Nii kannavad neljaosalise sarja autobiograafilised natüürmordid pealkirju: „1982–1988 / 14–20”, „1989–1995 / 21–27”, „1996–2002 / 28–34 ehk 7 aastat õnnelikku armastust” ja „2003–2009 / 35–42 ehk 7 aastat õnnetut armastust”. Joonas aga on loobunud kalendrist, loobudes 2000. aastal demonstratiivselt eluloost. Akt, mis kutsub esile teatava skepsise, sest ennekõike näib tegemist olevat kunstniku labase katsega institutsionaliseeritud kunstiilmale trääsa näidata. Kunstniku edasised kommnetaarid samal teemal annavad aga siiski alust oletada, et Joonase otsuse taga on isiklik äratundmine, et kronoloogiline loetelu n-ö CV-kõlbulikest tegemistest ei võimalda järeldusi loodud teoste suhtes: „Novembris 2007 olin valmis endale tunnistama, et elada dogmaatiliselt ja kompromissitult ilma CV-ta, on sama kui elada ainult CV nimel.
Järeldus. Elamisel CV-ga või CV-ta ei ole olulist vahet, kuivõrd mõlemad on illusioonid ja ei väljenda ega ka kinnita seda, kes ma tegelikult olen”. Puhtisikliku manifestina omandab see CV-st loobumine eriti aruandenäituse kontekstis ka tugeva sisulise väärtuse. Joonas ei ole loobunud otseselt CV-st, sest elulooliste andmete loetelu 2000. aastani oli näitusel eksponeeritud, vaid oma elu edasisest reflekteerimisest institutsionaliseeritud sündmuste kronoloogia alusel, kuigi tema teosed on endiselt dateeritud ja Aledoiad numereeritud.
Kronoloogilise maailmapildi kaudu on Siram seotud ka eelmiste ja järgmiste põlvedega, mida väga piltlikult kujutab perekonnamaal „Karma” (2008). Generatiivne järjepidevus tähendab aga ka karmavõlga ja sotsiaalset positsiooni, mis Sirami puhul väljendub feministlikus kriitikas naisena sündimisega kaasneva rollitaaga vastu. See kajastub väga otseselt performance’i dokumentatsioonis „Suspense/ Rebirth” („Pinge/Taassünd”, 2006), kus võrdlemisi vaevarikka protsessi järel õnnestub kunstnikul end vabastada grillirestidest valmistatud voorusevööst. Joonase jaoks aga ei ole areng mitte võitlus, vaid seisundimuutus, mis leiab aset läbi saabuva valgustuse. Piltlikult öeldes: kui Siram püüab läbi lõigata kõik kütked ja vabastada end ahelaist ehk võitleb sõnastatava eesmärgi eest, siis Joonas seisab ja ootab, kuni välk lööb „piksevardasse” ta kuulsal kuldsel kiivril, kuhu on kirjutatud „Performance artefakt” (2008–2010). Siram töötab õhtumaises mõttes personaalse dokumentalismiga, fikseerides sümbolite kaudu üldistatud narratiivseid situatsioone maali pinnale. Suisa kanooniline liigutus selles suunas on juba mainitud neli natüürmorti (ehk surnud asjade kogumit), aga ka ajaleheväljalõigetest kollaaž „Mul ei ole saladusi” (2003). Joonase seeriad „Südame laul” (2008-2009) ja Kunstimaja näituseks valminud „Meeste laul” (2009-2010) toimivad aga märksa teistsuguse loogika alusel. Narratiivse taotluseta seeriate elemendid hoiavad kujunditevahelist dünaamikat alal, fikseerimata sealjuures ei algust ega lõppu. Tegemist ei ole arengustaadiumide, vaid transformatsiooni kui sellise markeerimisega.
Näilises vastuolus eelmarkeeritud vastandustega on Kunstimaja suure saali „avaseina” vasaku külje hõlmanud Joonase maal „Teekond kadunud linna” (2008), kus teekonna lõppeesmärk, linn, on vägagi konkreetselt kujutatud ja seega fikseeritud. Sellest paremal paikneb aga Sirami suur sugupuujada „Karma”, mis eeldatavasti lõplik ei ole. Siiski on siit kumav vastuolu vaid näiline, sest Sirami karmaraja liikmed on kõik ise fikseeritud, eneseküllased subjektid oma sünnist surmani kulgeva eluga. Nad sõltuvad küll eelkäijaist ja neil on mõju järeltulijaile, kuid oma saatuses on nad sõltumatud ja lõplikud. Ning Joonas ilmselt keelduks linnajõudmist käsitlemast sihtmärgini jõudmisena ning tooks fikseeritud kujundi kasutamise ettekäändeks kunstniku enese ja/või vaataja võimetuse valgustatust muudmoodi kujutada ja/või mõista.
Lõpetuseks märgin, et nii paradoksaalne, kui see ka tundub, ei tekitanud nende kahe mitte ainult kontseptuaalsel tasandil, vaid ka vormikeele osas väga erineva kunstniku tööde kõrvutamine ühisnäitusel mitte mingit tõrget. Otse vastupidi: Kunstimaja II korruse saalides valitseb tervikut loov harmoonia, mis ilmselt tulenes mõistuspärasel moel nii Sirami kui Joonase väga suurtest kogemustest kujundajate ja kuraatoritena. Teisisõnu, ei mingit muud saladust kui lihtsalt väga professionaalne kujundus.
