Tänapäeval teame, et 14. juuni hilisõhtul kell 23.50 (Moskva aeg) esitati Moskvasse kutsutud Leedu välisministrile ultimaatum Punaarmee lisaüksuste viimiseks Leetu ja uue valitsuse moodustamiseks. Samasugune nõue esitati 16. juunil kell 14 Kremlisse kutsutud Läti saadikule ja pärast seda Eesti saadik Reile (kutsuti 14.30). Eestilt nõuti vastust keskööks. Samal ajal lõppesid lahingud Narviki piirkonnas Briti vägede lahkumisega. Seal hukkus ka esimene teada eestlasest sõdur Arnold Soinla.
Teame ka seda, et Kaleva (Junkers-52) lasid 14. juunil kell 14.05 alla kaks NSVL pommitajat DB-3. Eesti kodanik Gunvor-Maria Luts oli teel isa matustele ja et Henry Antheil oli ka Ameerika Ühendriikide Moskva saatkonna krüptoloog. Saksa ärimeeste nimed koos eesnimega olid Rudolf Cöllen ja Friedrich Offermann, piloodi eesnimi oli Bo.
Uudises ei antud ei eesti ega soome rahvale ning maailma avalikkusele teada, miks lennuk hukkus. Põhjust varjas ka Soome, kes oli sama aasta märtsis sõlminud Nõukogude Liiduga rahu. Lennuki allakukkumise põhjusest sai rahvas teada Saksa ajal. 1943. aastal ilmunud koguteosest „Eesti rahva kannatuste aasta I” võib nende päevade kohta lugeda: „Laupäeval, 15. juunil, kartused võtsid reaalse kuju. Päeva jooksul saabusid teated Eesti kaubalaevade kinnipidamistest merel Nõukogude laevade poolt ja sellest nähtus, et Eesti ühendus välismaailmaga mere kaudu oli katkestatud. Teated Nõukogude sõjavägede sissemarsist Leedusse tähistasid seda, et Eesti ühendus välismaailmaga mandri kaudu oli purunemas. Samal päeval Tallinnast Helsingisse sõitva lennuki allatulistamine Nõukogude sõjajõudude poolt tõendas, et Eesti liiklus muu maailmaga ka õhu kaudu oli katkenud.”
Tänavu aprillis näitas ETV Polarfilmi ja Estinfilmi toodetud dokumentaalfilmi „Kaleva müsteerium” (55 minutit). Filmis antakse asjakohane ülevaade tollastest sündmustest Euroopas. „Kaleva müsteeriumi” on tehtud aastate vältel, saab näha kaadreid 2004. aastal peetud asjakohasest seminarist ning omal jõul lennanud lennukis Ju 52 3M vaid kahekümne ühe aastaseks jäänud Henry Antheili mälestustseremooniast Ameerika Ühendriikide välisministeeriumis. Filmis võib näha lennuki jäänuste otsinguid mitme aasta vältel nii USA, Eesti kui ka Soome laevadega. Juttu on lennuki hukkumisel merepinnale jäänu kogumisest Eesti ametivõimude poolt ja kuulsa Soome lenduri Juutilaineni otsimislennust. Mida lennuki hukkumiskohas pinnale tõusnud Nõukogude allveelaev pardale korjas, seda me ei tea.
Hingekeeli liigutavad ja inimlikku mõõdet toimunule annavad intervjuud hukkunute pereliikmetega. Lendurite peredele teatati surma põhjus, kuid ka nemad pidid elama vaikides ja toimunut varjates. Tuleb välja ka moodsa meedia pahupool, et perekond saab isa hukkumisest raadio kaudu teada enne ametlikku teadet. Lisatud on simulatsioon lennuki lennust, tulistamisest ja allakukkumisest. Junkersi piloodi istmelt on püütud taastada lenduri võimalikku vaatevälja. Asjalikke selgitusi annab Kaleva teemaga põhjalikult tegelnud Toivo Kallas.
Filmis on kolm lugu. Ühe keskmes on lennuki jäänuste otsimine – need on siiani leidmata. Teine on hukkunute ja nende perede lugu ning kolmandaks uuritakse põjusi, miks, kelle või mille pärast lennuk alla tulistati. Ei hakka neid hüpoteese jutustama, jäägu see avastamiseks ja aruteluaineks filmi vaatajatele. Kuni pole avaldatud punalendureile antud lahingukäsku ja selle andmise asjaolusid, seni need ka hüpoteesideks jäävad.
Erandina tuleb puudutada vast põhjendust, et oli blokaad. Kuid, nagu eespool nägime, ei olnud selleks kellaajaks ühelegi Balti riigile veel ultimaatumit esitatud ja pole ka andmeid, et blokaad oleks avalikult välja kuulutatud. Väidetavalt olla samal päeval teised ettenähtud lennud toimunud.
Vähem kui kümme aastat enne Kaleva allalaskmist oli NSVL diplomaatide tegusal osavõtul antud rahvusvahelise konventsiooniga agressiooni määratlus, kus ka ranniku ja sadamate blokeerimist nimetati agressiooniks. Kennedy Ameerika Ühendriikide presidendina soovis vältida sõjalist tegevust tähendavat sõna ega nimetanud blokaadiks 1962. aastal kehtestatud ründerelvade Kuubale viimise keeldu ja ähvardust kasutada jõudu seda tegevate laevade vastu, vaid kasutas sõna „karantiin”. Ma ei ole sõjaõiguse asjatundja, seetõttu ei oska öelda, kas 1941. aasta juunipäevil Läänemerel ja siinses õhuruumis toimunut on korrektne nimetada blokaadiks, kuid jõuga ähvardas ja ka jõudu kasutas oma väiksemate naabrite suhtes NSVL sel ajal küll.
Filmis on palju häid võtteid ja leide. Suur osa dokumentidest, mida näidatakse, on kandnud märget „Salajane”, seda mitme riigi välisministeeriumi või luure arhiivis. Paraku ei ole dokumente Vene arhiividest. Kuid filmis on tõsiselt häiriv episoodide järgnevus. Eespool nimetatud kolm lugu on esitatud läbisegi. Kohati tundus, et järjestus vastab filmivõtete ajalisele järjekorrale, mis ilmselt nii siiski pole. Lugude katkendlik esitamine tekitab järskude üleminekutega segadust ja häirib.