Kalevi Wiik 2. VIII 1932 – 12. IX 2015
Lahkunud on Kalevi Wiik, Soome Teaduste Akadeemia liige, Turu ülikooli emeriitprofessor, Tartu ülikooli audoktor, Maarjamaa risti kavaler, mees, kes tavatses korrata oma juhtmõtet: „Minu töö on minu hobi“.
Põhiline osa Kalevi Wiigi pikast tööelust möödus Soomes, eelkõige Turu ülikoolis, mille foneetikaprofessor oli ta 1968. aastast peale. Ta oli tunnustatud foneetik ja morfoloog, kelle uurimistöö keskendus häälikute kvantiteedile, vokaalharmooniale ja morfofonoloogilistele muutustele, ka kõnesünteesile. Innovaatilise isiksusena kasutas ta moodsaimat metoodikat ja tehnilisi vahendeid. Uurimistöö tulemusena ilmus tema sulest paarkümmend monograafiat.
Oma ala pühendunud viljelejana ei kartnud ta minna vastuollu üldlevinud arusaamadega ning avaldada mõtteid, „mis muudavad traditsioonilist mõtteviisi ja traditsioonilisi teaduslikke konstruktsioone“. Ta võis eksida, aga tema eksimusedki on elegantsed. Klassikute tööd jätkates uskus ta, et üks teaduse tähtsamaid ülesandeid on esitada uusi ideid.
Viibides jätkuõpinguil, aga ka külalisprofessorina Ameerika Ühendriikides, sai ta Ilse Lehistelt mõjutusi hakata uurima eesti keelt. Kalevi Wiigist kujunes pikkadeks aastateks Soome tunnustatuim eesti keele uurija, kes käsitles eesti keele vältevaheldust ja päritolu, vokaale – eriti õ-häälikut – ja vokaalharmooniat ning soome keelega võrdlevalt eesti käänamissüsteemi. Kalevi Wiigil on suuri teeneid Eesti foneetikateaduse arendamisel. Ta ei olnud kuiv kabinetiteadlane, vaid sõitis magnetofoni ja kaameraga ringi, kogudes oma väiteile alust Saare- ja Võrumaal, põhjarannikul ja Lõuna-Tartumaal ning mujalgi Eestis ja Liivi rannas.
Kalevi Wiigi teadustöö tulemused jõudsid tema loengutesse, ka Tartu ülikoolis peetuisse. Ta oli võrratu pedagoog, suurepärane näitlikustaja. Isegi nii suurepärane, et oli sunnitud end õigustama: „Kahetsusväärselt sageli tahavad range liini teadlased, kes ei ole harjunud populariseeringute ja näitlikustamisega, pidada värvide kasutamist „laadakaupleja silmamoondamistrikiks“, mida see siiski ei ole – värvide kasutamise eesmärk on aidata lugejal mõista, mida autor tahab öelda.“ Paljud Eesti kõrgkoolide üliõpilased on õppinud häälikuteadust Kalevi Wiigi „Foneetika aluste“ eestikeelsest tõlkest. Selle raamatu tõlke- ja kirjastuslepingus (1991) on originaali autorit vägagi iseloomustav lause: „Kalevi Wiigile autorihonorari ei maksta“.
Kõrgel tasemel uurimis- ja õpetamistöö ei seganud teda olemast hea organisaator, tegelemast täiesti praktiliste asjadega, nii nagu elu parajasti nõudis. Ta oli Soomes peetavate eesti keele lektoriseminaride korraldajaid ja aktiivseid osalejaid, aitas teoks teha (1980ndail!) õppejõududevahetust suletud Tartu ja Turu ülikooli vahel, luues sellega eeldusi tollase Tartu ülikooli esimese tõelise välislepingu sõlmimisele. Selleks, et paranoilise kopeerimiskahtluse all elavasse Tartu ülikooli läbi Nõukogude tolli kohale toimetada Soomes ostetud koopiamasinat, mõtles professor Wiik välja olematu ühise teadusprojekti Turu ülikooliga ning „laenas“ nimetatud masina selle täitmiseks Tartusse …
Kalevi Wiik oli suur Eesti sõber. Tema raamaturiiuleid täitsid eestikeelsed raamatud – vanadest piiblitest alates, koduseinu ehtis eesti kunstnike graafika ning õuel tõmmati Eestist pärit külalise auks masti sinimustvalge. Ka Kalevi Wiik kuulus nende Soome estofiilide hulka, kes ammu enne 1990. aastaid panid oma soovi sõnadesse „Namiibia vabaks!“. Igaüks sai aru, mida sellega mõeldi. Tal oli tavaks eesti keele lektor igal aastal Soome iseseisvuspäeva pidulikule kontserdile viia. Hümni ajal vaatas ta kolleegile otsa pilguga, milles puudus igasugune kaheti mõistmise võimalus.
Kalevi Wiigi teadushuvi ja praktiline tegevus ei piirdunud ainult vahetute keelenaabritega. Ta on uurinud liivi ja vepsa keelt ning liitus 2005. aasta veebruaris veendunult teadlaste, poliitikute ja teiste arvamusliidrite avaliku pöördumisega mari rahva toetuseks. Euroopa Parlament jõudis sama sihiga resolutsioonini pool aastat hiljem.
Töö oli siiski ainult osa Kalevi rikkast ja mitmekülgsest olemusest. On täiesti loomulik meenutada teda sügismetsas kukeseeni jahtimas või kodulinna tänavail teokiirusel sõites Eesti rattureid majutuspaika juhtimas. Ta pidas siilikalendrit (esimese siili ärkamine kevadel ja talveunne jäämine sügisel) ning talle ei võinud helistada siis, kui ülekanne Turun Palloseura meeskonna hokimängust oli pooleli.
Teadlased on kaotanud targa ja arvestatava kolleegi, Eesti on kaotanud kindla toetaja ning Kalevi Wiigi sõpruskond tunneb kurvalt, et ühte, olulisimat nende hulgast ei ole enam. Aga töö ja mälestused jäävad.
Tartu Ülikool
Emakeele Selts
Eesti Keele Instituut
Eesti Teaduste Akadeemia
Tallinna Ülikool
Fenno-Ugria Asutus