hella eidekene!
Sinilillel salaokkad,
Kasteheinal karvad karedad.

Oh my dear and tender mother!
Flowers blue bear hidden prickles,
Bentgrasses hairs that are harsh.

Siinjuures ei saa mainimata jätta, et sõnalõppude keerutused, „aied ja maied” võimaldavad  seda rütmi suurepäraselt! Ilma nende keerutusteta, kasutades tänapäeva eesti keelt, kuid Kreutzwaldi sõnu, tekiks rütmiprobleeme nagu inglise keele kasutamiselgi. Kreutzwald on daktüliridu kasutanud väga palju harvemini, kui need esinevad regivärsis. Talle on tema rahvalaulu ja keelekasutust eriti Noor-Eesti poolt ette heidetud. Keeleteadlane Juhan Peegel näeb asja järgmiselt: „Seda (keelelist) vastuolu tuleb mõista, sest autor ei saanud 
ju oma ajastust välja hüpata. Peame imetlema selle mehe julgust, kes söandas regivärsside eeskujul kirjutada niisuguse hiigeltöö ajal, mil regivärssidest enestest veel nii vähe teati ja kus ka teised keelelised eeldused nii kesised olid …” Ning veel: „Igal juhul on „Kalevipoja” keel ja stiil niisugused täiesti erilaadsed nähtused meie kirjanduses ja keele ajaloos, millele omapära suhtes vaevalt midagi on kõrvale panna. Niisama erandlik koht on „Kalevipojal” Kreutzwaldi  enese keelelistes pürgimustes.” Ehk siis tema teistes kirjutistes.       

Tõlkes ei ole ma, maksku mis maksab, hoidnud kinni Kreutzwaldi trohheilistest ridadest, vaid olen lasknud daktülridadel jääda sinna, kuhu nad inglise keeles loomulikus korras sõna ja mõiste nõudel langevad; vajaduse korral olen kaldunud regivärsi suunas, ehkki selle seaduste rangust tähele panemata. Olen püüdnud kinni pidada 8-silbilisest luulereast, kuid mitte väevõimuga läinud korda looma, kui nagu iseenesest tekib ritta 7 või 9  silpi. Sõnade valik on ju originaaltekstiga piiratud. Ka rea alustamine rõhutatud silbiga ei ole alati võimalik; näiteks kui rida algab artikliga, mis võib olla rõhutatud või rõhutamata, olenevalt järgnevast nimisõnast, ehk ka kogu lause rütmist. Ma ei ole pidanud patuks nimisõnade või omadussõnade järjestuse muutmist, kui sel teel saab rea lõpetada nõrga silbiga, mis alati ei ole võimalik. Samuti mitte sõnade ümbervahetamist paari rea ulatuses, kui see aitab alliteratsioonile  ja luule voolavusele kaasa. Peaasi, et lause mõte ei muutu.   

Täpsuse saavutamise tuhinas ei tohi unustada, et tegu on ju sujuvalt voolava luulega ja et selle ilu edasiandmine omab samuti suurt tähtsust. Lugesin hiljuti, et šotlane James  McPherson algul keeldus keltide lugulaulu „Ossiani laulud” inglise keelde tõlkimast, põhjendusega, et tõlkes läheksid kaotsi nende laulude leegitsus ja ilu. Luules on aga nn poetic licence teatud määrani lubatud, s.t kõrvalekaldumised tavakõne ehk proosa lauseehitusest, ning erisuguste sõnade ja isegi sõnaliidete kasutamine. Näiteks leidub kuulsa inglise luuletaja John Miltoni „Kaotatud paradiisis” küllaltki palju tavalisest lauseehitusest kõrvalekaldumisi.  Siinkohal on huvitav see, et Milton olevat olnud pime ja pidanud laskma kirjutatut endale ette lugeda. See tähendab, et ta luule elas kõrvade, mitte silmade kaudu – millel olekski teatud analoogia rahvalauluga! Kõigi nende nõuete korraga täitmine tundub tihti turnimisena imekitsal purdel – sulksatud kord ühele, kord teisele poole vette. Kunstnik Gunnar Neeme on oma peale võtnud selle tõlke raamatu kunstilise kujundamise ja  illustreerimise.       

Minule isiklikult on kogu see ettevõte olnud suureks kooliks. Kui algul katsetusi tehes võtsin seda väljakutsena luule seisukohast, asendus kõik muu peagi vaimustusega Kreutzwaldi luule, rahvalaulu, meie oma vana kultuuripärandi, meie keele ilu ja võrratult varjunditeja idioomiderikka väljendusviisi vastu. Ja kui  nüüd Eestis tõsimeeli propageeritakse meie „matsikeele” väljavahetamist „peene” inglise keele vastu, teeb see kurvaks. See oleks kaotus mitte ainult meile endile, vaid kogu maailma kultuuri mitmepalgelisusele! Inglise keel öeldakse olevat analüütiline keel. Eesti keel o
n luule ja laulu keel ja „Kalevipoja” keel puhas ja selge muusika!       

Vist oleme kõik nakatatud samast vaimust. 

Meile on see olnud pikaajaline armastuse töö, mis nõuab palju ajakulu ja vaeva, vähimagi lootuseta materiaalsele tasule. Ka see on Kreutzwaldi traditsioonis: ta tegi armastuse tööd selleks, et meie rahva pärimused kaotsi ei Läheks; meie, et need omakorda teiste rahvasteni ja ka oma väliseesti noorema põlvkonnani jõuaksid.         

Triinu Kartuse Eesti raamatu aastal Melbourne’is oktoobris 2000 peetud ettekande alusel.