Kliimale on kasuks maksud
Kliimaga on tõsised probleemid. Siberis puhkevad juba mais metsapõlengud. Romantiline ja osaliselt õige vaade on, et määrav keskkonnamõju on meie individuaalsetel tarbimisotsustel – autosõit tuleb asendada ühissõidukitega, pudelivesi kraaniveega ja nii edasi. Sel on kahtlemata mõju ja see on vajalik.
Kultuurilise muutusega on alkoholitarbiminegi Eestis tublisti vähenenud. Ja kindlasti on ka alkoholi puhul oma osa regulatsioonil ja maksustamisel. Kui tahame tõsist muutust, peab see hõlmama kõiki inimesi, kõiki valdkondi, millega kaasneb kasvuhoonegaaside heide.
Tuleb maksustada ja muuta kallimaks see, mis on pahe. Euroopas on CO2-l juba hind ja see on 2019. ja 2020. aastal vähendanud kivisöe ja põlevkivi põletamist. Eestis 60%. Tõenäoliselt juba kümne aasta jooksul lõpetatakse CO2 hinna tõusu tõttu nende fossiilkütuste põletamine.
Maksustada tuleks ka palmiõli, mille tootmiseks on hävitatud tuhandeid ruutkilomeetrit vihmametsa. Maksustada tuleks biokütused, mille tootmiseks langetatakse Eesti ja Ameerika metsi, välja arvatud juhul, kui biokütus saadakse puidujääkidest ja harvendusraiest. Kõrgemalt tuleb maksustada maagaasi ja mootorkütuseid, mille põletamisel tekib CO2 ja mille müügitulu läheb Euroopa puhul 50% ulatuses Venemaa Föderatsiooni jõuvertikaali. Kindlasti on väga õige Euroopa Liidu eesmärk maksustada CO2-sisaldusele vastavalt imporditav teras, väetised, tsement, plast, elekter ja muud tooteid, mis toodetud seal, kus süsinikdioksiidil pole hinda.
Saadud tuludega tuleb teha kliimale head: toetada jalgrattateede rajamist, hoonete energiatõhusaks renoveerimist, süsinikuvaba energiatootmist, uusi materjale, biometaani tootmist. Meie tegudel on hind, tegude eest tuleb maksta.
Maksud hõlmavad kõike ja kõiki –
puudutavad igaüht. Täpselt nagu kliima.